Vano Allsalu näitus Vabaduse galeriis

Vano Allsalu. Nõidus / Spell (akrüül, lõuend, 180×160 cm, 2016)

Vano Allsalu näitus “Kogu” avatakse reedel, 10. märtsil kella 17–19 Vabaduse galeriis.
Näitus on vaadata 11. – 29. III.

Vano Allsalu (s 1967) on meie kunstis üks järjekindlamaid, programmilisemaid abstraktseid ekspressioniste. Allsalu lõpetas kunstiakadeemia maali erialal 1991. aastal, kaks aastat hiljem toimusid isikunäitused Tartu Kunstimajas ning Tallinnas Tokko ja Arraku galeriis; esimesed osalemised ülevaatenäitustel leidsid aga aset juba koolipoisina 1980ndate keskpaigas. Kunstnike liitu kuulub Allsalu aastast 1992.

Vabaduse galerii väljapanek toob vaataja ette kunstniku viimase nelja aasta tööde valiku. “Kogu” ei paku kogutud teoseid kollektsiooni mõttes, selleks on tagasivaade liiga lühike ja galerii liiga väike.
Aga see ei ole ka juhuslik valik, sest igas maalis ei ole vaataja ette toodud ainuüksi midagi, mis on olnud kunstnikule just maalimise päeval ja tunnil tähtis, vaid neis töödes on selgelt tunda suhestumissoov nii oma varasema loomingu kui ka kultuuripärandiga.
Kunstniku sõnul on talle olulised nii enesekaemus kui eksperiment, küsimus käekirjast ja kujundikeelest, mis oma muutlikkuses võib osutuda iseendagi vastandiks –“süsteemseks stiihiaks, kaootiliseks mustriks, (enese)irooniliseks (enese)imetluseks”. Oma viimaste aastate loomingus tegutseb Allsalu sageli abstraktsuse ja kujutamise piirimail. Nii võib „kogu“ olla ka kuju(nd), vari, midagi – tundmatu, mis saab maalimise läbi nähtavaks.
Vano Allsalu on oma veerandsajandi pikkuse kunstnikukarjääri jooksul mõelnud maalikunstile omaste väärtuste – värvi ja vormi, maalikujundite kaudu ja abil. Johannes Saar on seda kirjeldanud
järgmiselt: “Tegelikult huvitab Allsalu ikkagi värv ning selle kumulatiivne kuhjumine lõuendeil, pintsli raevukas rühkimine üle pildivälja ning sellest maha jäänud tantsusammude muster – lapidaarne ja jõuline pritsmerida, mis võimaldab vaatajal kriminalistina kuriteopaigal teha ballistilisi arvutusi asjaoludest, mis põhjustasid värvide korratu paiskumise lõuendile.” (Kunst.ee, 2016, nr 1).

Vano Allsalu: “Tahtes luua usutavat, kasvõi mõnda inimest päriselt kõnetavat ja puudutavat kunsti, peab olema korraga väga enesekindel ja äärmiselt enesekriitiline. See on mõnevõrra skisofreeniline olukord.
Aga ka lõbus ja kontrastne – nagu külm ja kuum ühekorraga, nagu tuline pannkook jäätisega. Kui jälgime juba pikemat aega murega nn paralleelreaalsuste teket poliitikas, majanduses ja meedias, siis kunst võiks ja peaks senisest enamgi pakkuma inimestele justnimelt kontrasti tegelikkusega: näiteks teistmoodi, maagilise, poeetilise, traagilise, veidra reaalsusega täidetud pildiruume, kuhu mõneks ajaks kaduda. Kus mõelda ja tunda ennast teisiti.”
Allsalu tööd ei ole narratiivsed ega sisalda üheselt mõistetavaid tõlgendamislõngu, aga ometi kuulub verbaalne tasand kas siis otsesemalt pealkirjade või kaudsemalt kultuuripärandi (loetud raamat, nähtud film või või külastatud paik – autori sõnul tema isiklik “loomingu raamatukogu”) näol tema teoste või vähemalt nende mõistmise juurde. Kui reastada isikunäituste pealkirjad, paistab Allsalu kunstnikumaailm selline: “Must ja valge”, “Vaikelu”, “Kena ilm”, “Leitud ilu”, “Värvine valgus”, “Maal on maastik”, “Armas aeg”, “Öine Ikaros”, “Igati”, “Unepaanika”, “Motiiv”, “Järelpõletus”, “Üks teine kord”. Ehk juba kunstniku enda sõnastus osutab paralleelmaailma loomisele. Allsalu ei ole omamütoloogiate meister, tema maailmas on ladestunud maalilise metafoorina nii enda elu kui ka eksistentsiaalsemas mõttes elu kui selline.

Vano Allsalu õpetab Eesti Kunstiakadeemias maalikunsti osakonnas ja on Eesti Kunstnike Liidu president. Näitusega “Kogu” tähistab kunstnik oma 50. sünnipäeva.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming