Kui kultuur ongi poliitika

Kadri Liik, Diplomaatia peatoimetaja

Kas mäletate, millest kõik algas? Muidugi, fosforiidist. Lisaks muinsuskaitseliikumisest ja loomeliitude pleenumist. Võib öelda, et just nendest sündmustest said Eesti välispoliitika ja diplomaatia oma sisulise alguse. Kuigi üldiselt diplomaatiat defineeritakse kui riikidevahelist suhtlust, mis toimub rahumeelseid vahendeid kasutades, ei ole tegelikult diplomaatiaks riiki ilmtingimata vaja. Sageli on vastupidi: just riigi loomise või saamise jaoks on vaja diplomaatiat. Diplomaatia võib olla enne riiki ja jääda pärast riigi kadumist ? nagu Eesti hästi teab. Just keele, kultuuri ja looduse kaitsmise vajaduse tunnetamine hakkas 1980. aastate lõpul äratama Eestis iseseisvat, tunnetatavat poliitilist identiteeti. NATOst ega Euroopa Majandusühendusest (tulevasest Euroopa Liidust) ei mõelnud siis veel palju keegi. Paljud meist arvatavasti ei teadnudki, mis asjad need üldse on; ja nii ehk teisiti oli tegemist ebarealistlikult kaugete nähtustega. NATOsse ja ELi vastuvõtmist sai taotleda vaid Eesti riik. Riigi loomist sai tulemuslikult taotleda vaid inimühendus, kel oli tugev ühendav identiteet. 1980. aastate teise poole Eesti embrüonaalne diplomaatia võitleski alles selle identiteedi omamise ja väljendamise õiguse eest.

Miks pühendab Diplomaatia käesolev number ohtralt tähelepanu soome-ugri temaatikale, mis traditsiooniliselt ei ole välispoliitilise valdkonnana käsitlemist leidnud? Avalikus diskussioonis on soome-ugri asjad paigutunud tavaliselt kultuurivalda, Eesti välispoliitilises praktikas on need jäänud aga lihtsalt unarusse. See oli ehk mõistetav ja andestatav riigi puhul, mille kogu aur kulus NATO-le ja ELile, nüüd aga oleks aeg midagi muuta.

Meie Venemaal elavad soome-ugri sugulased võitlevad praegu just selle kõige elementaarsema eest ? õiguse ja võimaluse eest omada rahvuslikku identiteeti.

Kui 1980. aastate Eestis oli rahvuslik taasärkamine eelmänguks kõigele, mis tuli hiljem, siis hantide, maride, komide ja teiste jaoks pole mingit omariiklust silmapiirilgi; praegu on tegu tõrjelahinguga, mille kaotamine tähendaks, et enam kunagi ei tule midagi.

Eesti saab ja peab aitama. Kuidas, sellest Diplomaatia järgmistes numbrites. Miks? Kas või selleks, et olla maailmas vähem üksi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming