Täna avatakse Eesti paviljon 57. Veneetsia biennaalil

Täna, 11. mail kell 16 avatakse 57. Veneetsia biennaalil Eesti paviljoni näitus Palazzo Malipieros.

2017. aastal esinevad Veneetsia biennaalil Eesti paviljonis kunstnik Katja Novitskova ja kuraator Kati Ilves näitusega „Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud“. Tänavune väljapanek mõtestab kaasaja digikultuuri, vaadates sellele tagasi ulmelisest tulevikunägemusest, mil maailma niisugusena, nagu seda tunneme, ei ole enam olemas.

Kultuuriminister Indrek Saar kommenteerib: „Eesti on kunstivaldkonna kõige suuremal ja olulisemal rahvusevahelisel algatusel oma rahvuspaviljoniga osalenud juba 20 aastat. Meil on väljakujunenud oma praktikad, professionaalsed tegijad, oma selge iseloom, mis on nähtav ka meie esindusnäitustel. Meid tuntakse kunstimaailmas riigina, kes usaldab oma kunstnikke ning annab võimaluse julgetele, koguni enesekriitilistele projektidele. Katja Novitskova, kes on praegu kahtlemata tuntuim Eesti kunstnik väljaspool sünnimaad, kannab oma loominguga kindlasti seda traditsiooni vääriliselt edasi.“

Veneetsias Accademia silla juures Palazzo Malipieros, mis on olnud Eesti näituste toimumispaigaks juba aastaid, avaneb külastajatele sel korral ruum, mis sarnaneb rohkem ulmefilmi võttepaiga kui näitusesaaliga. Näitusekülastaja ees rullub lahti maailm täis elavaid masinaid, sünteetilisse materjali vangistatud mustreid ning piltskulptuure geneetiliselt muundatud eluvormidest. Näitus toimib ajakapslina – sünteetilise vaigu sees paiknevad tänapäeva visuaalsete artefaktide fossiilid, mida uuritakse alles kauges tulevikus, mil maailma niisugusena, nagu seda tunneme, ei ole enam olemas.

Milline on uus kõrgtehnoloogiline reaalsus, kus me tänapäeval elame? Kes söandab öelda, et päriselu ongi ulmefilm ja tulevik on praegu? Varem pelgalt abstraktsena hüpoteesi või ulmelise ettekujutusena eksisteerinud ideed on end nüüdseks ka visuaalselt kinnitanud. Meil on olemas pildimaterjal nii planeet Marsi pinnast kui ka valkude molekulaarstruktuurist, me saame analüüsida üksikute neuronite kuju laboratooriumis katseloomana kasutatava ümarussi kehas. Andmebaasid on talletanud hoomamatus mahus informatsiooni visuaalsel kujul – alustades viimase kolmekümne aasta kõigi peamiste tormimustrite satelliitkujutistest ja lõpetades inimnägude ning DNA-ahelatega. Iga päev salvestub andmepanka miljoneid loodete ultraheliuuringuid ja magnetresonantsstomograafia 3D-kujutisi. On visuaalsete suurandmete ajastu.

„Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud,“ ütleb humanoidrobot Roy Batty oma silmade autorile ulmefilmis „Blade Runner“ (rež Ridley Scott, 1982). Tehnoloogia on avardanud inimese nägemisvälja ja andnud selle võime kõigile teistelegi. Lisaks sellele, mida vaatab inimene, on olemas visuaalsed mustrid, mis pärinevad suuresti neid mustreid töötlevate ja „vaatavate“ masinate ja algoritmide omavahelisest suhtlusest, millest vaid osa jõuab inimsilmani. Just need „nägevad masinad“ kogevad maailma tihti meie eest esimesena: näiteks kosmosesond Dawn, mis lendas oma missiooni käigus kääbusplaneet Cereseni, või süvamere uurimisrobot, mis filmis ja kohtus inimestele tundmatute eluvormidega. Maailm on täis mitteinimolendite musttuhandeid kohtumisi, mis navigeerivad, kasutades eri andurisüsteeme ja nägemisviise.

Katja Novitskova on Eesti päritolu kunstnik, kes töötab Amsterdamis ja Berliinis. Tema teosed on äratanud rohkesti rahvusvahelist tähelepanu – need on jõudnud näiteks New Yorgi MoMA-sse (2015) või Berliini biennaalile (2016). Tema 2010. aastal alustatud projekt „Post-internet Survival Guide“ oli üks esimesi populaarses post-internet-stiilis kunstiteoseid. Novitskova looming paikneb visuaalkultuuri ja ulme ristpunktides, tuues selgelt välja, kuidas sci-fi-fantaasiatest on nüüdseks saanud igapäevane tegelikkus. Selle asemel, et kommenteerida vaadeldavat hetke, muudab kunstnik need andmete visuaalsed kehastused kõikehõlmavaks keskkonnaks, mis kujutab võimalikku tulevikumaailma.

Kati Ilves on kohalikule publikule tuntud eeskätt Kumu kunstimuuseumi kaasaegse kunsti kuraatorina. Ta on kureerinud mitmeid viimaste aastate mõjukamaid näitusi Eestis: Merike Estna isikunäitus „Sinine laguun“ ja rahvusvaheline maalinäitus „Mina kui maal“ (koos Estnaga, 2014) Kumu kaasaegse kunsti galeriis. Tema hiljutiste näituste hulgas on Neeme Külma, Krista Möldri ja Taavi Talve loomingul põhinev „Arhiivi ja arhitektuuri vahel“, aga ka vene-leedu kunstniku Vladimir Tarasovi soololoomingu käsitlemine Kumu helikunstile keskenduvate praktikate programmis. Hetkel täiendab ta end kuraatoriõppes Amsterdamis mainekas de Appeli kunstikeskuses.

1895. aastast toimuv Veneetsia biennaal on vanim ja suurim rahvusvaheline kunstifoorum. Eesti osaleb oma paviljoniga Veneetsias alates 1997. aastast. 2017. aasta paviljon on järjekorras üheteistkümnes ja tähistab 20. osalemisaastat. 57. rahvusvaheline Veneetsia biennaal toimub 13.05.–26.11.2017. Eesti osalemist Veneetsia rahvusvahelisel biennaalil korraldab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja rahastab Eesti Kultuuriministeerium.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming