Avalik mõttevahetus kaasaegse tantsu teemadel

 

See kiri on ajendatud mõtetest ja küsimustest, mis on tekkinud seoses eesti kaasaegse tantsu hetkeseisu ja selles toimuvate protsessidega. 30. oktoobril toimus Eesti Teatriliidus Tantsuloovisikute Liidu, teatriuurijate ja noorte teatrikriitikute kohtumine, kus esinesid ettekannetega Mai Murdmaa ja Katrin Essenson, teemaks tantsulooming ja selle kajastamise võimalused kirjutavas pressis. Kohtumise käigus kerkisid esile ka teised kaasaegset tantsu puudutavad teemad, mis kulmineerusid Reet Neimari päevakohastes ja aktuaalsetes küsimustes tantsijatele ja koreograafidele. Ta esitas kõrvalseisja koondpilgu praegusele olukorrale järgmiselt: kaasaegne tants on üks käsitletumaid teemasid praeguses ajakirjanduses, kajastatud on pidevalt kodu- ja välismaiste ?tippartistide? esinemisi, tantsuloomealaseid taotlusi on ?virnades? Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali ees iga taotlusvooru ajal ja toetus tantsule on mitu korda kasvanud. Kuid vastukajad kultuuriinimeste seas on vastakad: kaasaegne tants on oma määramatuses hea ?pesapaik? ka igasugusele diletantlusele, oskamatusele ja n-ö ?õhumüümisele?. Kõik artistid ei pruugi kohe olla ?tipud? ning see, mis laval toimub, meenutab tihti rohkem näitlejate etüüde esimestel lavakunstikooli kursustel kui tipptasemel kaasaegset tantsu, millest kirjutavad tantsukriitikud ajalehes. Kus siis on probleemid ja miks peaks neist avalikult rääkima?

Kaasaegne tants on meie kultuurikontekstis uus nähtus: esimene trupp pärast taasiseseisvumist ilmus areenile alles 90ndate algul Nordic Stari näol, millest aasta pärast kasvas välja Tantsuteater Fine 5 (see tegutseb edukalt siiani, ent pole kordagi nende aastate jooksul saanud riiklikku tegevustoetust). Umbes saja-aastase arengu jooksul on maailmas tekkinud väga palju erinevaid kaasaegse tantsu treeningusüsteeme ja -stiile, mis kõik eksisteerivad praeguses kultuuripildis, rikastades arusaamist tantsust ja luues soodsa keskkonna kunstiliigi järjepidevaks arenguks. Enamik neist suundumustest on selgelt tegutsenud selle kunstiliigi väljendusvahendi ehk KEHA JA LIIKUMISE  uurimise ja taasavastamisega, olles aluseks uute vaatenurkade leidmisel ning lavastuste loomisel.

Kui vaadata Eestis toimuvat, siis on teatud osa meie praegustest tantsijatest ja koreograafidest loobunud kas suurel määral või täielikult tantsutehnika kasutamisest ja seeläbi ka oma töödes peituva idee väljatoomisest kehatehnika abil. Kindlasti ei ole selle artikli mõte kedagi loominguliselt mõjutada, kuid ?vaba tahe? ei pruugigi olla tegelikult vaba ja probleemid võivad peituda ka süsteemis (või süsteemituses).

Kui uurida süsteemi, siis saab välja tuua vaid ühe tantsukunsti koha, kuhu läheb riigi raha: Kanuti gildi saal, mille direktor on 2.tantsu produtsent Priit Raud (ainus tantsumanager Eestis). Viiel tegevusaastal on see organisatsioon propageerinud kaasaegse tantsu uuemaid suundi, mida võiks iseloomustada kui minimalismi, performance?it,  happening?i ja kaasaegset teatrit kõige laialivalguvamas mõistes.

2.tantsu propageeritud suund on kajastunud ka paljude külalisartistide ja ühenduste loomingus, mida Eesti vaatajad korduvalt näha on saanud (T. Lehmen, H. Sharifi, X. Le Roy jt), samuti on korduvalt lavastanud ja esinenud meil Venemaalt pärit S. Pepeljajev. Mainitud loojad on küll tuntud kui kontseptuaalse tantsu esindajad (v.a Pepeljajev), kuid kaasaegne tants Saksamaal, Venemaal ja mujal maailmas on palju laiem mõiste kui ainult kontseptuaalne tants. Miks siis ikkagi on esinema kutsutud korduvalt just need inimesed?

Tegu näib olevat 2.tantsu enim respekteeritud arusaamaga tantsu kaasaegsusest, see ühtib aga kutsutud külalisesinejate ja ka tantsuvaatlejate suundumusega propageerida kaasaegse tantsu mõiste all vaid sellist tantsu (üks festivalide kett).

Kaasaegse tantsu arengule ja mainele tuleks kasuks, kui meie AINSAT kaasaegse tantsu maja juhiks hoopis mitmekülgsema ja avarama nägemusega valitav kolleegium, juhatus vms, nii et riigi poolt tantsijate kasutusse antud maja koondaks tõesti erinevaid tantsunägemusi. Kui üks osa toetusest ära jaotada erineva kogemuse, arusaamade ja suunitlusega tantsuloojate vahel stipendiumidena (nagu Soomes, Rootsis, Norras jm), innustaks see neid sõltumatult looma, teine osa võiks jääda majale halduskuludeks ja organisatsiooniliseks tööks.

Või miks ei võiks kaasaegse tantsu toetus jaotuda võrdselt 2.tantsu ja teisi suundi praktiseerivate loominguliste koosluste vahel? Arvatavasti tekiks sel juhul avaram pinnas tegutsevate tantsijate-koreograafide ja uute tegijate tööde näitamiseks ning meie tantsuruum areneks märgatavalt.

Õhku jääb rippuma küsimus: mille alusel määrati kauaoodatud kaasaegse tantsu riiklik toetus ainult  Kanuti gildi saalile (ehk 2.tantsule)? Ja kes on otsustajad? Kas sellele eelnes hetkeolukorra ja tuleviku arengusuundade analüüs?

Julgeme väita, et väärtuste loomiseks kunstis tuleks vist ennekõike toetada tegelikke loojaid, s.o koreograafe, tantsijaid, tantsukoolitusega tegelevaid organisatsioone  ja seejärel neid organisatsioone, mis vahendavad nende loomingut ja toovad siia ka külalisteatreid ja truppe.

Praeguses olukorras on paremad võimalused luua ja end nähtavaks teha ainult Kanuti saaliga seotud rühmitusel, sest saali vaba kasutamise võimalus on samuti suur tugi, teiste võimalused on palju ahtamad. Siit ka seletus, miks on Kanuti gildi sündmused meedias kajastamisel pidevalt esikohal ja teiste koreograafide ja tantsijate tegemised Tallinnas, Tartus, Pärnus jm jäänud kahe silma vahele?

Tekib olukord, kus 2.tants ongi Eesti kaasaegne tants, mis on tegelikult poolik tõde, sest meil on veel Fine 5 Tantsuteater, Teet Kask, Mari Mägi, Anu Ruusmaa, Aare Rander, Erkki Melts, Kaja Lindal jpt.

Nii kaasaegne tantsukunst kui ka -haridus on Euroopa kultuuriruumis riigi poolt süsteemselt rahastatud ning see loob aluse arenguks eri suundades. Eestis arendatakse koolitussüsteemi välja juba kümme aastat ainult entusiastide toel. Õpetatakse ja luuakse isemajandaval põhimõttel, laekuvate õppemaksude ja juhuslike Kultuurkapitali toetuste najal.

Selle kirjutise mõte ei ole alahinnata või hukka mõista kellegi tegemisi, vaid tekitada arutelu praeguses Eesti tantsupoliitika vastuolulise situatsiooni üle.

 

Heili Einasto, tantsu-uurija

Mall Noormets, Viljandi Kultuuriakadeemia

tantsuosakonna juhataja

Anu Ruusmaa, Viljandi Kultuuriakadeemia

pedagoog ja koreograaf

Aare Rander, vabakutseline koreograaf ja

pedagoog

Krista Köster, stuudio Prodance koreograaf ja pedagoog

Tiina Ollesk, Fine 5 Tantsuteatri koreograaf,

TPÜ koreograafia õppetooli pedagoog

René Nõmmik, Fine 5 Tantsuteatri koreograaf,

TPÜ koreograafia õppetooli pedagoog

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming