Leedu pärast valimismaratoni

Mindaugas Jurkynas, Leedu Rahvusvaheliste Suhete ja Politoloogia Instituudi teadlane

Leedu pikk valimismaraton on lõpuks ometi seljataga: 2002. aasta lõpul olid presidendi- ja kohalikud valimised, ELi referendum mais 2004, uued presidendi- ja Euroopa Parlamendi valimised juunis 2004 ning lõpuks oktoobrikuised seimivalimised. Seni on uued erakonnad valitsusest kõrvale jäänud, kuigi vasakpoolsed parteid võitsid ühtekokku tervelt 57% parlamendikohtadest. Samas oli nende päralt veel aastal 2000 60% protsenti kohtadest. Valitsuskoalitsiooni (sotsiaaldemokraadid ja sotsiaalliberaalid) ning liberaalide osakaal parlamendis kahanes, konservatiivid aga tõusid kui fööniks tuhast, saavutades valimistel paremuselt teise tulemuse. Kõige rohkem hääli ja kohti haaras endale aga uustulnukast Tööpartei.

Võrreldes naabritega valitses Leedus 1999 ? 2000 väga stabiilne erakondlik süsteem, kus parteipoliitilise maastiku tuumiku moodustasid viis suuremat erakonda: Demokraatlik Tööpartei (LDDP), Sotsiaaldemokraatlik Partei (LSDP), Liberaaltsentristlik Liit (LCS), Kristlik Demokraatlik Partei (LKDP) ja konservatiivide Isamaaliit (TSLK). See muutus aga 2000. aasta valimistel, kui seimi jõudsid sotsiaalliberaalide Uus Liit (NS) ja Leedu liberaalide Liit (LLS), kes tõukasid kristlikud demokraadid ja Tsentriliidu poliitilisse kolikambrisse.

Analüütikud hakkasid seejärel rääkima parteisüsteemi stabiilsuse lagunemisest ja neil oli täiesti õigus. Leedu valijad otsustasid astuda samale rajale oma eestlastest ja lätlastest naabritega, kes tõstsid iga valimisega võimule täiesti uue erakonna. Eestis kerkisid aastal 1995 esile Koonderakond, Reformierakond ja Keskerakond ning 2003 Res Publica, Lätis aga 1993 Läti Tee, 1995 Demokraatlik Partei ja zigeristlased, 1998 Rahvapartei ning 2003 Uus Aeg.

 

Valijate eelistused muutusid

Leedu viimastel parlamendivalimistel tõusis esile kolm uut erakonda: Tööpartei (DP) koos oma liidri Viktor Uspaskihhiga, tagandatud presidendi Rolandas Paksase Liberaaldemokraatlik Partei (LDP) ning Talurahva ja Uue Demokraatia Liit (VNDS), mida juhib Leedu esimene peaminister Kazimiera Prunskienė.

Ka pool valijate häältest läks eelmiste valimistega võrreldes muudele erakondadele. Valijate uued eelistused avaldusid juba Euroopa Parlamendi valimistel. Pärast seda on kõigest 9% valijatest oma eelistusi muutnud.

Isegi nõudlikumad valijad võivad nüüd oma hääle andmisel valida mitme erakonna vahel: parempoolseid meelitavad liberaalid ja konservatiivid, vasakpoolseid sotsiaaldemokraadid, sotsiaalliberaalid ja Talurahvapartei, radikaale ja kehtiva olukorraga rahulolematuid liberaaldemokraadid ning ebastabiilseid valijaid Tööpartei. Väga laialdasi huvisid rahuldavate parteide valik võib sillutada teed parteisüsteemi uuele stabiliseerumisele, mille aluseks on erinevate huvide esindatus.

2000. aasta seimi valimistega võrreldes on mõjukate erakondade arv jäänud enam-vähem samaks: endiselt on selliseid erakondi kuus, kuigi seim tervikuna on märksa killustatum. Tugevate parlamendierakondade arv aga on kasvanud 3,5-lt kuueni. Parlamendi killustatus soodustab koalitsioonide loomist, mis on alates 2001. aastast ka suhteliselt edukalt toiminud; sotsiaaldemokraadid ja sotsiaalliberaalid kontrollisid nii valitsust kui parlamenti. Praegu püüab neli ?traditsioonilist? erakonda nagu LSDP, NS, LCS ja TSLK luua niinimetatud vikerkaarekoalitsiooni uustulnukatest Tööpartei, Talurahvapartei ja liberaaldemokraatide vastu, keda peetakse Leedu poliitikale tõsiseks ohuks ennekõike radikaalsuse, populismi ja poliitilise kogenematuse tõttu. Uue koalitsiooni võtmed on aga numbreid silmas pidades valimistel kaotanute ja nõrgemate partnerite käes. LSDP ja NS võivad liikuda nii vasakule kui paremale, mis annab neile hea võimaluse nõuda potentsiaalsetelt liitlastelt endale peaministri ametit või vähemalt suurt osa ministrikohtadest.

 

Pendliefekt kadus

Viimaste valimiste järel on 59% parlamendisaadikutest uustulnukad. Samal ajal kasvas esimest korda valimistel osalenud erakondade kogutud saak ajavahemikus 2000 ? 2004 20,6%t 35,5%i. Eestis näiteks oli uute erakondade osa ajavahemikus 2000 ? 2003 41%, Lätis 35% ja Poolas 23%. Samas langes Leedus proportsionaalse süsteemi alusel valitavate erakondade arv, mis suutsid ületada viieprotsendilise valimiskünnise, 44,7%t 42,6%i.

Leedu parteisüsteemi ei iseloomusta enam pendliefekt ega domineeriva partei süsteem, nagu see oli aastail 1990 ? 2000. See on nüüdseks asendunud mitmeparteisüsteemiga, kus neli suuremat erakonda kontrollib 72% kohtadest ning proportsionaalse süsteemi alusel valimistel kehtiva viieprotsendilise valimiskünnise ületanud erakonnad rohkem kui 90%. Ka erakondlik võitlus on oma loomust muutnud. Giovanni Sartori kriteeriume kasutades suundub Leedu praegu mõõdukalt pluralismilt polariseerunud pluralismile ning tsentripetaalselt võitluselt tsentrifugaalsele. Sellest annab tunnistust parlamendi suurenev killunemine, populistlik retoorika, võimalik opositsioon nii vasakult kui paremalt ning vasak- ja parempoolsete ehk Tööpartei ja konservatiivide maksimaalne erinevus.

Samas tõid valimised kaasa valijate suurima esindatuse: esindamata häälte osakaal on langenud 23%t 9%e. Parteide suurem esindatus parlamendis kahandab poliitilist frustratsiooni, kuid samal ajal annab vähene valimisosalus märku pettumisest poliitikas või arusaamast, et poliitika ei mõjuta eriliselt üksikisiku elu.

Valimistulemused näitavad, et pool häältest läks uutele erakondadele. Selle põhjuseks on püsivad poliitilised, sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid: sotsiaalne ebaõiglus, piirkondlikud erinevused, väike pension, korruptsiooniskandaalid, ideoloogiline kaos. Nii meenutavad näiteks kohalike omavalitsuste koalitsioonid pigem pitsat kui samale ideoloogiale rajatud kindlat koostööd. Kehtiva korra vastasus on kahanenud. Oodatust märksa vähem valijaid pooldas põhiseaduse rikkumise tõttu ametist tagandatud ekspresident Rolandas Paksase parteid. Osa valijaid, niinimetatud väsinud idealistid, on poliitikas ja poliitikutes pettunud, sest demokraatia pole paraku kaasa toonud kiiret ja ohtrat küllust ning heaolu. Ainult arusaam, et Tööpartei ja venelased, kes poliitiliselt ja majanduslikult kontrollivad Kėdainiai linnavalitsust, võivad võtta riigis võimu enda kätte, sundis suuremat osa valijatest hääletama Tööpartei vastu. Teises voorus võitis Uspaskihh ainult 16 kohta 48 võimalikust. Venevastasus mängis oma osa ka Paksase partei saatuses, sest, kui jätta kõrvale käputäis radikaale, teda põlatakse sidemete tõttu oma venelasest nõuniku Juri Borissovi, Venemaa suhtekorraldusfirmadega, rääkimata juba kahtlustest, et teda võivad manipuleerida Venemaa eriteenistused. Igal juhul jõudis Kesk- ja Ida-Euroopa populismilaine Leedusse suhteliselt hilja ega ole seniajani kuigi hästi juurdunud ? lõppeks oli Paksas esimene demokraatliku riigi president, kes on ametist tagandatud ja kellel on keelatud riigiametis tegutseda, samuti pole keegi seniajani avaldanud valmidust teha koostööd Uspaskihhiga.

 

Lõhe maa ja linna vahel

Leedu sotsiaalsed lõhed on hakanud selgemalt välja joonistuma. Valijad jagunevad suhteliselt selgelt keskuse ja perifeeria ning maa ja linna vahel, samuti jookseb lahkjoon venemeelsuse ja üleminekuperioodi küsimuste osas. Parempoolseid erakondi toetavad ennekõike pealinn, suuremad linnad, parema haridusega, läänemeelsed ja jõukamad valijad. Maa ja väiksemad asulad, üleminekuperioodi ?kaotajad? ning nõukogude aja ?sotsiaalset turvalisust? taga igatsevad inimesed aga eelistavad vasakpoolseid ja uusi erakondi, kuivõrd viimased kasutavad vasakpoolsetega sarnast populistlikku retoorikat. Vähemalt üleriigilisel tasandil ei ole religioossed ja etnilised erinevused seni ennast eriti tunda andnud.

Kuni erakonnad pole ?vikerkaarekoalitsiooni? üksikasjades kokkuleppele jõudnud, on raske ennustada, milliseks kujuneb tulevane sotsiaal- ja majanduspoliitika. Suuna määrab kindlaks LSDPst ja NSist koosnev valitsev koalitsioon, kuid igatahes on selge, et neid huvitavad ennekõike peaministritool ning ELi fondide jaotamisega seotud ministrikohad. Sama selge on see, et Uspaskihh jääb valitsuspoliitika sfäärist välja. Kindlasti osutab uus valitsus suuremat tähelepanu sotsiaalse õigluse tagamisele ja piirkondliku ebavõrdsuse kahandamisele, kuid mil määral, selgub parteidevahelise kauplemise lõppedes. Päris kindel on aga see, et välispoliitika ei muutu. Kõik erakonnad, isegi marginaalsed venelased ja poolakad, on välispoliitilise kursiga rahul. 1990. aastate algus, mil välispoliitika, eelkõige aga Lääne või Ida orientatsiooni valik, tekitas poliitikas erimeelsusi, on selgelt seljataha jäänud. Kõik erakonnad on tänapäeval ühel meelel vajaduses süvendada Atlandi-ülest lõimumist (erilise rõhuga USA-l ja NATO-l), Läänemere maade, Põhjamaade ja Poola piirkondlikku koostööd ning järgida suhteliselt värsket ELi ?uue naabruse? initsiatiivi, mis näeb ette demokraatia toetamist Moldovas, Ukrainas, Lõuna-Kaukaasias ja Kaliningradis.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming