Ühtne Ladina-Ameerika? Ei ja jah

Diplomaatiale artikli kirjutanud Antonio Villacis on Tallinna Tehnikaülikooli magistrant.

Paljudele eurooplastele paistab Lõuna-Ameerika hiiglasuur kontinent ühtsena, kuid arvamus ühe rahvusgrupi kohta võib, aga ei pruugi kehtida kõikide kontinendi elanike puhul. Vastab tõele, et Ladina-Ameerika riikide elanikel on palju ühist nagu katoliiklus, romaani keelte kasutamine (hispaania ja portugali keel), elanikkond koosneb põlisrahvast ja immigrantide järeltulijatest, vaesus jne. Üllatav küll, aga just paljud ühised aspektid põhjustavad suuri erinevusi Ladina-Ameerika riikide vahel. Kuigi kontinendi vallutasid eurooplased, pärinesid vallutajad erinevatest Euroopa riikidest. Suur osa territooriumist kuulus Hispaaniale, teine suur osa oli Portugali oma. Kariibi mere saartel räägitakse kus hispaania, kus inglise, kus prantsuse keelt. Esimesed hispaanlastest asukad läksid uuele maale teatavasti selleks, et kuningas andestaks neile nende kuriteod ja et nad võiksid vanglast vabaneda. Hiljem, kui euroopalik tsivilisatsioon ja tootmismeetodid olid juba juurdunud linnade ja kaubandusena, saabus kolooniatesse lisaks hispaanlastele inimesi ka teistest Vahemere regioonidest. Vallutatud territooriumide elanikud ei olnud ühtsest rahvusest või rassist. Saabunud Uude Maailma, leidsid eurooplased eest kaks suurt teokraatlikku ja militaristlikku riiki, mille teadus ja kunst olid kõrgel tasemel. Need olid maajade impeerium ja Tahuantinsuyo, kus valitsesid inkad. Impeeriumidele iseloomulikult ei olnud need ühtsed ja piiride sees oli erinevaid etnilisi ja kultuurilisi gruppe, kellel olid oma traditsioonid ning kes allusid imperaatorile kas vabatahtlikult või tema võimu tõttu. Lisaks nendele riikidele leidsid vallutajad ka väiksemaid, poliitiliselt vähem arenenud ja impeeriumiga vähem seotud iseseisvaid gruppe. Impeeriume oli suhteliselt lihtne vallutada nendes valitsenud sisepingete tõttu. Pealegi olid hispaanlastel kogemused, mis saadud oma maade tagasivallutamisel moslemite käest. Iseseisvaid gruppe oli võimatu vallutada ja sellepärast hävitati need kui Euroopa tsivilisatsiooni juurutamise seisukohalt ohtlikud, deporteeriti või lihtsalt unustati. Üks selline juhtum on Kariibi mere saared, kus põlisrahvad puuduvad, ent Amazonase dþunglites elavad veel tänagi mitmed indiaani hõimud, kes ei puutu kaasaegse tsivilisatsiooniga vähimalgi määral kokku.

Kui Euroopa võim Ladina-Ameerikas konsolideerus, sai koloniaalsest kontinendist kõigi võimaluste maa. See fakt peegeldub ilmekalt Euroopa sisserändajate voolus ja nende kaubandustegevuses. Juba 17. sajandil tugevdasid inglased ja prantslased oma majanduslikku mõju Kariibi mere regioonis. Tulevase Venezuela riigi sadamates oli palju Hollandi ja Prantsuse laevu ning nende tegevus oli nii aktiivne, et kohalik asekuningas muretses oma autoriteedi kahanemise pärast regioonis. Selle tegevuse tulemusena on tänapäeval olemas Guyana Vabariik, Prantsuse Guajaana ja Suriname Vabariik, kus kasutusel vastavalt inglise, prantsuse ja hollandi keel. Sunnitööliste või orjade maaletoomine aitas kaasa erinevuste tekkimisele Kesk- ja Lõuna-Ameerika vahel. Orje toodi mitmetest Aafrika regioonidest, nad erinesid üksteisest nii kehaehituse, tavade kui ka traditsioonide poolest. Ladina-Ameerika regioonide eripära ja aafriklaste füüsilise sobimatuse tõttu on tänapäeval kontinendi külmades osades vähe neegreid või mulatte ning rohkem indiaanlasi, mestiitse ja valgeid.

Euroopa ja Aasia poliitiliste, majanduslike ja/või sõjaliste kriiside tulemusena on hiljemgi Ladina-Ameerika poole suundunud mitmed migratsioonilained. Nii näiteks rännati Kariibi mere regiooni sisse Indoneesiast ja Indiast. Pärast Vene revolutsiooni jõudis Argentinasse palju juute, keda kohalikud nimetavad venelasteks nende passide pärast; veel enne Teist maailmasõda emigreeris palju itaallasi Argentinasse ja Lõuna-Brasiiliasse. Hispaania kodusõda põhjustas ka kataloonlaste väljavoolu Ladina-Ameerikasse, põhiliselt Venezuelasse. Franco ajal otsisid paljud hispaanlased paremat elu Uues Maailmas. Pärast Hiina revolutsiooni jõudis Ladina-Ameerikasse hulk hiinlasi. Pärast Teise maailmasõja lõppu tuli pagulasi Saksamaalt ja teistest Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest põhiliselt T?iilisse, Argentinasse, Uruguaysse ja Paraguaysse; Peruus on suur ja mõjukas jaapani kogukond; türklasi ja liibanonlasi läks Lõuna-Ameerika põhja- ja idarannikule. Mujalt sisserändamise kõrval toimib migratsioon maapiirkondadest linnadesse.

Väheste eranditega kõik need grupid segunesid, võtsid vastu olemasoleva kultuuri ning panustasid kultuuri seda, mida nad olid päranduseks saanud oma vanemailt. 20. sajandi teisel poolel võis märgata kõikide Ladina-Ameerika rahvusgruppide ühiskondlikku lõimumist. Nooremad põlvkonnad räägivad kohalikku keelt (enamasti hispaania ja portugali keel), jagavad samu traditsioone ja tavasid ning tunnevad ennast selle riigi kodanikuna, kus nad elavad.

Viimasel kahekümnel aastal on ühiskond uuesti polariseerunud. Samal ajal kui diktatuuride ajastu sai läbi, hakkasid indiaanlased organiseeruma. Põhjus peitub hariduses ja demokraatia levimises. Organiseerumine algas eri riikides ja levis kiiresti üle terve kontinendi. Täna võib nentida, et indiaanlaste osalus poliitilises elus on kasvanud. Seda tendentsi illustreerib Chiapase ülestõus, Ecuadori presidendi kukutamine ja pärast uue presidendi võimuleaitamine indiaanlaste surve ja abiga; Peruus valitseb indiaanlasest president; indiaanlasi on mitmete riikide parlamendis; USA kohtunikud tegelevad tõsiselt Amazonase indiaanlaste kaebustega USA naftafirmade vastu, mille tegevus on kahjustanud nende elukeskkonda jne. Juba 1992. aastal võis täheldada indiaanlaste suutlikkust oma seisukoht võtta: kui Euroopa tähistas Ameerika avastamise 500. aastapäeva, reageerisid indiaanlased avaldusega, et Ameerikat, nagu eurooplased seda mõistavad, pole olemas ning selle avastamine ei vääri tähistamist.

Paljudele Ladina-Ameerika riikide ühisjoontele vaatamata on kõnealune kontinent väga killustatud. Seda mitte rahvaste erinevuste tõttu, nagu see on Euroopa etniliste riikide puhul, vaid koloniaalajastu lõpul loodud riikidega seotud ajalooliste faktide pärast. Kolonisatsiooniperioodil muudeti piirkondade administratiivset jaotust sageli kuninga käsul, kusjuures mõnikord unustati piir selgelt määrata või jäeti välja regioone, saari või muid piirkondi. See on põhjustanud iseseisvate riikide vahel konflikte, mis ulatuvad välja tänapäevani. Ladina-Ameerika iseseisvad riigid formeerusid utis possidetis juris printsiibi järgi ehk uued riigid pärisid koloniaalpiirkondades territooriume ja õigusi. Nii näiteks sündis Suur Colombia (Gran Colombia), mille territoorium sisaldas Uue Granada Asekuningriigi ja Quito Kuningliku Audientsi ehk selle, mis on täna Venezuela, Colombia, Ecuador ja osa Peruust ja Brasiiliast. Hiljem jagunes see riik kolmeks: Venezuelaks, Colombiaks ja Ecuadoriks. Pärast iseseisvumist nõudis Peruu, endine Lima Asekuningriik, endale territooriume, mis kuulusid sel ajal Ecuadorile. Mõistagi peeti sajandi jooksul sõdu, selle tulemusena kaotas Ecuador 75 protsenti oma territooriumist. Konflikt lahenes alles 1990. aastatel diplomaatia ja Ameerika Riikide Organisatsiooni (ARO) abil.

Veel üks lahutav faktor on natsionalism, mis põhineb teadmisel, et oma riik on parem kui teised. Natsionalism on iseenesest kolkapatriotismist samm edasi, kuna hõlmab kõiki regioone ühe riigi sees. Natsionalism on tekkinud majanduslike ja/või poliitiliste huvide tulemusena. Välisriigid on sundinud oma huvides Ladina-Ameerika valitsusi kas omakasupüüdlikkusest või nõrkusest kasutama valesti looduslikke ressursse ja kahjustama keskkonda. Olgu huviallikaks siis nafta, mineraalid, monokultuurid. Pahatihti on tegemist olnud ka riikide jaotamisega ja uute tekitamisega. Näitena olgu toodud Panama riigi loomine. Võimaldamaks Panama kanali ehitamist loodi endise Colombia provintsi alusel Panama kui riik. 1940. aastatel toimus Ecuadori ja Peruu vahel kontinendi viimane suur sõda, mille tagajärjel Ecuador kaotas 50 protsenti tollasest territooriumist. Kõige selle taga oli nafta, mida vajasid sõdivad Ameerika ja Euroopa.

Pärast kolonisatsiooni lõppu ja inglaste-prantslaste huvide kahanemist kontinendil ehk viimased 150 aastat on Ladina-Ameerikas üha rohkem tunda USA mõju. See mõju väljendub turgude hõivamises, surve avaldamises valitsustele teatud poliitilise või kaubandusliku lepingu vastuvõtmiseks, sõjaliste diktatuuride ja sisside toetamises, sissidevastase tegevuse toetamises, presidentide kukutamises ja riikide okupeerimises ettekäändega takistada kommunismi levimist. Traditsiooniliselt on USA kasutanud Ladina-Ameerika riike, et saada suuremat toetust rahvusvahelistes organisatsioonides nagu ÜRO, OPEC jt. Ladina-Ameerika riikide oma regionaalkaubandust ja -tööstust arendava rahvusvahelise organisatsiooni loomise püüdlused on ebaõnnestunud, kuigi vajadust ühistegevuse ja koostöö järele on tuntud riikide iseseisvumisest peale. Ent Pacto Andino (PA) ebaõnnestus sellepärast, et liikmed ei suutnud täita kokkuleppes sätestatud eesmärke. ARO raames osutus vastastikuse kaitse kokkulepe ebamääraseks, mida tõestas sõda Malviinide ehk Falklandi saarte pärast. Vastab tõele, et mõned riigid aitasid Argentinat materiaalselt salaja. Igal juhul kritiseeris mõjukaim ARO liige USA hiljem sõda. Rahvusvahelistes organisatsioonides ei ole võimalik täheldada Ladina-Ameerika ühtsust, sest seda napib. Ladina-Ameerika ei ole osutunud rahvusvahelisel areenil piisavalt mõjuvõimsaks. Sellest annab tunnistust tõsiasi, et Ecuador oli sunnitud lahkuma OPECist, kui organisatsioon tõstis nafta hinda. Ladina-Ameerika mõju maailma majanduses on märgatavalt kasvanud viimastel aastatel. Kontinendi kolm suurimat majandust: Mehhiko, Brasiilia ja Argentina, veidi hiljem lisandus T?iili oma stabiilse ja kiiresti kasvava majandusega, ei ole enam välisinvesteeringute saajad, vaid investeerivad ise projektidesse teistes riikides. 1990. aastate Mehhiko ja praeguse Argentina majanduskriisid ja nende tagajärjed näitasid, kuivõrd sügavalt nad olid seotud maailma rahandussüsteemiga. Poliitiliselt stabiilne Brasiilia on jõudnud lahendada mitmeid sotsiaalprobleeme ning elavdada väliskaubandust. Tänapäeval on Brasiilia tugevad küljed teadus ja tehnoloogia. Eriti tähelepanuväärsed on Brasiilia püüdlused saata kosmosesse oma satelliit; telekommunikatsiooni areng nagu Interneti kolmanda põlvkonna projekt ja GSMi kolmanda põlvkonna võrkude kasutamine ? selles on Brasiilia Euroopast kaugemale jõudnud ?, Brasiilia osalemine Euroopa kosmoseprogrammides. Rahvusvaheliste organisatsioonide nagu MERCOSUR ja NAFTA laienemine T?iilisse ning nende aktiivsed suhted ASEANi ja Euroopa Liiduga ning Ladina-Ameerika riikide ühisrinne maailmakaubanduse läbirääkimistel on näited kontinendi mõjust maailma kaubanduses. Nüüd, kui suhted rikaste ja vaeste riikide vahel on liberaalsemad kui varem, osaleb suuremate kogemuste ja teadmistega Ladina-Ameerika Maailmakaubandusorganisatsiooni (WTO) läbirääkimistel enesekindlamalt. Ladina-Ameerika seab kahtluse alla rikaste riikide ettepanekuid ja pakub välja oma konkreetsed lahendused eesmärgiga tasakaalustada rahvusvahelist kaubandust.

Ladina-Ameerika riikide tekkimine ja ajalugu on sarnased, sestap toimub ka poliitiline ja sotsiaalne areng eri riikides peaaegu et samaaegselt. Globaliseerumise ajastul ühendavad kontinenti keel ja religioon. Aga see hiiglaslik kontinent algab põhjast umbes USA-Mehhiko piiril ja lõpeb Lõunanaba lähedal Tulemaal. Nende kahe ääre vahel on palju geograafilisi ja klimaatilisi erisusi, mis ei jäta mõju avaldamata põllumajandusele, regionaalarengule, linnade arvule ja suurusele, elustiilile ja isegi psühholoogiale. Looduslikke ressursse on palju ja need varieeruvad. Regioonide põlisrahvastel pole etnilisi sidemeid, migratsioonilained erinevad oma tüübi, alg- ja sihtpunkti ning suuruse poolest. Vabatahtlikud sisserändajad valisid oma uue kodu nii, et see sarnaneks võimalikult rohkem nende sünnimaaga ning et nad saaksid säilitada oma kultuuri ja traditsioonid. Viimasest tuleneb, et kontinendi elanikkond ei ole ühtne isegi ühe riigi sees ja maksusüsteemid, tootmismeetodid, seadusandlus, töösuhted, ärikeskkond, inimõiguste kaitsmine ja palju muud erinevad riigiti. Ehkki on võimalik üldistada mõningaid aspekte ja käsitleda Ladina-Ameerikat ühtsena, on ja jäävad erinevused siiski üpris suureks. Samas tundub, et maailmas aset leidev globaliseerumine aitab kaasa sellele, mida juba 19. sajandil soovisid Bolívar ja San Martín. Nad rääkisid ühinenud Ladina-Ameerikast, mis suudab moodustada ühisrinde oma huvide kaitsmiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming