Lyon. Seal ei põgeneta keha eest

Kristiina Garancis

Lyon on mesi liikumisfriigi keelele. Miks? Belgia tantsulavastaja Jan Fabre pakkus Lyonis vaatamiseks androgüünse Lisbeth Gruwezi soolo (ülal), soomlane Tero Saarinen, igavene kloun oli võtnud sooloks tantsida teose ?Jaht?. 5x Christian Ganet

Lyoni üleaastane sügisene Euroopa tantsubiennaal avab kaasaegse tantsu kõik laekad, kust paiskub paari nädala jooksul puhast tantsu kõige erivormilisemal kujul ja valitud parimast Euroopa toorainest.

Eesti seab samme performance?i-kunsti nööri mööda. Eesti ülim kontseptuaalsus surub vormi ahtaks, silmapiiri kitsaks ja väljendusvahendid korduvaks. Napiks ja lakooniliseks hakkavad muutuma meie tantsuteosed, kuid mitte kui haikud, mille mõte ja ilu on minivormi hirmtäpsus. Minimalistlikuks on muutunud oskus vorminõu täita nii, et vaataja meeled oleksid pinges. Kõik jääb miskipärast silmapildi taha. Seal on keerukaid mõtteid, kontseptsioone, ideid, teooriaid. Aga need ei heiastu vormis. Võib-olla peaks igale uuele eesti tantsuteosele eelnema loomisprotsessi tutvustav õhtu, koos esietendusega trükitud raamat sünniteest või video ? abivahendina teose lahtimuukimiseks. Võib-olla aga on üldises kultuuriplaanis see tänane nägu lihtsalt üks puhang enne tantsukunsti uut barokistumist ? vohava ja küllusliku kehakeele valitsusaega. Võibolla kindel stiil ja suund, mida me ise kultiveerime, kas osalt oskuste nappusest või Saksamaa tantsuturu järgi joondumise ehk tellimuse võlust.

Lyoni XI Euroopa tantsubiennaalil nägi tõepoolest tantsivaid kehasid. Inimesi, kes oma keha sees end hästi tundsid, loojaid, kes keha armastavad ega hülga seda.

See üle-euroopaline live?is tantsuseriaal hoidis kehalisust troonil 12. septembrist 3. oktoobrini. 40 tantsutruppi 21 maalt ehk 700 kunstnikku Kreekast, Inglismaalt, Austriast, Taanist, Soomest, Saksamaalt, Hispaaniast, Sloveeniast ja ka Eestist andsid 23 tantsulaval 162 etendust. Lisaks võidutses ühel päeval sealses kultuuriruumis kuum hip-hop, tantsu oli näitustes, seminarides, lasteetendustes ning spetsiaalselt kunstilise juhi Guy Darmet? kinnisideeks saanud suures defilee-show?s.

Euroopa suurim tantsuparaad toimub igal biennaalil, inspireerijaks Brasiilia. Osavõtjate vanus on 10 ja 80 vahel ning sel aastal oli neid kokku 4500. Tänavune teema oli Euroopa muinasjuttude ja müütide kaasaegne tõlgendus: Heraklesed, Kassandrad, Faustid, Romeod ja Juliad, Rabelais? Pantagruelid jmt voolasid inimmao osadena Seini ja Reini kallaste vahel, saatjaks muusika, värvimängud ja tants. Majandus- ja ajakirjandustaustaga Guy Darmet? on Lyoni tantsubiennaali vapiloom ? tänu temale tuntakse Lyoni tantsulinnana vennaste Auguste ja Louis Lumièri, Beaujolais? veini, kuulsate siiditöökodade, Gallia-Rooma amfiteatri varemete, Jean Michel Jarre kodulinna ja paljude 2000 aasta jooksul selle kandi ajalugu teinud nähtuste ja inimeste kõrval. 

 

Gurud: Random Dance ja Jan Fabre

Random Dance, hetkel Sadler Wellsi residentkompanii, oli plahvatus festivali tuumas. Või tuum festivalis endas. Ta raputas. Tema ?okk oli etteaimatav, oodatud, kuid toimis sellele vaatamata. Ootushorisondi võib kõrgele asetada isegi sealt hooga alla kukkumata. Random eesotsas kunstilise juhi ja asutaja (1992) Wayne McGregoriga on teinud võimatu võimalikuks. Rikas koreograafiline pilt on tema teostes seotud innovatiivse meediaga: animatsiooni, digifilmi, kolmedimensioonilise arhitektuuriga, elektroonilise saundi, virtuaalsete tantsijatega.

Lihast ja verest liikujad on totaalselt liigestest lahti, otsekui plastiliinist või vahast oma kehavaldamise kunstis. Inimene lahustub selles Randomi firmamärgiks saanud uue tehnoloogia maagias. Publik kaotab reaalsustaju ja katarsis tekib kahe maailma kokkusulamise efektist. Random saab mängida mänge, mis teistele tantsutüüpidele utoopia. Absoluutse kehakontrollimisega teevad nad laval usutavaks meditsiinilise probleemi ? inimese võimetuse oma lihaseid ja liigutusi suunata. Seekord teoses ?AtaXia? liitus andekas koreograafia Michael Gordoni loodud helidega revolutsioonilise Icebreakeri esituses. Sukeldumine psühholoogia, arstiteaduse, disaini ja arvutiprogrammeerimise sügavustesse andis selles kunstiteoses täiesti radikaalse ja emotsionaalselt ahhetama paneva pildi inimese füüsilisusest.

Teiseks kõige gurulikumaks liikumiselamuse pakkujaks oli Belgias sündinud Jan Fabre. Kunstnik, kes miksib oma töödes teatrit, tantsu ja ooperit, pakkus vaatamiseks androgüünse Lisbeth Gruwezi soolo. Tema hüpe materiaalsest maailmast transtsendentaalsesse kujutluste ilma kõlas kui oliivõli tilkumine kehalt lavapõrandale ning näitas pingeseisundit naise ja mehe vahel. Kuni sünnini on mees naise osa, tema sees, tema ?küljeluu?. Sel ajal on naine juht ja ?esimees?. Fabre koreograafia kujutas nais-mehe polaarsuste vahel liikumist ja oli ood naise väele.

 

Luiged ja soolod valitsesid

Lyon pakkus füüsilise teatri valdkonnas sel aastal koguni kahte ?Luikede järve?. Von Krahli oma ja Põhja-Kreeka rahvusteatri tantsuteatri oma. Viimase tegevuspaigaks oli järveäärne treileripark, kus elas kolmteist tegelaskuju. Kaasaegne klassikapärli uustõlgendus pakkus kirgede möllu, tantsu, eriefekte, higi, segadust, inspireerivaid misanstseene, serveerides neid kui elustiilide ja hoiakute tsirkust. Tuhandeid valgeid suletombukesi täis laval, mida rehaga liikumis- ja ujumisruumiks aeg-ajalt lagedaks teha tuli, tegutsesid Albaania luik, Texase tüdruk, jahimees, alp luik, küpsetatud luik ja kurjus ise, kes külmunud veepinna all linnukesi varitses ja lõpus rusude all surma sai. Lavastaja Konstantinos Rigosele oli see teine T?aikovski tõlgendus; sellele eelnes ?Uinuv kaunitar? ning järge ootab ?Pähklipureja?.

Kõige-kõige erilisemad Lyoni elamused olid soolod. ?veitsi päritolu Anna Huber, kes tegutseb füüsiliselt, kuid mitte ideeliselt Saksamaal, pakkus 5 x 5 platvormil vaatamiseks kehaga esitatud küsimusi. Imehabras, saksalikult ülitäpne naine liikus kontseptuaalse tantsukunsti maadel, jälgides keha teisenemisi aja ja ruumi koordinaadistikus. 1998. aastal loodud ?Unsichtbarst? oli peen intiimne ekskurss liigutuste tekkimise ja vormideks, piirjoonteks kujunemise maailma. Huber jälgis ise samal ajal seda, kuidas teda publiku silm uuris. Sajaprotsendiline kohalolek ja enese teadvuse ja füüsilise ruumi peegeldamine. Abilisteks valgus, kujundus, heli, must türp ? kui omakorda iseseisvat elu elavad üksused. Selle enese totaalse rekonstrueerimise performance´i esitas ta esmakordselt Berliini metroos paarikümnekraadise külmaga eskalaatori ehitusavas kui tehiskeha haavas. Kontseptualism ja minimalism on tantsukunstis mõjusad, kui need on täidetud ja psühholoogiliselt tuumakad; kui nende baasiks on ande ja mõttevoo täpne suunamine. Huberi mäng vormi leidmise ja kaotamisega kui inimelu igikestva/muutuva seisundiga ning keha absoluutne valdamine mõjusid magnetiseerivalt.

Jyrki Karttunen ja Tero Saarinen on tantsivad põhjanaabrid, kes on kaasaegsesse liikumiskunsti toonud mehelikkuse ja tundlikkuse segu. Mõlemad balletipõhjaga, kuid murdnud tugevate soolotantsijate/koreograafidena maailmaareenile.

Karttuneni ?Haldjas? oli teos, mis hüppas ilmavalgele Sari Laksole aastal 2001 loodud ?Meryli? seest. Metshaldjas ülistas abstraktset, defineerimatut, süütut õnnetunnet. See olend oli maandunud ajatusse, eikellegimaale, lillede, taimede ja inimeste riigi vahepeale, kuid ei suutnud seal rahus püsida. Metsavaim oli sündinud inimese subjektiivse ideaalmaailma otsimise rõõmust.

Tero Saarinen, igavene kloun, oli võtnud sooloks tantsida teose ?Jaht?. Tema valgele seelikutaolisele kihilisele riietusele projitseerus pilte, tema liikumises aimus kord naist, kord meest. Taustaks Stravinski ?Kevadpühitsus?, andis see karm autoportree pildi meestantsija mõrkjast saatusest kui sureva luige rollist ka elus. Tema Dorian Gray stiilis tantsupilt andis äärmiselt emotsionaalselt ja liikumistugevalt mõista, et me oleme ise enda kõige suuremad vaenlased ? me peame ise endale kõige karmimat jahti.

 

Folk ja modern ? intrigeeriv kooseksistents

Tugevaid tantsuelamusi oli palju. Põnev oli Schaubühne am Lehniner Platzi egiidi alla loodud teos ?D?avant?, mis oli omalaadne koreograafiline album, aluseks keskaegne poistebänd. Nood küsisid ja vastasid kehade ja häältega sellele, milline oli keskaegne popmuusika, kuidas seda suudab laulda liikumisdialektis kõnelev tantsija.

Vaimule oli naudinguks Viinis tegutseva Chris Haringu ?Fremdkoerper?. Lavastuses oli näha legendaarse Ridley Scotti filmi ?Blade runner? ja ulmekirjanduse mõjusid. Ta vaagis tantsijate ja inimeste hardware- ja software-seisundeid.  Päris publikult, et kes tantsija tegelikult on ? kas tulnukas ehk tehiskeha, sest eksisteerib ainult laval ja on loodud selleks, et vaatajat teenida? Tantsijad tegutsesid ja liikusid kui puldist juhitud ning näisid aeg-ajalt olevat jumalad, siis inimesed, siis virtuaalolendid. Visuaalne pilt ja emotsioon olid võimsad ? koos olid poeesia, hüpnootiline ilu, oskuslik liikumisjoonis.

Puudutatud said ka juured ehk folktants. Ungari Honvéd Ensemble põikas oma tantsu-uurimusega mustlaste kultuuri. Anou Skani teos ?Temps de Feu? pakkus slaavi traditsioonilise tantsu kaasaegse tõlgenduse, segades selle modernsega. Bulgaaria päritolu koreograaf pakkus välja oma nägemuse Balkani tule ehk süte peal tantsimisest.

Hispaaniast astus lavale Belén Maya ja Mayte Martini duett. Esimene neist on kultusmainega Carlos Saura filmi-flamenco täht, teine fenomenaalse häälega laulja. Traditsiooniline flamenco nagu a solea, los tientos, las alegrias, el taranto olid nende koostööna esitatud kirjeldamatult kirglikult, ainulaadselt ja andekalt. Tavade austamisest tõukus inspireeritud uusversioon ? hääle ja nõtke keha ühisosana uus hingemattev lavavorm.

Lyoni biennaal hämmastas sellega, et oli esindatud kogu tantsukogukond oma kõigi palgejoonte ehk stiilidega. Loomulikult oli Guy Darmet kaks aastat Euroopat mööda rännates riisunud koore. Selles tantsusündmuses oli palju tasapindu, kuid mitte ühtegi treppi ? mitte kordagi, tõesti kordagi, ei hakanud vaimul kitsas. Igal tantsuüksusel, algosakesel oli võimalus end erilisena tunda ja hääleta liikumisrõõmus hõõguda.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming