Julgeolekupartnerlus vallutab maailma

Holger Mölder, Tartu ülikooli politoloogiadoktorant

Kõrvuti liitlassuhetega ning alliansistrateegiaga on postmodernistlikus julgeolekukäsitluses üha enam juttu julgeolekupartnerlusest. Kes on partnerid? Need on riigid, kes ei kuulu otseselt ühe või teise organisatsiooni liikmeskonda, kuid organisatsioon võib arendada nende riikidega ulatuslikku koostööd, mis ei jää teinekord eriti palju alla liitlastega tehtavale. Liitlassuhete ja koostööpartnerluse põhierinevus seisneb selles, et partnerlus ei too endaga kaasa otseseid kohustusi, tegutsetakse eelkõige ühistest huvidest lähtuvalt.  

Euroatlantiline julgeolek ja julgeolekupartnerlus

Viimaste aastate sündmused on näidanud, et julgeolek on palju laiem mõiste, kui oleme seni harjunud. Tänapäeva julgeolek ei tähenda enam ainuüksi sõjalist ega ka poliitilist julgeolekut, väga olulisteks on saanud majanduslik ja sotsiaalne julgeolek, keskkonnajulgeolek, isegi kultuuriline julgeolek. Üleilmastumistendents ei ole jätnud mõjutamata kogu julgeolekukeskkonda. Kaks kõige valulisemat julgeolekuprobleemi tänapäeva maailmas on terrorism ja massihävitusrelvad. Mõlema vastu võitlemine nõuab riikide laiaulatuslikku koostööd. Koostööjulgeoleku seisukohast on ühtemoodi tähtsad nii kriisireguleerimine kui ka konfliktiennetamine. Julgeoleku tagamine tänapäeva maailmas ei saa piirduda enam kitsalt territoriaalse kaitsega, vaid on omandanud palju ulatuslikumad mõõtmed. Seetõttu on tähtsustunud võimalikult laiapõhjaline osalus rahuoperatsioonidel, see nõuab aga osalevate riikide põhjalikku ettevalmistust parema koostöövõimelisuse saavutamiseks, mis on omakorda paljude erinevate kooperatiivse julgeoleku põhimõtetest lähtuvate julgeolekuinitsiatiivide tagatis.

Möödunud kümnendi julgeolekupartnerluse põhisihtrühm oli kahtlemata endised kommunistliku bloki riigid Kesk- ja Ida-Euroopas ning nende taaslõimumine demokraatliku maailmaga. Tänaseks on julgeolekupartnerluse raskuskese kandumas Lähis- ja Kesk-Itta, mille mõju euroatlantilise julgeolekukeskkonna stabiilsusele on arvestatav. Selle aasta 9. juunil Sea Islandil toimunud G-8 tippkohtumisel1 osalesid esmakordselt ka mitmete Lähis-Ida riikide liidrid Afganistanist, Alþeeriast, Bahreinist, Iraagist, Jeemenist, Jordaaniast ja Türgist. Kohtumisel publitseeriti dokument ?Progressi ja ühise tuleviku partnerlus laiema Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika regiooniga? (?Partnership for Progress and a Common Future with the Region of the Broader Middle East and North Africa?), mis paneb aluse G-8 riikide partnerlusele regiooni riikidega kolmes põhilises sfääris: poliitilises, sotsiaal-kultuurilises ning majanduse valdkonnas. Väga oluline roll jääb loomulikult ka julgeolekukoostööle olemasolevate konfliktide lahendamisel ja kogu piirkonna stabiliseerimisel.

 

NATO ja julgeolekupartnerlus

NATO on olnud külma sõja järgsel perioodil julgeolekupartnerlusel põhinevate initsiatiivide elluviimisel aktiivne. Koostööjulgeoleku stardipauguks võib lugeda 1991. aastat, mil NATO kõrvale tekkis NATOga koostööd tegevate riikide institutsioon Põhja-Atlandi Koostöönõukogu (NACC ? North-Atlantic Cooperation Council). NACC põhieesmärgiks oli arendada koostööpartnerlust eeskätt Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega, kes olid just astunud demokraatlike riikide perre.

1994. aastal astuti koostööpartnerluses samm edasi, pandi alus NATO rahupartnerlusprogrammile (PfP ? Partnership for Peace)2. Praegu on rahupartnerlus suhteliselt kirju konglomeraat, hõlmates ?vanu? Euroopa riike (Austria, Rootsi, ðveits jt) kõrvuti endiste N. Liidu liiduvabariikidega Taga-Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Arvestades riikide suurt erinevust nii poliitilisel, majanduslikul, kultuurilisel kui ka sõjalisel tasandil, on NATO hakanud rohkem rakendama individuaalseid partnerluse tegevusplaane (IPAP ? Individual Partnership action Plan). Resultaadikeskset ja valdkonnapõhist lähenemist partnerluse tegevusplaani mudeli alusel kasutatakse nii terrorismivastases võitluses (PAP-T ehk Partnership Action Plan Against Terrorism) kui ka kaitsereformide läbiviimisel (PAP-DIB ehk Partnership Action Plan on Defence Institution Building). Rahupartnerlusprogrammi üks põhiülesandeid lähitulevikus ongi kaitsereformide edendamine Taga-Kaukaasia ja Kesk-Aasia riikides.

Samal 1994. aastal pandi alus teisele julgeolekukoostöö initsiatiivile Vahemere dialoogile (MD ? Mediterranean Dialogue ). 1995. aastal liitusid Vahemere dialoogiprotsessiga Egiptus, Iisrael, Maroko, Mauretaania, Tuneesia, mõnevõrra hiljem Jordaania ning 2002. aastal Alþeeria. Viimasel ajal on Vahemere dialoogi osatähtsus NATO julgeolekupartnerluses oluliselt tõusnud ning koostöövaldkondade areaal pidevalt laienenud.

Olulise verstapostina jääb NATO julgeolekupartnerluse ajalukku 1997. aasta ja Madridi tippkohtumine. NACC asemele loodi Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu (EAPC ? Euro-Atlantic Partnership Council). Tänaseks on EAPCst saanud rahupartnerlusprogrammi institutsionaalne väljund, EAPC tagab poliitilise partnerluse ja PfP praktilise koostöö. 1997. aastal pandi alus eripartnerlussuhetele kahe NATO-le olulise riigi Venemaa ja Ukrainaga ja moodustati koostööorganid NATO-Venemaa Alaline Ühendnõukogu (NRC ? NATO-Russia Permanent Joint Council) ja NATO-Ukraina Komisjon (NUC ? NATO-Ukraine Commission). Kuigi Venemaad käsitletakse argitasandil sageli kui NATO nähtamatut vaenlast, on tegelikkuses Venemaa näol tegemist ühe NATO olulisema koostööpartneriga, kes liitus PfP-programmiga juba 1994. aastal, on nii NACC kui EAPC asutajaliige ning osalenud muu hulgas NATO juhitud rahuoperatsioonidel Balkanil, Bosnias ja Hertsegoviinas ning Kosovos.

1999. aasta NATO Washingtoni tippkohtumisel astuti julgeolekupartnerluses koostöös edasi kvalitatiivne samm, loodi spetsiaalne liikmesuse tegevusplaan (MAP ? Membership Action Plan) riikidele, kes soovisid arendada partnerlussuhted liitlassuheteks. 2004. aastaks andis programm esimesed tulemused: seitse riiki ühines NATOga. Praegu hõlmab MAP kolme riiki (Albaania, Horvaatia, Makedoonia). Regionaalse julgeoleku seisukohalt on oluline Washingtoni kohtumisel alguse saanud Kagu-Euroopa initsiatiiv (SEEI ? South East Europe Initiative).3

21. sajand ja teadvustatud asümmeetrilised ohud, eeskätt terrorism, on aktiviseerinud julgeolekupartnerlust Lähis-Idas. 2004. aasta alguses on Ameerika Ühendriigid initsieerinud suurema Lähis-Ida (GME ? Greater Middle East) initsiatiivi4, mis oli NATO Istanbuli tippkonverentsiks ameeriklaste ja Suurbritannia eestvõtmisel formuleerunud julgeolekupartnerluse uueks, Istanbuli koostööinitsiatiiviks (ICI ? Istanbul Cooperation Initiative).

Kuna NATO on muutumas kollektiivse kaitse organisatsioonist kollektiivse julgeoleku organisatsiooniks, on partnerlus omandanud palju laiema, kui mitte lausa globaalse tähenduse. NATO julgeolekupartnerluses on tekkinud eraldi riikide kategooria, need, kes jäävad väljapoole regionaalseid initsiatiive, nn. triple-nons.5 Sel juhul on kõne all partnerlussuhted riikidega, kes ei ole ei NATO, EAPC/PfP ega Vahemere dialoogi riigid ehk on niisiis kolmekordsed mitteliikmed, s.t selliste riikidega nagu Jaapan, Austraalia, Uus-Meremaa, Argentina, Hiina, Singapur, Indoneesia, Lõuna-Korea, Mongoolia jt. Mitmed neist riikidest (Araabia Ühendemiraadid, Argentina, Tðiili, Uus-Meremaa) on juba osalenud NATO juhitud rahuoperatsioonidel Balkanil või mujal.

 

Euroopa Liit ja julgeolekupartnerlus

Sarnaselt NATOga on julgeolekupartnerlusse panustanud Euroopa Liit. Juba Lääne-Euroopa Liit (WEU ? Western European Union) integreeris 1994. aastal kümme Kesk- ja Ida-Euroopa riiki kui assotsieerunud julgeolekupartnerid. Institutsionaalsetest huvidest sõltuvalt on Euroopa Liidu lähenemine julgeolekule hoopis laiem kui NATO-l, lähtudes just eespool kirjeldatud laiemast julgeolekumääratlusest. 1995. aasta novembris pandi alus partnerlusele Vahemere riikidega ehk Barcelona protsessile, mis hõlmab muu hulgas ka julgeolekupartnerlust. 1999. aastal initsieeris Euroopa Liit Kagu-Euroopa Stabiilsuspakti, mis sama aasta juunist tegutseb küll OSCE juhtimisel. Sarnaselt USA Lähis-Ida initsiatiivile algatas Taani 2003. aasta juunis Euroopa Liidu raames laiema Lähis-Ida (Wider Middle East) initsiatiivi, mille põhjal arendab Euroopa Liit praegu strateegilist partnerlust Lähis-Ida ja Vahemere regiooni riikidega (Strategic Partnership with the Mediterranean and the Middle-East). Euroopa Liidu suunda laiemale julgeolekukäsitlusele märgib ka osalus rahuoperatsioonil Kongo Demokraatlikus Vabariigis.

 

Eesti ja julgeolekupartnerlus

Saavutanud liikmestaatuse kahes Euro-Atlandi julgeolekukeskkonna põhiinstitutsioonis NATOs ja Euroopa Liidus, on Eestist saanud riik, kellelt oodatakse nüüd juba aktiivset osalust julgeolekusse panustamisel. Esimesed sammud julgeolekupartnerluse edendamisel on Eesti juba astunud, kusjuures eriti oluliseks tuleb hinnata julgeoleku- ja kaitsekoostööd Gruusiaga. Omades erinevate institutsioonide partnerriigina pikaajalisi kogemusi reformide läbiviimisel ja koostöövõimelisuse arendamisel, võib reformikogemuse edasiandmine osutuda Eesti perspektiivseks panuseks julgeolekupartnerlusse.

NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigina tuleb Eestil harjuda sellega, et teinekord tuleb kitsad rahvuslikud huvid asendada institutsionaalsete huvidega. Liikmelisus ei tähenda ainult õigusi, vaid ka kohustusi. Osana väga suurest julgeolekukooslusest ei saa meie julgeolekukäsitlus sõltuda ainuüksi suhetest lähinaabritega. Samuti on kasulik riikidepõhiselt partnerluselt üle minna valdkonnapõhisele partnerlusele. Selleks tuleb esmajärjekorras välja selgitada valdkonnad, kus Eestil on vajalik kompetents julgeoleku- ja kaitsekoostöö arendamiseks. Väga oluline on ka psühholoogiline taust, sest Euroopa riigina peaksime vabanema transiitriigi seisundist Lääne ja Ida piiril, eriti suhetes endiste N. Liidu liiduvabariikidega. Me ei arenda nendega julgeolekupartnerlust mitte sellepärast, et oleme sellised nagu nemad, vaid et tahame, et nemad oleksid sellised nagu meie ehk siis demokraatlikud, koostöövõimelised ja rahuarmastavad riigid 21. sajandi globaliseeruvas maailmas.

 

1 G-8 on kaheksa maailma juhtiva suurriigi (Ameerika Ühendriigid, Itaalia, Jaapan, Kanada, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, Venemaa) konsultatiivkohtumised, mis toimusid 2004. a Ameerika Ühendriikides Georgia osariigi ranniku lähistel Sea Islandil. Protsessile pandi alus 1975. a G-6na; 1976. a liitus Kanada ja 1998. a Venemaa (osales küll poliitilistel küsimustes juba a-st 1994).

2 NATO rahupartnerlusprogrammi ja Euro-Atlandi Partnerlusnõukogusse kuuluvad lisaks 27 NATO liikmele veel Albaania, Armeenia, Aserbaidþaan, Austria, Makedoonia Vabariik, Gruusia, Horvaatia, Iirimaa, Kasahstan, Kõrgõztan, Moldova, Rootsi, Soome, ðveits, Tadþikistan, Turkmeenia, Ukraina, Usbekistan, Valgevene, Venemaa.

3 SEEI hõlmab peale NATO riikide partnerriike Albaaniat, Horvaatiat, Makedooniat ning praeguseks veel rahupartnerlusprogrammiga liitumata Bosniat ja Hertsegoviinat.

4 Esimene ametlik vihje initsiatiivi kohta pärineb USA asepresidendi Richard Cheney 2004. a jaanuaris ðveitsis Davosis toimunud maailma majandusfoorumil peetud kõnest.

5 Väljend märgib suhteid riikidega, kes jäävad väljapoole seniseid partnerlusinitsiatiive.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming