In memoriam Paul Henry Nitze 16. I 1907 ? 19. X 2004

Indrek Tarand, SAISi vilistlane

Tallinna toomkirikus peeti 23. oktoobril emeriit­praost Evald Saagi maise tee lõppemisel jumalateenistust. Teisel pool Atlandi ookeani, Washingtoni kate­draalis peeti jumalateenistust Paul Henry Nitze lahkumise puhul. Kuid peale matuseaja on veel midagi, mis neid pea saja-aastaseks elanud mehi ühendab. Nii oli Evald Saag õpetajaks ja mentoriks arvukatele eestlastele ning kindlasti oli tema elu üks tähtsamaid tegusid Tallinnas Usuteaduste Instituudi asutamine, mis tagas eesti kiriku jätkusuutlikkuse ka nõukogude okupatsiooni ajal. Okupatsiooni lõpetamisele oli suunatud ka Paul H. Nitze laiahaardeline tegevus, kuid temagi suurimaks saavutuseks võiks pidada kooli asutamist: 1943. aastal lõi ta koos hilisema välisministri Christian Herteriga Johns Hopkinsi ülikoolis kõrgema rahvusvahelise suhete kooli, mille mõju avaldub väga mitmeti tänastegi rahvusvaheliste suhete arengule. Erandiks pole ka Eesti välissuhtluse vermimine, sest tõhus hulk eestlasi on saanud haridust selles suurepärases asutuses. Mõni aasta tagasi lahkunud George F. Kennani kõrval oli Paul H. Nitze üks mõjukamaid USA diplomaatia ja sõjalise valmisoleku strateege. Nii nagu Kennani ?pikk telegrammgi?, mõjutas Nitze NSC 68 (raport ?United States Objectives and Programs for National Security?) USA välispoliitilist mõtlemist väga oluliselt ja kaua.

Paul H. Nitze sündis Chicagos ja lõpetas Harvardi ülikooli. Töötas 12 aastat investeerimisfirmas Dillon, Read & Company. Riigiteenimist alustas alles siis, kui raha juba veidi oli. Nagu USAs tihti tavaks. Enne USA sõttaastumist kohtus Nitze valitsuse ülesandel ka Hitleriga, kellest saadud muljete põhjal isegi järeldas korraks isolatsionismi võimalikkust, kuid hülgas selle eksikujutelma Pearl Harbouri järel otsustavalt. Kuigi Nitze saksa päritolu äratas sõjapäevil teatud kahtlusi tema lojaalsuse suhtes, pandi ometigi tähele tema võimekust ning usaldati talle üha vastutusrikkamad ametikohad. Sõja järel oli tal keskne koht Marshalli plaani rakendamisel. Nitze ise on märkinud, et plaaniks pole mõtet kutsuda kava, mille teostamise konkreetseid samme keegi ette ei näe. Kuid just nende praktiliste üksikasjade lahendamisel oli majandusharidusega Nitze üks väsimatumaid töötegijaid. Aastatel 1947 ? 1953 oli Nitze mitmetel ametikohtadel riigidepartemangus, sealhulgas poliitika planeerimise osakonna asedirektori ja hiljem direktorina. 1953. aastal sai Nitze karjäärile saatuslikuks senaator McCarthy, kelle liialdava kahtlustamiskampaania eest Nitze taas riigitöölt lahkus. Oma osa mängis ka valimiseelne poliitika. Nimelt pidas Nitze solvavaks president Eisenhoweri väiteid, et Demokraatlik Partei on Korea kriisi valesti planeerinud, leides, et sellise valeplaneeringu süüdlane sai ikka olla kindral ise. Nitze taandus Välisteenistuse Hariduse Sihtasutuse  presidendi kohale ning naasis riigitööle alles president Kennedy kutsel. Dünaamiline Kennedy andnud ühe versiooni kohaselt 30 sekundit pakkumiste vahel valimiseks. Nitze palus asekaitseministri kohta, ent sai selle ameti alles 7 aasta pärast. Vahepeal töötas ta Pentagonis mereväeministri (Secretary of Navy) ametikohal, jättes ametkonnale sedavõrd sümpaatseid mälestusi, et 2004. aasta alguses lasti vette hävitaja nimega Nitze. Sellist au on Ühendriikide merevägi elavale isikule osutanud vaid kaheksal  korral. Nitze vaatles ratastoolis kail istudes, kuidas tema abikaasa ?ampanjapudeli vastu laeva täävi purustas. Tegemist on Arleigh Burke klassi kuuluva hävitajaga,  varustatud AEGISe lahingsüsteemiga, mis kombineerib ühele platvormile moodsa relvastustehnoloogia ning kosmoseside- ning radarisüsteemid.

Nitze peamiseks teeneks loetakse tema rolli tuumarelvastuse kontrolli alastel läbirääkimistel. Nii SALT-I kui ka SALT-II perioodil olidki venelastega läbirääkimised tema põhitööks. Mõlemal korral oli Nitze kriitiline poliitilise juhtimise suhtes, mis tema meelest soovis teha liigseid järeleandmisi N. Liidule lihtsalt kokkuleppimise pärast. Nitze meelest peitub kurat detailides: ?Venelased jälestavad nõrku ja Carterit peavad nad nimelt nõrgaks, sest Carter ei räägi nendega jõupositsioonilt!? Vaatamata eemalolekule riigitööst, suutis Nitze omaenda asutatud Olemasoleva Ohu Komitee (Committee Of Present Danger) kaudu ikkagi mõjutada relvastuskontrolli teemakäsitlust nii ühiskonnas kui ka valitsuses. Strobe Talbott on meenutanud: ?Kui Nitze oli valitsusest väljas, oli ta tüliks. Tema obstruktsionism viis mõnikord isegi isiksusmõrvani nende suhtes, kes püüdsid midagi ära teha. Samas valitsuse palgal olles oli ta alati osake lahendusest, hea läbirääkija, innovatiivne kokkuleppija, kaval siseintrigaan ja usaldusväärne nõuandja.?

Reagani ajal jälle riigiametisse nimetatuna sooritab Nitze  kuulsa ?jalutuskäigu metsas? koos saadik Kvitsinskiga, kes oli NSVL pealäbirääkija SALTi kõnelustel. Tegelikult oli see rohkem privaatne lõunasöök Genfi lähedal restoranis, kus kaks asjatundjat saavutasid teineteisemõistmise detailides ning tunnustasid vastastikku tarvidust tõsiste lisagarantiide järele. Kuid ekspertide kompromiss oli poliitiliselt vastuvõetamatu nii Moskvale kui Washingtonile, ehkki asja tuuma tabasid need mehed üdini.

Aastatel 1984 ? 1989  töötas Nitze presidendi ja välisministri erinõunikuna relvastuskontrolli küsimustes. Bush vanema administratsiooni juures ajas teda taas närvi parteiline egoism vastandatuna rahvuslikele eesmärkidele ? nii nagu Nitze viimaseid tõlgendas. Kangekaelsus avaldus ka hilisemas enesehinnangus oma rollile: ?President võib arvata, et mul pole õigus, ja tal on õigus nii arvata, aga lõppkokkuvõttes teevad presidendid ikkagi seda, mida mina kirjutanud olen.?

Memuaariraamatud ?The Walker in the Woods: From Hiroshima to Glasnost? and ?Tension between the Opposites? võiksid olla soovitav lugemine relvastuskontrolli küsimustes orienteeruda soovivale eestlasele.

SALTi läbirääkimistes avaldus ehk kõige püsivamalt Nitze vaadete süsteem, tema professionaalsus tuumasõja ja relvastuse detailide tundmisel ning vastumeelsus nii tõsiste tehniliste parameetrite loogika ohverdamise suhtes  poliitiliste kokkulepete altarile. Nitze oli demokraat, keda omad pidasid liiga parempoolseks, ja vabariiklane, keda omad pidasid liiga liberaalseks. Seega omadele võõras ja võõrastele oma. Võiks väita, et tegemist on konjunkturistliku värvivahetajaga, ent see oleks ääretult pealiskaudne hinnang. Vastupidi, Nitze ise lahkus partei juurest, kui see hakkas talle peale suruma vastuvõtmatuid seisukohti. Ta jäi kindlaks oma vaadete süsteemile, mille ümber nihkusid parteid, mitte vastupidi. Kuid ta tunnistas ka oma eksimusi, eriti kirkalt Watergate?i skandaali esialgse alahindamise puhul. 1985. aastal nimetati Nitze relvastuskõneluste erinõunikuks ja sel puhul kirjutas Washington Post: ?Tegemist on viimase mehega omasuguste klassis ? patriitsliku päritoluga diplomaat, lakooniline ja sügavalt haritud inimene.?

1989. aastal ristiti Nitze loodud kõrgem rahvusvaheliste suhete kool tema enda nimega. Koolil on lisaks Washingtonis asuvale peakorterile keskusi ka mujal: Bolognas, Berliinis ja Nankingis. Bologna keskus, mis kevadel tähistab 50. sünnipäeva, võib poolsajandile tagasi vaadates deklareerida, et on koolitanud sajast rahvusest tudengeid, mis on väga hea saavutus, ja tekitanud kindlasti ka kadedust ja vääritimõistmist. (Vt näiteks: Foundations of War ? Is the CFR Financing SAIS Nitze?s ?Not-See? Spy School?).  Muidugi võib tekkida konspiratsiooniteooriaid, kui mõelda vaid, et SAIS on seotud nii Brzezinskite kui ka paljude teiste USA välispoliitika kujundajatega. Praegugi on endine rektor Paul Wolfowitz asekaitseminister ja õppejõuna töötab teiste seas Samuel Huntington. Nitze on 1995. aastal antud intervjuus tunnistanud, et Itaaliasse kooli tegemisel oli hariduse kõrval ka julgeolekupoliitiline mõõde: luua kommunismiohus Itaaliasse keskus, mis veidikene tasakaalustaks Vene agressiivset mõju Apenniini poolsaarel.

Meie kandi üks väheseid, et mitte öelda ainus, rahvusvahelisi mehi Max Jakobson on Nitzet järgmiselt hinnanud: ?Kennani asemel määrati poliitika planeerimist juhtima Nitze. 1949. aastal valmiski NSC 68, kuuekümne-leheküljeline analüüs USA strateegiliste eesmärkide kohta. Seal kirjeldas Nitze N Liidu poliitikat viisil, mis kattub J. K. Paasikivi arusaamaga suurriigi süngest laienemissoovist. Soov tugineb Venemaa imperialistlikule ajaloole ja kommunistlikule maailmarevolutsiooniteooriale ning N Liidu totalitaarne juhtimissüsteem vajab enese olemasolu õigustuseks välisvaenlast ja lakkamatuid rahvusvahelisi konflikte. Nitze vastumeetmeteks oli ohjelduspoliitika, eriti aga heidutuspoliitika. Nitze soov oli, et USA toimiks vaba maailma moraalse ja ainelise jõu tugevdajana sellisel määral, et NSVL tajuks oma laienemiskava lootusetust ning oleks valmis leppima rahuliku kooseksistentsi vormeliga. Truman allkirjastaski dokumendi ning see oli USA poliitika juhtnööriks vähemalt neli aastakümmet. Takkajärgi ? salastatuse pitser võeti maha 1989 ? näeme, et visioonidel oli seekord määratud täituda. Nitze memost johtuvalt neljakordistas USA oma sõjalist eelarvet ja tuumarelvastuse võidujooks algas.?

Jakobsoni hinnang Nitzele kõlab pigemini Kennani võtmes, kes 1950ndate alguses pidas Nitze Venemaa käsitlust liiga melodramaatiliseks. Huvitav on märkida, et 1999. aastal soovitas  Nitze CTBT (Comprehensive Test Ban Treaty) ratifitseerimata jätmise otsuse järel seada eesmärgiks täieliku tuumarelvadest vabanemise. Kui see nii on, siis teatud määral oleks see vastuolus tema enda NSC 68 esitatud postulaadiga. Võimalik, et Nitze soostus hiljem Kennani kriitilise osutusega, et ?kurjaga tema enese relvade abil võideldes on oht muutuda ise samasuguseks kurja kehastuseks?. Või arvas ka Nitze, et maailm on muutunud? Tegelikult olla Nitze juba jalutuskäigul Kvistinskiga selle võrrandi sedaviisi lahendanud, et tuumaohu vältimise ainus lahendus on tuumarelvade hävitamine, ent aeg selliseks lahenduseks pole veel kaugeltki küps. Üht saame siiski veel järeldada: nimelt igasugune strateegiat sisaldav dokument on piiratud omaenese ideoloogiaga ja viib täiesti eesmärkidele vastupidisele tulemusele, nagu juhtus Vietnami sõjas. See sõda järgis puhtalt Nitze doktriini, aga sõjapidamise ebaefektiivsust kritiseeris doktriini looja isegi.  Analüüsides näiteks USA pommikampaaniat, leidis ta: ?20 tonni pomme hävitab vaid tonni Vietkongi varustust!?  Ka käimas olev Iraagi operatsioon ei pääsenud vanameistri kriitikast.

Pariisi rahu arhitekt Henry Kissinger saab oma 1000-leheküljelises raamatus ?Diplomaatia? hakkama Nitzet kordagi nimetamata. Põhjus võib olla see, et Kissinger põlgas karjääridiplomaate, nagu sedastab Jüri Luik ?Diplomaatia? eestikeelse tõlke järelsõnas. Aga tagajärg on see, et SAISi ringkondades on Kissingeri raamatu hellitusnimi ?Metternichist Minuni?.

Niisiis, suur mõtleja ja tegutseja on lahkunud, nagu tasapisi lahkub meist terve eelmine sajand. Kuid 8800 kunagist tudengit, kes töötavad pärast Nitze kooli paljudes riikides, võivad (aga ei pruugi) edasi kanda neid meetodeid ja mõttesuundi, mis suursaadik Paul H. Nitze meile pärandiks jättis. Nitze matustega seoses meenutati taas selle mehe ? haukalikem haugaste seas ? inimlikke külgi: saadik nautis klaverimängu ja juurdles tihti, miks Bach kõlab just nagu Bach. Samuti tema vajadust tunnustuse järele. Sest vaatamata kõigele tehtule ei olnud Nitze ise lõpuni rahul oma trotsiga parteide suhtes, mis asetas teatud klaaslae tema karjäärikõverale. ?Ausõna,? on ta lähedastele väitnud, ?oleksin tahtnud ühe hetkegi kas või põllumajandusminister olla!? 

P. S. Eestlasi on Nitze SAISis minu andmetel õppinud 12. Nende arv võiks kasvada. Ennevanasti suutis välisministeerium seda õppimist (aastamaks 25 000 USA dollarit) ka toetada, kuid loomulikult lebab pärast elevandi portselanipoodi sattumist kildudena kasutult ka SAISi kraadiõpingute sihtasutus. Kurb, nagu ikka matustel.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming