Euroopa julgeoleku­strateegia ? mida see tähendab liikmesriikidele ja kodanikele?

Dag Hartelius, Rootsi Kuningriigi Eesti suursaadik

Euroopa Liidu 2003. aasta detsembri tippkohtumisel kiitsid riigijuhid heaks dokumendi ?Turvaline Euroopa paremas maailmas?, mis kannab alapealkirja ?Euroopa julgeolekustrateegia? ? ja nii seda tavaliselt kutsutaksegi. Dokument on 15 lehekülge pikk ja seda saab lugeda nõukogu kodulehelt http://ue.eu.int/ueDocs/cms_Data/docs/pressdata/en/reports/78367.pdf. Euroopa Liidu arengu detailne jälgimine ei ole Euroopa kodanikele lihtne ülesanne. Liidu töövaldkond on väga lai, paljud asjad võivad näida üsna tehnilised ning kuna enamikul meediakanalitel on Brüsselis vaid üksainus korrespondent ? kui sedagi ?, siis on tõesti raske hoida end kursis otsustega, mis mõjutavad meie elu. Euroopa julgeolekustrateegiat ei saa aga kuidagi pidada tehniliseks detailiks ning seetõttu on hämmastav, kui vähe on see pälvinud avalikkuse tähelepanu, sealjuures nii Eestis, Rootsis kui enamikus teistes liikmesriikides. Seda ei saa selgitada asjaoluga, nagu oleks strateegia liiga detailne või tehniline ? mida see ei ole. Võib-olla on tinginud vaikuse see, et 15-leheküljelist dokumenti peetakse liiga üldiseks ja vähespetsiifiliseks, mistõttu on selle põhjal raske teha kindlaid järeldusi ELi välis- ja julgeolekupoliitika tuleviku kohta. Ent väidan siiski, et ka selline järeldus on vale.

Tähtis, kuid tundmatu strateegia

Mul on kahju, et julgeolekustrateegia pole inspireerinud suuremat meediakajastust ja debatti. Mitte sellepärast, et peaksin seda vastuoluliseks (kuigi mõned võivad arvata ka nii), vaid ennekõike sellepärast, et arutelu oleks meie liikmesriikide avalikkusele vajalik, kui EL juba on leppinud kokku milleski nõnda tähtsas, nagu seda on meie tulevase välis- ja kaitsepoliitika orientatsiooni määrav  strateegia. Mida tähendab see meile kui liikmesriigile ja ELi kodanikele? Teiseks kuuluvad liikmesriikides tehtud avaliku arvamuse uuringute põhjal otsustades ühised välis- ja kaitsepoliitilised aktsioonid ? nagu näiteks kriisilahendusmissioonid ? nende ELi tegevusvaldkondade hulka, mis tavaliselt pälvivad suurt avalikkuse toetust. See on inimestele mõistetav kui valdkond, kus Euroopa koostöö toodab kindlasti lisaväärtust.

Enne kui hakkame Euroopa julgeolekustrateegiat eritlema, vaatame korra lühidalt üle, mis seal kirjas on. Hakatuseks defineeritakse dokumendis tänapäeva Euroopa põhilised julgeolekuohud: terrorism, massihävitusrelvade levik, regionaalsed konfliktid, läbipõrunud riigid ja organiseeritud kuritegevus. Seejärel meenutatakse, kuidas EL on ohtude korral seni tegutsenud, ning toonitatakse, kui suur tähtsus on efektiivsel multilateraalsel koostööl, mille saavutamise vahenditeks on rahvusvaheline õigus, organisatsioonid nagu ÜRO ja WTO, head transatlantilised suhted, samuti regionaalsed organisatsioonid nagu OSCE, Euroopa Nõukogu ja nende ekvivalendid mujal maailmas.

Strateegia kõige konkreetsem osa on selle viimased leheküljed, kus arutletakse, milliseid praktilis-poliitilisi järeldusi peab Euroopa eeltoodust tegema. Esiteks, me peame välja arendama ?strateegilise kultuuri, mis võimaldab varast, kiiret ja kui vaja, jõulist sekkumist?. Me peame olema võimelised sekkuma esimeste ohumärkide korral ning peame konfliktide ennetamiseks ja kriiside lahendamiseks suutma kasutada väga laialdast instrumentide spektrit nii tsiviil- kui militaarvallast. EL peab tõstma oma reageerimis- ja tegutsemisvõimekust nii sõjalises, tsiviil- kui diplomaatilises valdkonnas. Samuti vajame paremini koordineeritud koostööd, seda nii liikmesriikide kui ELi institutsioonide vahel. Lõpuks on meil vaja parandada koostööd ka partneritega väljaspool Euroopat, iseäranis USAga.

Kasulik tööriist väikestele ja keskmistele

Selle kokkuvõtte järel oleks võib-olla lihtne ? ent siiski vale ? visata julgeolekustrateegia prügikorvi, pidades seda Euroopa järjekordseks tühisõnaliseks deklaratsiooniks. Alljärgnevalt püüan põhjendada, miks peaks võtma seda tõsiselt ja nägema selles instrumenti, mis on iseäranis kasulik väikestele ja keskmise suurusega riikidele.

Esiteks, tuleb tunnistada, et Euroopa poliitikutest ja diplomaatidest on tubli saavutus jõuda kokkuleppele Euroopat ähvardavate ohtude ja nende elimineerimise viiside määratluse osas. Euroopa on ju suur ja paljupalgeline ning liikmesriikidel on tihti vägagi erinevad ajaloolised kogemused ja arusaamad nende rahvaid praegu ähvardavatest ohtudest.

Teiseks on strateegias hõlmatud üheaegselt väga erineva olemusega ohtusid. Ning kolmandaks, tehtud on tõsine pingutus selgitada välja paremad võimalikud vastumeetmed.

Kuigi strateegia väljatöötamise üks oluline tõukejõud oli püüe ületada Iraagi sõjaga tekkinud lõhed Euroopa sees ning Euroopa ja Ameerika vahel, tuleks julgeolekustrateegiat minu hinnangul vaadelda kui esimest ja väga vajalikku sammu tõeliselt ühise (kuigi mitte rahvusülese) Euroopa välis- ja julgeolekupoliitika loomisel. Lõpuks ometi oleme määratlenud Euroopa julgeolekukeskkonna ja oma ideed, kuidas selles toimida. Kui oluliseks ja efektiivseks strateegia lõpuks kujuneb, sõltub nüüd meist, liikmesriikidest.

Ma väidan, et strateegia on suurema potentsiaalse tähtsusega väikestele ja keskmise suurusega liikmesriikidele kui suurtele. Kui strateegia kujuneb efektiivseks, piirab see suuremate ja võimsamate ELi maade võimalusi arendada omaenese poliitikat ja tegevust teiste maade ja regioonide suhtes viisil, mis ei ole kooskõlas ELi poliitikaga. Ühised plaanid, eesmärgid ja vahendid aitaksid kõigi ELi liikmesriikide pingutusi paremini suunata, samuti tõstaks see  kokkulepitud poliitikast eemaletriivimise hinda. Ent ka suurematele liikmesriikidele on strateegia kasulik. Mida suurem on tõenäosus, et Euroopa suudab globaalsel näitelaval ühtselt ja harmooniliselt tegutseda, seda enam kasvab ka oma suuruse tõttu mõjukamate ELi liikmesriikide rahvusvaheline kaalukus.

Keerulised vastust ootavad küsimused

Kui nõustume, et Euroopa julgeolekustrateegial on potentsiaali saada oluliseks, siis on meil ka põhjust teha kõik, et see kujuneks edukaks ja efektiivseks ? ning et ELi liikmesriigid ja maailm seda sellisena ka näeksid. Meil on vaja konkreetseid algatusi, et strateegia ideed konkretiseeruksid tegevuseks, seda nii ELi sees kui ELi poliitikas muu maailma suhtes. Me peame tõestama, et EL tõesti suudab strateegiliselt mõelda ja tegutseda.

Samas on julgeolekustrateegias jäetud hulk keerulisi küsimusi ka vastuseta. Nii näiteks on keskendutud põhiliselt ainult neile julgeolekuohtudele, mida nimetatakse ?uuteks?, kuigi ükski neist (ei terrorism, läbipõrunud riigid, organiseeritud kuritegevus jmt) ei ole riike ja üksikisikuid ohustavate nähtustena just uued. Ent see ei tähenda, nagu oleks maa pealt, olgu Euroopast või mujalt, täielikult minema pühitud hirm ?vanade? ohtude ees ? ennekõike on see ühe riigi massiivne sõjaline rünnak teise vastu. Ning juttu ei ole ka sellest, kuidas riigid võivad ohustada üksteist ?vanal? viisil (st riik riigi vastu), aga lihtsalt uute, mittesõjaliste vahenditega.

Ma ei püüa väita, nagu oleksid sellised ohud Euroopa lähikonnas väga silmanähtavad ? minu meelest ei ole ? aga ma ei ole kindel, kas selliste ohtude nägemine on kõikjal Euroopas kadunud. Ning kui ei ole, siis tuleks neist asjadest rääkida ja nendega tegeleda. Samuti, kui EL arutab oma julgeolekustrateegiat valitsustega väljaspool Euroopat, siis tuleb meeles pidada, et paljudele nendest on ?vanad? ohud jätkuvalt tegelikkus. ?Vanade? ohtude mäletamine lisaks seega tõsiseltvõetavust ka julgeolekustrateegiale.

Kui me ei soovi tugevdada üksnes julgeolekustrateegiat, vaid ka Euroopa rolli EList väljapoole jäävate julgeolekuprobleemide lahendamisel, siis kujuneb keeruliseks küsimuseks teemade, kriiside ja probleemide valik. Nii poliitiliselt kui ka meie suutlikkuse taset arvestades oleks täiesti võimatu püüda lahendada kõiki probleeme. Me peame valima: millised väljakutsed on kõige akuutsemad, millised kõige ohtlikumad, milliseid tasub ELil lahendama hakata, millistega suudaks mõni teine paremini toime tulla; kas peaks EL keskenduma oma lähinaabrusele või võivad ka geograafiliselt kauged kriisid Euroopat kiiresti mõjutada? Kuidas määrata kindlaks, millal on õige aeg tekkivasse kriisi ?ennetavalt sekkuda?? Ja nii edasi. Ma ei usu, et ühelegi neist küsimustest oleks kerge vastata. Ent kui Euroopa tahab globaalselt edukas olla, siis on vastuseid vaja.

Euroopa Liidu roll ?suures poliitikas?

Siinkohal võiks küsida, kas Euroopa Liit üldse peakski osalema ?suures poliitikas?, nagu seda on suured kriisilahendusoperatsioonid. Äkki peaks EL andma oma panuse põhiliselt majandusvallas, ?väikeses poliitikas?, kus oleme juba traditsiooniliselt tegusad, ning jätma kõrgema profiiliga tegevuse ÜRO või ? tõepoolest ? USA hooleks? Ma vaidleksin sellistele vaadetele vastu. Euroopa Liidul on suurepärased võimalused aidata lahendada tänapäeva maailma julgeolekuprobleeme, millest mitmed mõjutavad meid otseselt. Meil on olemas nii huvitatus kui ka keskmisest parem konfliktilahendamiseks vajalike meetmete arsenal. Mida me ka ei  arvaks ?uute? ja vanade? ohtude vahekorrast, tõenäoliselt nõustume kõik, et suuremal osal regionaalsetest konfliktidest ja kriisidest on oma juurpõhjused, mida ei saa kõrvaldada paljalt sõjaliste meetmetega. Samas toonitaksin, et selleni, kui Euroopa hakkab mängima juhtivat rolli suurtes kriisilahendusoperatsioonides, on meil veel pikk tee. Ning hea koostöö ELi ja NATO vahel jääb ikka ELi julgeolekupoliitise tegevuse oluliseks osaks.

Enamikus kriisikolletes tuntakse vajadust pikaajalise majandusarengu, investeeringute, monitooringu ja tsiviilpolitsei operatsioonide järele. Need instrumendid on ELil olemas, paljusid neist võib aga nimetada ?väikeseks poliitikaks?. Ent ELil on samas olemas nii rahalised kui ka sõjalised ressursid ja kogemusi, et tegutseda ka poliitika ?kõrgemas? osas. Lisaks, tõenäoliselt näevad paljud maailma regioonid ELis kõige erapooletumat ja seega eelistatumat välisjõudu, kes suudab mittesõjaliste vahenditega sekkuda pinge varajases staadiumis, isegi enne, kui tekib vajadus ÜRO resolutsiooniks, ja loodetavasti varem, kui kriisist kujuneb CNNi peamine uudislugu.

Euroopa integratsioon on võimas rahutagatis

Siinkohal ei tohiks unustada mõju, mida avaldab ELi laienemine ja väljavaade sellega liituda konfliktidest räsitud Euroopa regioonidele. See annab ELi kasutusse suisa unikaalsed hoovad. Praegu kasutab EL just seda ?präänikut? näiteks oma suhetes Lääne-Balkani riikidega, kus ELi ja kohalike riikide vahel sõlmitud stabilisatsiooni ja assotsieerumiskokkulepped aitavad luua pikaajalist rahu ja stabiilsust. Kui Euroopa ilmutab tõelist visionaarsust, siis võib ELiga lähema suhte loomise perspektiiv hakata edaspidi mängima olulist rolli rahuprotsessis ka teistes Euroopa osades, näiteks Lõuna-Kaukaasias.

Lõpuks tuleb ka rõhutada, et Euroopa Liidu suutlikkust toimida aktiivsemalt rahu tagajana väljaspool Euroopat ei pea pidama millekski, mis automaatselt toob kaasa konkurentsi USAga. Vastupidi: kui meie, eurooplased, saame tugevamaks rahvusvaheliselt, siis saavad eurooplastest ja ameeriklastest paremad partnerid kui iial enne, sest põhiasjades tunnistame ju samu väärtusi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming