Mida toob tulevik – loe värskest Müürilehest!

Kuna 2016. aasta kuulutati šokeerivate poliitiliste otsuste ja jätkuvate terrorirünnakute tõttu üksmeelselt unustamist väärt aastakäiguks, pöörab Müürileht jaanuarinumbris pilgu kiirelt tulevikku, et homse päevaga seotud ebamäärasust mõtestada ning loodetavasti tulevast mõningat lohutust leida. Tulevikunumbri avaloos lugejatele allahindlust ei tehta – kirjandusteadlaste Neeme Lopi ja Jaak Tombergi mõttevahetus osutab Ameerika presidendivalimiste, värskete ulmefilmide, neoliberalistliku kultuurimudeli ja tõsielusarjade näitel kujutlusvõime kriisi moodsatele representatsioonivormidele.

Arvamusküljel analüüsib Gert Siniloo kujutlusvõime kidunemist poliitväljal, mis on langetanud globaalselt peavooluparteide populaarsust. Laur Kanger kirjeldab oma artiklis, miks pole poliitiline eliit suutnud viimaste aastakümnete tehnoloogilist innovatsiooni üldsuse hüvanguks tööle panna. Sotsiaaliatoimetaja Henri Kõiv uurib, kui suurt ohtu kujutab automatiseerimine meie töökohtadele tulevikus. Liisi Uder visandab pildi Müürilehe keskmisest lugejast aastal 2050, kui ta naudib oma tegusat ja jätkuvalt iseseisvat pensionipõlve.

Utoopiliste tulevikuvisioonidega jätkab Jaana Davidjants, kes spekuleerib, milline oleks tulevik, kui valitseks feministlik maailmanägemus. Sõna saavad ka tuleviku kujundajad – Eesti noorim koolidirektor Indrek Lillemägi mõtiskleb, kuhu haridus teel on. Piret Tõnurist ja Rauno Mäekivi selgitavad Eesti energiamajanduse arengukava näitel, kuidas nõrgad visioonidokumendid lukustavad riigi ja ettevõtted pikaks ajaks tagurlikesse stsenaariumitesse. Sellele vastukaaluks pakub visionäär Kaur Lass välja, milline võiks olla Eesti kui energiasõltumatu riigi mudel.

Keskkonnateemadel kirjutab ka Marko Vainu, kelle artikkel tutvustab maailmas kasvavaid joogiveeprobleeme, mis hakkavad järjest rohkem ka kaudselt Eestit mõjutama. Andrei Liimets vaatleb, millist arengupotentsiaali hakkab kohalikule kinokunstile pakkuma Tallinna filmilinnak. Ühes õiges tulevikunumbris võiks leiduda ka mõni manifest. Filmirubriigist leiab värskelt põlvkonnavahetuse läbi teinud Eesti Kinoliidu manifesti.

Eetilised dilemmad, mida virtuaal- ja liitreaalsus lähitulevikus endaga kaasa toovad, leiavad käsitlemist Rao Pärnpuu artiklis. Populaarkultuuris on uute tehnoloogiatega tõstatuvaid eetilisi konflikte kujutatud viimasel ajal kõige viljakamalt seriaalis „Black Mirror”, mida arvustab Jaak Ilomets. Tõnis Hallaste teritab oma kriitikumeelt värskelt Betti Alveri preemia pälvinud Andris Feldmanise postapokalüptilise romaani „Viimased tuhat aastat” kallal, milles kujutatakse inimeste ja masinate omavahelist konflikti. Tulevikutemaatika juhatab välja intervjuu muusikust kontserdikorraldaja Aivar Tõnsoga, kes tunnistab muusikatoimetaja Mariliis Mõttusele, et tehnoloogia areng ja infotulvaga toimetulek võib muuta inimese hoopis tehisintellektiga sarnaseks, tuhmistades juba praegu soovi midagi uut kuulata ja avastada.

Muusikakülgedelt leiab Abramova vastused DJ-ankeedile, „Uue eesti biidi” küsimuste risttules on „tööstussümfoonik” Oudeis ning arvustamisele tulevad teiste seas Daniel Avery, Metsakutsu ja Alexey Volkovi värsked heliplaadid. Jaanuarinumbri lõpulooks on Aurelia Aasa intervjuu Setumaalt pärit animaatori Yyhely Hälviniga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming