Kui keha on ?Eesti ballaadide? astja

Kristiina Garancis

?Eesti ballaadide? butoh oli vaatamisnärve erutav, maagiline liikumiskogemus Soorinna küla küüni lavastus ?Eesti ballaadid? on koreograaf Aki Suzuki (pildil) nägemust mööda butoh-esteetikat kandev. PIIA RUBER

Veljo Tormise Estonia teatri tarbeks kantaat-balletina sündinud ?Eesti ballaadid? on antiiktragöödia mõõtu teos. Eesti oma saatusetragöödia kaliibriga vorm nii sügavuselt kui sisemiselt dramatismilt. Eesti regivärsilised rahvalaulud Tõnu Kaljuste ? Margo Kõlari surround-heli lindistusvõttes jätavad muusika meeltesse kummitama sugestiivsete rütmikordustega. Helipildi võimsus valitseb Peeter Jalakase lavastuse üle. ?amaanilikult maagiline muusikaväli allutab terviku enda alla. Mis siis, et butoh-laadis liikuvad tantsijad samuti meediumidena muusikast irdununa omi ?amaaniradasid kulgevad, kosmilisi sidemeid pidi oma kehi ja publikut juhivad. Mis siis, et ?kolme elemendi kujundus? ? maa, vesi, tuli ? on ürgne, kosmiliselt üldistav ja otse selgroogu suunatud mõjuga. Helivibratsioon täidab ruumi iga punkti ning silma- ja mõttetegevus poevad aeg-ajalt alandlikult nurka. 

 

Keha on tühi nõu, mis täitub suure vaimuga

 

Peeter Jalaka mõte kutsuda Aki Suzuki ?Eesti ballaadide? tantsu ja liikumist kujundama oli geniaalse kombinaatori vaimuvälgatus. Butoh-tantsijate suure vaimu teenimise keharituaal on eestlase silma jaoks eksootiline, eriliselt meeltesse tungiv.

Reet Ausi loodud võimsad ja ürgsed põ­hi­elemendilised lavakujundid ? mängupaigas helkiv veesilm, muld lavapõrandaks, päi­ke­­seketas koos butoh-tantsu esteetikaga ? ei saa jätta külmaks kedagi. Jaapani moodsa butoh-tantsu ja eesti rahvatraditsiooni vahel on tegelikult palju paralleelniite: maaenergia austamine, puu, lille ja kivi hinge pühaks pidamine, seos suure universaalse vaimuga. Isegi saatusetragöödia veri ja õud, kalmuliste ja teispoolsuse muinasjutulik, kuid õõva tekitav esteetika.

Mingi sissepoole pööratud, introvertne, eneseküllane maailmataju samuti. Nostalgiline karje primitiivsete juuretasandi vormide järele.

 

Universaalsed saagalikult mõjusad kehad

 

Butoh-tantsija meik on ?Eesti ballaadide? kostüümide ja näitlejate-liikujate kehade-nägude visuaalne esteetika. Saviga on kokku määritud näitlejate-tantsijate kostüümid, juuksed ja nägu. Savi murenemisvõrk nahapinnal ja piimjas näolapp tekitavad universaalse üldistuse ja vajalikus kontekstis ka vaimumaailmaga kokkupuutepinna. Runolaulude tegelased Mareta, karske neiu, Peeter, Toomas tõusevad eesti põllupinnasest üles võimsateks üldistusteks, arhetüüpideks. Neil pole kahkja butoh-meigi tõttu inimese ilmet ? nad on arhetüüpsed, kunagi elanud Toomaste, Peetrite üldistused. Universaalsed saagalikult mõjusad kehad. Sellelt pinnalt oleks lavastajale teinud au põhjalikum suure plaani ja väikse plaani kasutamise läbimõtlemine. Iga detail tõuseb selles kontekstis läbivalgustatuna esile ja haarab suure tähenduslaengu. Kui on pihuga pillatud sümboleid, mis teatud regilaulu kontekstis midagi ei tähenda peale dekoratiivse vormi, siis need jäävadki tähendust haakimata lavastusse hulpima.

 

Toonela elanike ilma tulek ? kõige butoh?likum  kujund

 

Eesti ballaadide butoh-tantsijad olid kord seisundite transformaatorid (äng), kord ?amaanid, kes nõiaväärselt trampides kalmuneiu rütmi edastasid.

Kõige meeldejäävamad olid kaks pilti: Aki Suzuki ise Meeli mehetapja sisesundi groteskselt publikusse paiskamas ja mullapinnast tõusvad kalmulised. Toonela elanike ilma tulek oligi kõige butoh?likum visuaalne kujund. Helendavad käed hauast tõusmas, alasti valkjad kõverkehad ringi kummitamas. Butoh-tantsija kehale andumise ja seisundisse täieliku sukeldumise treening muudab ta üheks ka loodusega. Butoh sirutub mitteorgaanilisse ehk mineraalide ja kivimite maailma. Butoh tungib luusse, liigesesse. Kivid ja luud on selle kunsti jaoks samad. Selle kunsti peamine teema on ühenduse leidmine enda omast suurema kehaga ja täiesti anonüümseks muutumine.

Butoh-tantsija keha teab, mis tunne on vees hulpida, okste kraabitud olla, end kiviks ja mullaks uskuda. Seda andsid edasi ka eesti butoh-tantsijad. Hämmastavalt lühikese ettevalmistusaja jooksul olid nad omandanud maksimumi. Vahest on meie tantsijate kujutlusvõime või kehamälu nii hea, et osatakse veel kalmuline olla, end tunda mulla asukana.

Butoh-tantsija treenib, et puhastuda kõik elus õpitu, saavutada vaimu nullseisund, täielik zenilik kohalolek. Tantsija jaoks on oluline tajuda end objektina ning suhestuda universaalse, endast suurema kehaga ? kõiksusega.  Suure vaimuga täitumiseks tuleb kustutada viimne kui ego raas. Butoh-tantsija teab, et kui ta tahab teada seda, mida ta kopsud mäletavad, siis peab ta hingamise  lõpetama. Ta on meie jaoks võrreldav ?amaaniga. Huvitav oleks teada, kuidas tantsijad mullaga samastamise rituaali toimetasid.

 

Antitants, milles keha on pehme riisikreeker

 

Soorinna küla küüni lavastus on koreograaf Aki Suzuki nägemust mööda butoh-esteetikat kandev. Vasakul ja paremal seisavad või liiguvad minimaalselt tontlikud koorilauljad. Lõppematuna näivas küünis tegutsevad grotesksed inimkujud. Meie jaoks müstiline butoh sündis eelmise sajandi 50ndatel, 60ndatel jaapani tantsutraditsiooni ja saksa ekspressionistliku tantsu (austruckstanz) ühteheitmisest. See on seisunditega samastamise nõrga tühja kehaastja tants.

Butoh sündis protestist moderntantsu külma ratsionaalsuse ja elitaarsete jaapani traditsiooniliste vormide (Noh) vastu. Moraalijutlustamise, imporditud kapitalistliku ühiskonnakorra, kunsti kergtarbimise vastu. Butoh?l on väga mässuline iseloom. Ta tahab lõhkuda kõike ühiskonnas valitsevat. Kui see sisesund kaob, siis ta sureb vähehaaval.

Butoh-tantsija elab õppimisprotsessis koos oma õpetajaga külg külje kõrval aastaid. Koos tehakse igapäevatoiminguid, süüakse, harjutatakse, filosofeeritakse. Küpse butoh-tantsija valmimisprotsess, kes on valmis vaatajale oma kehalugusid jutustama, võib olla seitse või enamgi aastat. Pikkade treeningtundide jooksul proovib ta üheks saada looduse ja universumiga. Butoh-tantsija hüüab tagasi kehamälestusi. Neid, mida tema oma personaalse kehaga kollektiivsesse alateadvusse ja enda sisse sukeldudes taasäratab. Selleks et lahustada oma ego universaalse keha tunnetamiseks, matkab ta kõrbe, eksib seal ära ning usaldab end oma meelte hoolde.

Butoh pole ekspressionistlik tants. Tantsija jaoks ei tähenda lein selle tunde kehalist kujundit, tõlget, vaid seda, et kogu keha ongi lein. Butoh tekitab tugevaid ja julgeid visuaalseid kujundeid, kehaskulptuure, millest on võlutud mõlemad polaarsused ? nii Lääs kui Ida. Temas on jaapanlastele ürgomane suhe süngesse, õudsesse, surmalehalisse reaalsusesse.

Visuaalselt väljendub see eurooplase silmale nii: aeglane kõnd, ?küünistes? käed, sissepoole pööratud jalad, kõverad reied, sisemusse vaatavad silmad.

Butoh-guru Tatsumi Hijikata on öelnud, et ainult siis, kui tantsijal on vastupandamatu vajadus oma puudusi, nõrkust näidata, võib ta võtta esimese butoh-sammu. See soov ei pea sündima sellest, et tahe on demonstratiivne või emotsionaalne, vaid sellest, et kirg on näidata ?nõrka, varjatud keha?. Mitte muskleid, vaid konte, organeid, nahka, verd. Hijikata väitel on butoh-keha kompleksne, raskesti defineeritav pimedus. Kui pehmeks läinud riisikreeker. Eesti ballaadide tantsijad liiguvad kui selgrootud loomad. Ka see on üks butoh-printsiipe ehk nad teevad seda just nii, kuna mitte miski nende ümber ei oma teravaid piirjooni.

 

Diapositiivi negatiiv

 

Butoh põhineb negatiivsel tegevusel neutraalsel väljal. Nagu diapositiivi negatiiv. Keha on konteiner, millesse on teadvus vaakumi tekitanud. Butoh küürus selgadel pole mingit pistmist ameerikaliku tõlgendusega Hiroshima pommitamise järeltraumast. Butoh tunnistab universaalset seadust ? me kõik tõmbume maapinnaga. Meie ühine pinnas on gravitatsiooniseadus. Keha on mänguväljak, kus me saame uurida inimeseks olemise müsteeriumit. Butoh toimetab vaimses ja füüsilises ruumis, kus sa saad rahus jälgida sündmuste toimumist, ilma et tahe sekkuks. Keha on liikuv labor, mis võib muuta oma positsiooni ajas ja akumuleerida kogemusi.

Seda, mis juhtub tantsija sees, elab läbi ka vaataja. Analüütilises treeningus määras Etienne Decroux seitse punkti, millest liigutus kehast eralduma hakkab. Idamaades küsivad inimesed ? mitu närvijuurt, närvilõpme otsa selgroos on. Inimene suudab ise liigutada iga närvi, iga lihast. Enne Grotowskit oli jalg ainult toetamiseks vajalik vahend. Nüüd pöörame aga kehaosadele suuremat tähendust. Butoh?s on oluline see, mis sünnib inimese sees, mitte see, kuidas keha liikumisel välja näeb. Butoh?s elab iga varvas, iga moment selle varba elus on oluline. Pole oluline ?silla ehitamine? tantsija ja vaataja vahel. Toimub teatud sorti epideemiasse nakatumine: vaataja nakatub igasse subtiilsesse võbelusse, mis tantsija kehas toimub. Läänemaailma tantsukultuur ei uuri iialgi seda, mis juhtub nahakihi välis- ja sisepinna vahel. Butoh-inimesed liiguvad aga just seal. Sellest pinnasest algabki liigutus. Seda pilti eesti butoh ei näidanud.

?Eesti ballaadide? butoh oli vaatamisnärve erutav, maagiline liikumiskogemus, mis sündis ja haihtus hämaras lavaruumis. Subtiilsus, varba liikumise trajektoor aga vaatajani ei kandunud, kuigi nakatatud nad said. Mis jääb aga järele tantsust? Ainult jäljed kehasse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming