Kahekordse peegelefektiga “Hamlet”

Kristiina Garancis

Suur ringmäng rütmi- ja tantsufraaside kordumistega

Koreograaf Oksana Titova koreograafimõttest Estonia lavale ilmunud “Hamlet” on küllap tuhande ühesaja viies versioon visuaalsele teatrikeelele loodud nartsissistliku maailmavaluleja loost. Ja mis siis?

Teose väärtusteks on skulptuurne ilu vormis, stalaktiitlikult harmooniline heliilm ning tantsijate sajaprotsendiline sisemine panus.  

Oksana Titova lavastuse vorm on kui suur rütmi- ja tantsufraaside kordumistega ringmäng. Läbivaks motiiviks on üksteise toetamine ja toitmine, seda nii koreograafilise ülesehituse kui lavastuse kõikide elementide mõttes. Helid kasvatavad uusi tantsustruktuure, need omakorda aitavad areneda animatsioonide võrgustikul tagalaval ning kogu see auditiivne ja visuaalne liikumine voogab unenäoliseks tervikuks kokku.

Titova klassikaliselt sidus, voolav ja akrobaatiliselt plastiline tantsujoonis on dialoogis Taavi Kerikmäe kaasaegse, sageli tehnitsistlikult külma, kuid klassitsistlikult vormitäpse heliloominguga.

Lavastuse kokkupanija oleks kui ussisõnade teadja. Kui seda kunsti osata, siis saab meelitada kokku väädid helides ja tantsu liikumisenergeetikas, need vonklevad kätest ja jalgadest välja ning materialiseeruvad Andres Tenusaare loodud tagalava videomaastikel taimevõrsete või puu võradena.

Määrav ja kandev on Taavi Kerikmäe loodud helide jõud, nende ülesanne on kõik kriiksatused, katkenud raadiosahinad, eksinud meloodiad põimida auditiivsetest väätidest karkassiks, kus tants, kujundatud lavaruum ja animeeritud pildid kasvamiseks mahlaka pinnase saavad. Muusika ehitab lavastuse ümber võre, mis ei murdu ega lase tantsijatel kukkuda. Helid hakkavad oma veenmisjõuga tantsufraase ja rollijooniseid dikteerima. Nii püüab end leida eneselemb Polonius (Daniel Kirspuu) raadiolainete pealtnäha juhuslike vaheldumiste auditiivses võrgus. Või tantsib Ophelia (Marika Muiste) ühe mängutoosi kurva katkendi taustal end sisemiselt ja välimiselt sassi.

Kerikmäe juhib lavastust helimaagiaga kui teadlik juhuste organiseerimise peene kunsti valdaja. Nii jääb “Hamletist” alateadvuses kummitama helilooja 30 aasta taguselt Hortus Musicuse plaadilt leitud muusikakatke kordus. Selle ilu ja rütmi painajalik mäng hääbumise-naasmise võtmes.  

 

Peegeldamine ja klaaskuubid

Elo Soode loodud kujunduse klaaskuupide reaalsus, mida saab labürintideks kokku ja lahku lükata, on tabav sümbol Hamleti maailma tegelaste siseilmale. Nii edev Polonius, salvestavad nümfid, peegel-Gertrudid kui kuningas on koreograafi tahtmist mööda oma maailma igaveseks ekslema mõistetud. Titova mängib tegelaskujusid pidi versioone läbi piibli neetud juudi igavikku suunatud otsimise teema. Üks variant on seda teha kuninga, teine variant Ophelia nahas. Valige, milline meeldib ja samastuge. Igal on oma klaasvangla, oma rollijoonis.

Titova kujud elavad pealtnäha läbipaistvas ja valgust läbi laskvas klaaskastis, mis defineerib oma seintega nende reaalsuse. Nad näeksid nagu teisi inimesi ja suurt maailma, kuid tegelikult on kõige vahel klaas, mis moonutab helisid, emotsioone ja mõtteid. Igaüks on peegel, kes oma rolli reegleid järgides ringi liigub ja peegeldab teisi olendeid vaid oma minapildi piires. Igaühe reaalsus piirdub ainult iseendaga. Iga tegelaskuju suudab maailma vastu võtta ainult oma ego lõhkumata, vaid seda nautides ja oma tegevust dikteerida lastes. Rolli väliskülg, selle etendamine, annab liikumise, dikteerib koreograafia. Näivus on olulisem kõigest. Hamleti maailma tegelased pakuvad vaid end välja, nende maailm on üles ehitatud näivusele ja eneseküllasusele.

 

Lihast ja verest inimesed Hamleti maailma sees

“Hamlet” ei paku teatriajaloos senitundmatuid tõlgendusi, vaid esitab esteetiliseks nautimiseks välja visuaalselt nartsissistliku intellektuaalse vormimängu. Ja selle põhiline väärtus on põnevalt iseliikuvas ja -elavas tervikus, mille on täitnud tantsijate soov ja tahe. Nad on tõesti oma tegelaskujud iseenda olemuse ja hingamisega täitnud.

Nii on koreograaf leidnud Hamleti maailma tegelastele väga täpsed vasted Estonia balletitrupi galeriist. Lihast ja verest tantsijad saavad iseendasse peidetud materjali näitlejana huvitavas tegelaskujus realiseerida, keerulisemalt ja sügavamalt, kui pelgalt printsi või haldjat laval kujutades. Ja selle eest on nad iga tantsuliigutusega tänulikud.

Nii kehastab Artjom Maksakov Hamletit kui tehniliselt täiuslikku iseenda küpsemata siseruumis seiklejat. Kehavaldamises meisterlik Daniel Kirspuu vormiiharat Poloniust, Anatoli Arhangelski üllatavalt vaba, plastiliselt suursugust ning sisemiselt tasakaalukat kuningat, Marika Muiste õrna ja kergesti purunevat Opheliat, Eve Andre ja Nanae Maruyama copycat’i stiilis kaksikutest nümfe, kes salvestavad reaalsust, Galina Lauš ja Satu Ludmilla Pussinen võimukat ema ja naise rolli vahel mitmekordselt kahestunud Gertrudi. Titova peas liiguvad huvitavad mõttekonstruktsioonid. Tema tegelaskujude tantsukeel vastab intellektuaalselt rolli psühholoogilisele profiilile, toetub mõtestatud liigutusfraasidele ja nõuab tantsijatelt täielikku “seestumist”.

Koreograafiliselt on lavastus intensiivne, keeruline, kuid jätab õnneks ka üsna palju hingamisruumi. Helide maailm loob hõredama õhuga kohti. Misanstseenide loogiline sidusus teeb Titovale au ja kui vaataja kaotab mõtteloogilise järje, siis võib ta kohe haarata kinni pildist või helist. Visuaalselt on vaatamist tihedalt.

Ophelia on Hamleti käes pigem ese, kui inimene. Ja iga ese läheb liiga suure jõu rakendamisel katki. Nümfid pumpavad teineteisesse tilguti kaudu jõudu koos vajaliku infoga, kriuksuvaid uksi kuuleb ja näeb ka pildis, klišeeliku videomontaažiga vakladest avaneb see lavastusmaailm, tagalaval on leeke ja kasvavaid taimi ja puid. Tantsijate seelikud käituvad kui kraed ja nahad, mida igat moodi kanda saab ja millest vabanemine on samuti sümbol. On tunne, otsekui oleks vaatamiseks antud ülimalt vormikülluslikult, et vaataja hiljem nähtust seedida saaks.

“Hamlet” mängib malet olukordade ja tegelaskujudega. X-kombinatsioone saab klaaskuupidest kokku panna – igat versiooni pitseerib X-tegelase hingeaur läbipaistval seinal. Hamleti maailma igal asukal on oma mudel, mis määrab ta liikumisloogika ja psühholoogilise profiili. Tegelaste omavaheline interaktsioon käivitab profiiliomase käitumismustri. Tundeimpulsid sünnivad rollile lubatud joonise piires. Titova jälgib ja suunab olendite füüsilist mängu. Kerikmäe annab sisemise motivatsiooni ning Tenusaare videomontaaž tagaseinal kinnitab tegevus- ja tundeühtsuse. Ja kõige olulisem – “Hamlet” andis kinnituse sellele, et Estonias on olemas materjal, mis on vaimselt “oma” ja annab balletitrupile tahtmise ja sisesunni tantsida. Vaimustus kui üks Hamleti maailma loo kõige olulisem koostiselement peegeldus otse ja sirgelt publikusse.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming