Olga Jürgensoni “Peegeldudes Veneetsias” Vabaduse galeriis

Olete väga oodatud Olga Jürgensoni näitusele “Peegeldudes Veneetsias” Vabaduse galeriis reedel, 19. oktoobril kell 18.
Näitus on avatud 20. X – 7. XI 2018.

Olga Jürgenson on pärit küll Eestist, ta sai ka oma esimese kunstihariduse Jõhvi kunstikoolis, kuid elab ja töötab juba paar aastakümmet Inglismaal. Ta on multidistsiplinaarne kunstnik, kelle tööd on olnud väljas Liverpooli, Moskva ja Uraali biennaalil, X “Manifestal” Peterburis ja LVI Veneetsia biennaalil, tal on olnud isikunäitused Peterburis Ermitaazhis (2013), Cambridge’is (2014), Barcelonas (2018). Olga Jürgenson kureeris LVII Veneetsia biennaalil Mauritiuse paviljoni ja nõustab Londoni Pushkini Maja kunstiprogrammi.
Olga Jürgenson ei ole ka Eesti kunstiväljal päris tundmatu nimi: ta alustas oma kunstnikukarjääri Narva kunstigaleriis, 2008. aastal oli tal koos Mare Trallaga näitus Tallinna Linnagaleriis, 2009-2010 ta osales Anders Härmi kuraatoriprojektis “Blue-Collar Blues”.

Vabaduse galerii projekt “Peegeldudes Veneetsiat” käsitleb naise seksuaalsust ja selle seotust kultuuriliste tähenduste ja reeglitega. Veneetsia on läbi aegade olnud turismiahvatlus, turistlik suveniirikaubandus on olnud Veneetsia üks tähtsamaid sissetuleku allikaid. XVI sajandil olid selleks peeglid, mille maksumus oli võrreldav suure laeva omaga ja mis seetõttu olid need kätte saadavad ainult Euroopa kõige võimsamate riikide valitsejatele. Arusaamad on sellest ajast küll muutunud, kuid inimlik kinnisidee näha ennast vastu peegeldumas on ainult võimendunud. Peeglid pole enam väljavalitute eelis, peeglist on saanud igapäevane tarbeese, igas odavas hotellis on seinal peegel, enesepeegeldust võib tekitada ka foto- ja videotehnoloogia abil, aga 3D abil saab luua kas endast või ükskõik millisest ahvatlus-võrgutusobjektist täpse koopia, mis mitte ainult anna edasi visuaali, vaid ka häält. Tehisintellektiga nukk, tänu arvutile tema peas ja sensoritele kehas, asendab üsnagi hõplsasti suhtlus- ja ka seksipartnerit.
Olga Jürgensoni installatsioon koosneb erootilistest fotodest – Veneetsia hotellides võetud selfie’dest ja tehisintellektiga seksinukust Samanthast ning peeglitest, ja neist vastu peegelduvatest, videona esitatud XVI sajandi Veneetsia poetessi, kurtisaani ja protofeministi Veronica Franco ning meie kaasaegse, Ameerika kirjaniku, 1960ndate – 1980ndate seksuaalrevolutsiooni samba Erica Jongi tekstidest. Oma roll on ka raamidel, mis mitte ainult ei raamista keskkonnast välja lõigatud, tavaliselt eriliselt esile tõstetud objekti, vaid osutavad selle seotusele nii praeguse kui ka ajaloolise keskkonnaga, oleviku ja minevikuga.