Euroopa valikud ja Türgi

Eiki Berg, riigikogu väliskomisjoni liige ja Euroopa Parlamendi saadik

Rooma leping, mis allkirjastatud 1957. aasta 25. märtsil, sätestab, et ?mis tahes Euroopa riik võib astuda loodava Ühenduse liikmeks?. Selle seadusetähe järgimisel on aset leidnud viis järjestikust laienemist, kuues on silmapiiril ning seitsmenda osas heietatakse lootusi. Viimane puudutab eeskätt Türgit, mille maismaast paikneb vähemasti 5% geograafilises Euroopas. Kuigi Rooma lepingus sätestatud liikmekssaamise kriteeriume pole tänaseni muudetud, on siiski lisandunud nimekiri ?kvalifikatsiooninõuetest?, mille täitmist kandidaatriikidelt eeldatakse. Euroopa Komisjon on võtnud aluseks nn Kopenhaageni mõõdupuu: s.o demokraatlik poliitiline süsteem, inimõiguste järgimine, vabaturumajanduse funktsioneerimine, sobiv legaalne ja institutsionaalne raamistik, acquis communautaire?i tunnustamine, soov osaleda ühises välis- ja julgeolekupoliitikas (ingl CFSP ? toim).

Olulisem siiski on teadmine, et liitumisläbirääkimiste alustamine kandidaatriigiga ei tulene mitte Euroopa Komisjoni objektiivsest hinnangust, vaid liikmesriikide armust, sümpaatiatest ning sisepoliitilisest olukorrast. Nagu ka see, et konkreetsed liitumistingimused selguvad alles siis, kui on saavutatud kokkulepe kandidaatriigi ja liikmesriikide vahel. Kindel saab olla vaid ühes: kui mõni kandidaat on juba kord saanud ametliku kutse klubi üritustel osalemiseks, siis lõpeb see varem või hiljem liikmestaatusega.

Ühenduse laienemise juures vääriksid mainimist sellised seigad, kus Ühendkuningriigid taotlesid liikmeksastumist kahel korral, s.o 1961. ja 1967. aastal edutult Prantsusmaa vastuseisu tõttu. Kreekast sai ühenduse kümnes liikmesriik 1981. aastal ja seda vaatamata Euroopa Komisjoni vastuseisule. Portugal alustas 1978. aastal liitumisläbirääkimisi viis kuud varem kui Hispaania ning oli valmis ka lõpetama neid varem, kuid pidi paratamatult järele ootama endast peaaegu neli korda suuremat naabrit ühes samavõrra suuremate probleemidega. Millise järelduse peaksid sellest tegema türklased?

Nad osalevad Eurovisiooni lauluvõistlusel, mängivad Euroopa meistriliigas jalgpalli ning töötavad Euroopa Nõukogus. Kuid ometi kahtlevad paljud türklaste euroopalikkuses. Valéry Giscard d?Estaing on seda meelt, et Türgi liikmesusega terendab Euroopa Liidu lõpp. Ulrike Guerot Saksa Välissuhete Nõukogust lisab juurde, et ei ole mõeldav olukord, kus vaeseim riik Euroopa tagahoovis võiks omandada suurima poliitilise sõnaõiguse liidu asjade üle otsustamisel. Seda tulenevalt häältest ja kohtadest, mis olenevad riigi rahvaarvust (Türgis on 71 miljonit elanikku ? toim).

Türgi ametlikud suhted ühendusega ulatuvad tagasi 1963. aastasse, mil sõlmiti assotsiatsioonileping. Kümne aasta pärast lisandus tolliliidu asutamisleping, mis saavutas püstitatud eesmärgid 1995. aastal. 1987. aastal esitati Euroopa Komisjonile liitumisavaldus, mis võimaldas Türgi arvata kandidaatriikide hulka alles 1999. aastal. See aga ei tähistanud veel kadalipu lõppu. Komisjonilt oodatakse selle aasta oktoobris Türgi osas viimast eduraportit, mis peaks aitama liikmesriikidel detsembriks jõuda lõplikule otsusele, kas üldse ja kui, siis millal alustada liitumiskõnelusi Türgiga.

Lihtsaim seletus on, et Türgi ei ole liitumiseks valmis ning Euroopa Liit ei ole valmis Türgit vastu võtma. Türgis on rohkem põllumehi kui Belgias elanikke. Sissetulekud inimese kohta moodustavad kõigest kolmandiku ELi keskmisest näitajast. Inflatsioon on mõõdetav kolmekohaliste numbritega. Inimõiguste tagamise seis ei kannata kriitikat. Armee on riigivalitsemisega liialt seotud, mis ei ole ühele demokraatlikule riigile kohane. Rääkimata ajakirjandusvabadusest, vangide kohtlemisest, kohtusüsteemist ja Türgi okupatsioonivägedest Põhja-Küprosel.

Türgi liitumisvõimalusi ähmastab veelgi vanade liikmesriikide panustamine kristlikele väärtustele. Ei loe siin see, et Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina on ka valdavalt islamiusulised, kuid mõnede Euroopa poliitikute silmis siiski paremas kirjas, sest paiknevad Euroopas. Ka on Armeenia kristlik pärand mõõtmatult suurem kui mingi kujutletav Euroopa keskmine, kuid selle riigi liitumisväljavaateid ei ole isegi mitte arutatud.

Emotsioone kütavad üles Türgi demograafilised näitajad. 2% elanikkonna juurdekasvu aastas teeb Türgist 2020. aastaks Euroopa suurima riigi, mis edestab niimoodi Saksamaad. See aga avaldab mõju seadusandlusele ja poliitilistele protsessidele. Kujutame ette, et 50% liikmesriigi seadusloomest ei ole midagi enamat kui ELi seaduste siseriiklik kohandamine. Sellised seadused võivad aga valmida sellise Ministrite Nõukogu ja Euroopa Parlamendi vahendusel, kus türklastel on suurim poliitiline osakaal ja mõjuvõim.

Tõsine vastuargument on (laienenud) Euroopa Liidu jätkusuutlikkuse vähenemine. Võib ette kujutada süsteemi kohmakust igapäevaste toimingute tegemisel. Mida rohkem erinevate huvidega liikmesriike, seda raskem on ka otsuseid langetada nii, et see osalisi rahuldaks. Institutsionaalne paralüüs ja huvide konflikt on kõike muud kui see, millest unistasid Euroopa lõimumisele alusepanijad.

Küsitlused näitavad kahe kolmandiku eurooplaste stabiilset toetust Türgi ühinemisele ELiga. Kõik erakonnad on programmiliselt liitumismeelsed. Liitumist pooldavad islamistid, lootes sellele, et ühinemisega avarduvad poliitilised võimalused ja kasvab nende mõju. Ilmalikud ühendused on sama entusiastlikud, sest liikmesus tagab senise lääneliku arengutee jätkumise. Kindralite arvates on Türgi territoriaalne integreeritus kõige paremini tagatud ELis. Kurdid jällegi panustavad suurematele iseolemisvõimalustele ja vähemuste kaitsele.

Euroopa turkofiilid peavad küll väikest Euroopat ilusaks, kuid suurt Euroopat jällegi vältimatuks eeltingimuseks konkurentsitingimuste parandamisel maailmas. Suur Türgi turg impordib juba praegu ?omadelt? rohkem kui mõni liikmesriik. Vananev Euroopa vajab värsket tööjõudu. Midagi sellist, mida Ida-Euroopal pakkuda pole, kuid Türgil seevastu piisavalt tööbüroodes arvel. Veel võib lisada regionaalse stabilisatsiooniteguri, mis on kahtlemata suurem siis, kui Türgi järgib demokraatlikke väärtusi, hülgamata sealjuures islami tavasid.

ELiga ühinemise väljavaade on suurepäraseks sirmiks Türgi siseriiklike reformide läbiviimisel. Ühest küljest on ELi piitsa ja prääniku meetod see, mis teeb liitumise tingimuslikuks. Mis tahes poliitiline jõud võib viidata oma tegevuse planeerimisel ELi ettekirjutustele, vastasel juhul lämmatatakse sisepoliitilises võistluses igasugune initsiatiiv lihtsalt ära. Teisalt saab EL viidata oma otsustamisprotsessi objektiivsusele: aluseks on ikkagi Kopenhaageni mõõdupuu, mis teoreetiliselt kohaldatav kõigile ?iludusvõistlusel? osalejatele. Muuseas, esimesed missivalimised Türgis toimusid 1933. aastal.

Euroopa Komisjon annab vastakaid signaale. Siseturu volinik Frits Bolkenstein on Türgi liitumise vastu, kuna Türgi rolliks on puhvristaatus ehk Euroopa kaitsmine Süüria, Iraagi ja Iraani eest. Laienemisvolinik Günter Verheugen rõhub poliitiliste kriteeriumide täitmisele ega välista positiivse otsuse langetamist. Seda enam, et viimasel aastal on Türgi jõudsalt reformiteel liikunud. Kuivõrd seadused ka tegelikkuses rakenduvad, on hoopistükkis iseasi ning jätkuvalt Brüsseli meelepaha pälviv asjaolu.

Euroopa Parlament tegi oma viimatises Türgi-teemalises raportis järelduse, et see riik ei vasta ELiga liitumiseks vajalikele poliitilistele kriteeriumidele. Parlamendisaadikud tunnustasid küll teoksil põhiseaduslikke reforme, kuid on jätkuvalt kriitilised järgmistes punktides: sõjaväe poliitiline mõjuvõim; inimõiguste aktivistide väärkohtlemine ja piinamine vanglates; usuliste ja etniliste vähemuste diskrimineerimine; poliitiline tagakiusamine. Euroopa Parlament lükkas tagasi ka ettepaneku anda Türgile ?privilegeeritud partneri? staatus, mis seoks Türgi tihedalt ELiga, kuid ei võimaldaks juurdepääsu institutsioonidele.

Suurim mõistatus on siinkohal liikmesriikide käitumine. Türgi liitumist ELiga on tänaseks toetanud Saksamaa, Ühendkuningriigid, Luksemburg, Hispaania ja Itaalia. Vastu on Prantsusmaa, kõhkleval positsioonil Põhjamaad ja uued liikmesriigid. Vastalise positsiooni on võtnud enamik Euroopa Parlamenti kandideerivaid Euroopa Rahvapartei sõsarparteisid. Liikmesriigid on need, kes langetavad lõpliku otsuse läbirääkimiste alustamise osas. Ei ole välistatud, et Euroopa Parlament jääb kindlaks oma nõudmistele vahetada Türgi kemalistlik põhiseadus välja euroopaliku põhiseaduse vastu. Komisjon võib oma viimases eduraportis rahulduda Türgis läbi viidud poliitiliste reformidega, liikmesriigid aga vetostada liikmestaatuse. Mis edasi hakkab juhtuma, on ettearvamatu.

Eestis ei ole Türgiga liitumiskõneluste alustamine saanud siseriiklikuks arutlusteemaks. Ühtpidi on see hea, sest Türgi on olnud meie liitlane teel NATOsse ning mis tahes emotsionaalsed väljaütlemised ei mõjuks kahepoolsetele suhetele hästi. Teiselt poolt on jällegi vaja kujundada arvamus selles küsimuses, juhul kui teised liikmesriigid seda meilt küsivad. Ja siinkohal pakungi omalt poolt välja kaks lähtekohta.

Esiteks, suurim takistus Türgi teel Euroopa Liitu on läbi aegade olnud Küprose lõhestatusele kaasaaitamine. Annani rahuplaani toetamine ning kõigi meetmete rakendamine selleks, et Põhja-Küprose rahvahääletus õnnestuks, andis Türgile vajalikud boonuspunktid. ELil oleks praegu raske öelda, et Türgi liikmestaatuse välistab okupatsioonivägede jätkuv viibimine Küprose põhjaosas. Eriti ebaveenev oleks seda kuulda väikeriigi Eesti käest. Pigem tunnustagem tehtut.

Teiseks, poliitiliste kriteeriumide hindamisel tuleks rõhuda objektiivsusele ja Euroopa Komisjoni pädevusele. Kui meie sooviks on Eesti võrdne kohtlemine ELis ühes teiste liikmesriikidega, siis andkem oma panus ka väljasolijate liitumisvalmiduse võrdväärseks hindamiseks. Türgi ei peaks rohkem vatti saama kui Poola, rääkimata siis veel Bulgaariast ja Rumeeniast. Seega, lähtugem Euroopa Komisjoni arvamusest, mis tahes värvingut see ka ei kannaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming