Eesti suhtumine Euroopa Liitu peab muutuma

Kristi Raik, Soome Välispoliitikainstituudi teadur

Kujutagem Euroopa Liitu ette majana, kus elavad suure perena Euroopa rahvad. Kui pere kasvab, tuleb vanadel olijatel end koomale tõmmata, et uutele ruumi teha. Muidugi on võimalik ka korruseid ja hooneid juurde ehitada. Perekonna koospüsimiseks on aga oluline, et igal liikmel on koht ühise söögilaua ääres, ühises elutoas ja kamina ümber. Majapidamise ja kodu korrashoiu osas on mõistlik ühiselt kokku leppida ning vastutus ja ülesanded õiglaselt jagada. Seda kõike võib olla suures peres raskem korraldada kui väikeses, kuid pereliikmetel ei sobi ju kedagi vastu tema tahtmist välja tõsta. Pealegi toob iga liige ühisellu oma panuse, seda nii materiaalsel, vaimsel kui emotsionaalsel kujul: kes teenib rohkem raha ja toetab teisi, kes lepitab tülitsejaid, kes hoiab korras suhted naabritega, kes valvab ühiskassat. Mais teoks saanud ELi laienemine tekitas vanades olijates hirmu, et kümne uue liikme vastuvõtmisega laguneb maja või läheb perekond omavahel tülitsedes lõhki. Ümberehitus on endiselt pooleli ja lõpptulemuse osas pole veel suudetud kokku leppida. Seni peetud ühised sööma-ajad ja nõupidamised on siiski lisanud lootust ja tahet, et kooselu õnnestub. Igale liikmele on tehtud ruumi ühise laua ääres, kuigi nii vanade kui uute hulgas on neid, kes pole rahul uue kohtade jaotusega. Need, kes majas kõige kauem elanud (ELi asutajariigid), on vähemalt esialgu heitnud kõrvale mõtte hoopis välja kolida ja isekeskis uus, meelepärasem kodu luua ? vana maja on nii tugeva konstruktsiooniga ja nii armsaks saanud, et sellest oleks kahju loobuda. Pealegi saab selle uute liikmete abiga suuremaks ja mugavamaks ehitada.

Killustumise oht on aga püsib. Plaanid ehitada uus aed (ühise kaitsepoliitika tugevdamine), valida pika-ajaline peakokk (alaline president roteeruva eesistumise asemel) või usaldada välisilmaga suhtlemine ühe vilunud esindaja (välisministri) hoolde tekitavad nurinat ja kahtlusi: saame hakkama ilma uue aiatagi, sest naabrionu niikuinii valvab ka meie aeda; mis saab siis, kui peakokk ei arvesta taimetoitlastega või kui külalislahke välisesindaja kutsub naabrid minu voodisse magama?!

Killustumine oleks kahjulik eelkõige väikeriikidele

Igal juhul on kindel, et vanamoodi edasi elada ei saa, siis laguneks varem või hiljem kas maja või perekond ? ja kokkuvõttes tõenäoliselt mõlemad. ELil on valida, kas teha endisest tihedamat koostööd ja lisada ühistegevust uutes valdkondades, et liit koos püsiks ja kõik liikmed sellest võimalikult palju kasu saaksid, või leppida killustumisega. Asjata pole integratsiooni võrreldud jalgrattaga: selleks et sadulas püsida, tuleb pidevalt pedaale sõtkuda. ELis istuvad sadulas ühised institutsioonid; kui mõni liikmesriik ei soovi sõitu kaasa teha, püüavad ülejäänud sellele vaatamata edasi liikuda. Neil, kes on vabatahtlikult maha jäänud, ei ole õigust liikumissuuna üle otsustada.

Kokkukasvamise ja killustumise vastandlik surve on nüüd tugevam kui kunagi varem. Mitme kiirusega integratsioon on juba teoks saanud rahaliidu, ühise kaitsepoliitika ja inimeste vaba liikumist reguleeriva Schengeni leppe näol. Laienemisega seoses on palju räägitud vajadusest veelgi paindlikuma koostöö järele, mis tähendab seda, et liikmesriikide gruppidel peaks olema varasemast lihtsam soovi korral teistest kiiremini edasi liikuda ja teatud valdkondades koostööd süvendada. Paindlikkuse lisamine tooks aga endaga kaasa ELi killustumise ja seega nõrgenemise. See ei oleks kasulik kellelegi. Näiteks ühise välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes ei saaks teistest eralduv avant-garde esineda kogu ELi nimel, mistõttu tal oleks rahvusvahelisel areenil tunduvalt vähem kaalu kui ühtsel ELil. Veel rohkem kaotaksid kõrvalejääjad, kuna neil tuleks tuumiku tegevusega nii või teisiti arvestada, pealegi määraksid eesliikujad tõenäoliselt pikemas perspektiivis ikkagi kogu Euroopa ühise suuna. Hakkajamad läheksid ees ja tõmbaksid teised järele, vastasel juhul laguneks EL tükkideks. Lagunemise korral kannataksid kõige rohkem väikesed ja perifeersed liikmesriigid, kellele EL pakub suhteliselt kõige rohkem lisavõimalusi nii oma riigi kui välismaailma arengu mõjutamiseks.

Nii ongi ELis veel käesoleva aasta alguses taga nõutud paindlikkuse asemel viimasel ajal hakatud rohkem rääkima vajadusest säilitada ühtsus. Üks tuntumaid tuumik-Euroopa idee esindajaid Saksa välisminister Joschka Fischer on loobunud oma 2000. aastal Humboldti ülikoolis esitatud ettepanekust asetada ELi etteotsa algatusrühm. Ka teiste ELi asutajariikide jutt avant-garde-Euroopast on mõnevõrra vaibunud. Mitmed väikeriigid, sealhulgas näiteks Soome, kes varem rõhutasid tuumikus osalemise tähtsust, soovivad nüüd pigem takistada tuumiku teket ja tõmmata uutesse algatustesse kaasa kõik liikmesriigid.

Kõige olulisem valdkond, kus praegu peetakse vajalikuks koostööd süvendada, on välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika. Põhimõtteliselt valitseb liikmesriikide hulgas üksmeel, et tugevam ühine välispoliitika aitaks kaasa kõigi eurooplaste huvide kaitsmisele maailmas. Ka kodanikud toetavad eesmärki tugevdada ELi rahvusvahelist rolli: möödunud sügisel teostatud eurobaromeetri kohaselt soovis 72% praeguse 25 liikmesriigi kodanikest, et välispoliitika valdkonnas teeksid liikmesriigid otsuseid ühiselt ELiga. Enamus eurooplasi (53% 25 riigi kodanikest) pidas vajalikuks ka ühisotsustamist kaitseküsimustes. Eesti puhul olid vastavad arvud 66 ja 69%. Samas on tegemist valdkondadega, mis kuuluvad rahvusriigi ja rahvusliku suveräänsuse tuumikusse. Seetõttu püüavad paljud liikmesriigid nendes valdkondades kaitsta oma suveräänsust, kuigi see teeb raskemaks ELi ühishääle leidmise ja tugevdamise. Suund on sellele vaatamata selge: välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkond on viimasel aastakümnel kõige kiiremini arenev ELis.

Eesti kaitseb lühinägelikult suveräänsust

Eesti seisukohad ELi tuleviku suhtes on vastuolulised. Suutmata otsustada, kas vajutada gaasi või pidurit või lihtsalt teistel sabas sörkida, on valitsus teinud vaheldumisi nii seda kui teist. Väljaspool Eestit on korduvalt kinnitatud konstruktiivsust ja tahet Euroopa edasise suuna määratlemisel kaasa rääkida. Kodumaises diskussioonis on seevastu kilbid ja odad suunatud pigem Brüsseli suunas, otsekui oleks Eestit vaja ELi eest kaitsta. Kõige parem näikse olevat, kui saaks integratsiooni kärpida võimalikult minimaalseks, samas ise millestki ilma või kõrvale jäämata. Ja loomulikult oodatakse sealjuures, et EL Eesti häält kuulda võtaks ja Eesti huvidega arvestaks.

Eesti maine ELis on algusest peale (st iseseisvuse taastamisest) üles ehitatud radikaalsetele reformidele ja ultraliberaalsele majanduspoliitikale. 1990ndatel saavutas Eesti selle strateegiaga tähelepanu ja edu. Nüüd pakub Eesti oma mudelit Kallase, Laari, Partsi jt suu läbi kogu ELile. Eesti üleskutsetel Euroopa konkurentsivõime tõstmiseks on kahtlemata kõlapinda, kuid see võiks olla tunduvalt laiem, kui Eestil oleks terviklikum ja ELi integratsiooni süvendamise suhtes positiivselt meelestatud arenguplaan. Globaalne konkurents sunnib ?vana? Euroopa maid oma majandust liberaliseerima, riigi kulutusi kärpima ja ettevõtlust soodustama. Samas ei saa Eesti olla Euroopale eeskujuks oma häbiväärselt madalate kulutustega haridusele, teadusele ja sotsiaalsektorile. Euroopa tugevuseks maailmamajanduses ei saa loodetavasti kunagi (ja kindlasti mitte lähemate sugupõlvede jooksul) odav tööjõud ja madalad maksud.

Euroopa konkurentsivõime parandamine eeldab senisest tugevamat ja ühtsemat ELi. Praegu on selle eesmärgi saavutamiseks vajalikud vahendid valdavalt liikmesriikide pädevuses. Liikmesriikide konkurents on liiga aeglane ja vaevaline tee selleks, et Euroopa suudaks vastata Aasia riikide kiire arengu väljakutsele. Tihedam koostöö maksu-, tööturu- ja sotsiaalpoliitika valdkonnas on pikemas perspektiivis hädavajalik selleks, et EL tuleks globaalses majanduses toime. Eesti ei peaks mõtlema mitte ainult enda, vaid kogu Euroopa majanduse konkurentsivõime peale.

Ka ühise välispoliitika tugevdamine on põhjendatav osaliselt vajadusega kaitsta paremini Euroopa huve maailmamajanduses. ELi roll maailmas on siiski rajatud esmajoones moraalsele, idealistlikule eesmärgile edendada euroopalikke väärtusi nagu demokraatiat, inimõigusi, õigusriiki, sotsiaalset õiglust ja keskkonda säästvat arengut. Lühemas perspektiivis on need õilsad eesmärgid aeg-ajalt vastuolus majanduslike ja strateegiliste huvidega, kuid kaugemale tulevikku vaadates näeme, et euroopalike väärtuste edendamine maailmas kaitseb kõige paremini eurooplaste heaolu ja turvalisust.

Eesti on seni olnud kategooriliselt vastu ELi otsustusmehhanismide tõhustamisele eelmainitud valdkondades, kaitstes rahvuslikku suveräänsust. Eesti suveräänne õigus otsustada oma arengu üle kõlab küll uhkelt, kuid meie areng sõltub sellest, kui palju me suudame mõjutada globaalsel ja Euroopa tasandil toimuvat. Seetõttu on rahvuslik suveräänsus paljudes eluvaldkondades vaid sümboolne iluasi, mille väärtuse kahanemist paljud meist ei näe või ei taha endale tunnistada.

Eriti arusaamatu on see, et Eesti kaitseb sõgedalt oma enesemääramist välispoliitika valdkonnas. Kui EL ei suuda tugevdada ühist välispoliitikat, jääb see Euroopa suurriikide mängumaaks. Eestis ja teistes uutes liikmesriikides kardetakse Saksamaa ja Prantsusmaa domineerimist, kuid just sakslaste ja prantslaste sidumine ühiste institutsioonidega sunnib kõige tõhusamalt vanu Euroopa vedureid väiksemate riikidega arvestama. Tugev ühine välispoliitika ei lase näiteks sündida Lääne-Euroopa suurriikide ja Venemaa vahelisi viisavabadust või Baltimaade venelaste kaitsmist puudutavaid lepinguid.

Rahvuslikud institutsioonid kiiluna rahva ja ELi vahel

Omaette suur küsimärk on see, kas rahvas on valmis Euroopa juhtide plaanidega kaasa minema. ELi on alati viinud edasi eliit, kuid integratsiooni süvendamine ja laiendamine uutesse valdkondadesse teravdab poliitikute ja rahva vahelise lõhe probleemi. Euroopas on üha selgemalt tekkimas rahvusvaheline eliit, mis koosneb koolitatud, mitmeid keeli valdavatest inimestest, kes on õppinud, elanud ja töötanud paljudel maadel ja kellele riigipiirid ei ole mingi takistus. Neid inimesi integratsioon ei hirmuta; vastupidi, see pakub uusi võimalusi. Samas ei kao rahvuslik identiteet kusagile, pigem kasvab välismaal olles teadlikkus oma keele ja kultuuri tähtsusest.

Eurooplaste enamusele on aga EL endiselt kauge ja võõras. Ka poliitika ja meedia on püsinud tugevalt rahvusriigikesksena, mis aitab kaasa lõhe säilimisele ELi ja kodanike vahel. Mingil määral toimib rahvuslike ja ELi institutsioonide konkurents, kusjuures rahvuslikud institutsioonid püüavad kinni hoida oma positsioonist, kuigi võim kandub üha enam Brüsselisse. Rahvuslikke struktuure kaitsevad pahatihti kõige ägedamalt ja häälekamalt just need poliitikud, kelle kompetents ELiga seonduvates küsimustes on puudulik ja kelle isiklikku positsiooni ELi tugevnemine ohustab. Niisiis blokeerivad rahvuslikud institutsioonid ja poliitikud kodanike ja ELi sideme tugevdamist.

Oma riigi kaitsmine ELi eest oli Eesti kandidaatide enamuse peasõnum europarlamendi valimistel juunis. Pole ime, et siinne kampaania ei suutnud valijaid liikvele meelitada. Eesti positsioonile ELis on siiski paljutõotav see, et valimas käinud hindasid eelkõige kompetentsi ja Eli suhtes positiivset hoiakut. Valimised ülekaalukalt võitnud sotsiaaldemokraadid kaitsesid ainsana integratsiooni suurendamist, seda eelkõige ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas ning sotsiaalküsimustes.

Ometi on madal valimisaktiivsus Eestis ja kogu ELis kõige olulisem ja sugugi mitte rõõmustav tulemus. Võib juhtuda, et Euroopa pere ei lagune mitte omavaheliste tülide, vaid kodanike ühtekuuluvustunde puudumise ja apaatia tõttu. Euroopast saaks sellisel juhul tõenäoliselt maailma mastaabis taanduv, vaesuv ja killustatud piirkond, kus jälgitakse kadeduse ja hirmuga idapoolsete riikide tõusu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming