Maailm ja Venemaa pärast Beslani

Marko Mihkelson, riigikogu väliskomisjoni esimees

Meie maal toimub kohtuta hukkamisi nagu vooluliinil, ?uue 1937. aasta? ohvreid on juba tuhandeid. Me rahustame end sellega, et tegemist on esialgu kõigest Tðetðeenia 1937. aastaga, ega meieni ometi välja ei jõuta. Nii arvata on väär ja kergemeelne. Riigis valitseb inimvihkajalik ideoloogia.? Anna Politkovskaja, ajakirjanik

 

Beslani pantvangikriis lõppes kohutava tragöödiaga. Maailm nägi tõenäoliselt esimest korda televisiooni otsepildi vahendusel nii suure hulga süütute laste valu ja kannatusi. Kõigi normaalse psüühikaga inimeste kaastunne oli siiras ja vahetu.

Kuid igal teol on oma põhjused ja ajendid, ka Beslani pantvangidraamal. Ametlik Moskva on seda kirjeldanud kui rahvusvahelise terrorismi pealetungi Venemaale. Vaevalt mõni tund pärast saatusliku tulevahetuse algust Beslani koolis teatasid Vene eriteenistused kümme araabia päritolu terroristi hävitamisest.

Nüüd me teame, et see desinformatsioon teenis vaid ühte eesmärki: juhtida maailma tähelepanu kõrvale Beslani tragöödia tegelikest põhjustest ning Venemaa keskvõimu vastutusest.

Kuigi Beslanis toimunu uurimine on salastatud, on avalikkusele teada, et ühtegi araabia päritolu terroristi seal polnud. Küll aga olid pantvangivõtjate hulgas tðetðeenid, inguðid ja venelased.

Beslani tragöödia tegelikud juured ei peitu mitte rahvusvahelises terrorismis kui käesoleva sajandi ühes suuremas julgeolekuohus, vaid suuresti Venemaa keskvõimu käitumises nii riigi juhtimisel kui konkreetselt valitud sammudes Põhja-Kaukaasia konfliktide ja kriisisituatsioonide lahendamisel.

Rahvusvaheline terrorism on viimastel aastatel arusaadavalt mõjutanud ja kohati ka muutnud rahvusvaheliste suhete sisu ning taustsüsteeme. Ükskõik, kas räägime muutustest julgeolekusituatsioonis Lähis-Idas, massihävitusrelvade leviku probleemidest või olulistest geostrateegilistest nihetest Euroopas.

Pole saladus, et juba Berliini müüri langemisest saadik on maailm uue tasakaalu otsingul. Nõukogude impeeriumi lagunemine, Hiina esiletõus, tehnoloogiline revolutsioon ning maailmastumisega kasvanud rahvusvaheliste suhete mõjutegurite kirevus on suurriikidele ja erinevatele strateegiaruumidele esitanud väga tõsise väljakutse.

Sellises äärmiselt olulisi ja põhimõttelisi valikuid eeldavas olukorras on ühtaegu tähtis rahvusvahelistes suhetes osalejate hea ettenägemisoskus kui ka ühiseid väärtusi ja põhimõtteid jagavate strateegiaruumide koostöövõime. Just viimane on eriti oluline väikeriikidele, sealhulgas Eestile.

 

 

Lääs peab valima

On päris ilmne, et tõsistele sisekriisidele vaatamata on Venemaa jäänud rahvusvahelise elu väga arvestatavaks mõjuteguriks. Globaalset ressursinappust ennustavas maailmas ei saa suurimate gaasivarude ning Saudi Araabiaga juhtiva naftatootja staatuse pärast võistlevat Venemaad arusaadavalt keegi eirata. Liiatigi, kui president Putini administratsioon on pärast 2001. aasta 11. septembrit näidanud üles valmisolekut strateegiliseks koostööks maailma ähvardavate tõsiste ohtude ees.

Samas on aga uued ohud loonud olukorra, kus selge ja tugeva ühisosaga strateegiaruumidel nagu näiteks Euroopa Liit ja NATO tuleb teha põhimõtteline otsus: kas meid varitsevate ohtude vastu tegutsedes tuleb läbi sõrmede vaadata läänemaailma tugisammastele ? demokraatiale ning inimõigustele.

See pole kaugeltki esimene kord, kui läänemaailm on olnud sunnitud valima. Teise maailmasõja eel- ja järellood on kõigile hästi teada ning eriti valusalt meeles saatuse hooleks jäetud väikerahvastel.

Poleks olnud ühist ohtu, oleks väga raske olnud ette kujutada Winston Churchilli ja Franklin Roosevelti liitlassuhet ajaloo ühe verisema diktaatori Jossif Staliniga. Õigupoolest näitas Teise maailmasõja lõpp ning külma sõja algus, kui habras on liidusuhe erinevaid väärtusi pooldavate ja eri maailmanägemisega jõudude vahel.

Kas ei või selleni viia ka nüüdne olukord, kui president Bush on piilunud sümpaatiaga sügavale president Putini hinge või kui Euroopa Komisjoni lahkuva presidendi Romano Prodi meelest käivad Venemaa ja Euroopa kokku kui viin ja kalamari.

Beslani kõige kurvem järeldus on see, et nii suurte inimohvrite hinnaga on hakatud läänemaailmas laiemalt tajuma Venemaal valitseva poliitilise olukorra tegelikku palet. Kahjuks on Beslani sündmustele järgnenud päevad kinnitanud, et demokraatlike vabaduste ja inimõiguste piiramine on kujunemas Venemaal muret tekitavalt igapäevaseks. Seejuures pole rahvusvahelise terrorismi vastu võitlemisel sellega midagi pistmist, olgugi et Kreml seda just nii välja paista laseb.

 

 

Vabadused Venemaal vähenevad

Kindlasti oleks praegu enneaegne tembeldada Venemaa president juba valmis diktaatoriks. Samas on aga selge, et Venemaa põhiseaduses deklareeritud demokraatlikest põhimõtetest ollakse üha kaugenemas ning vaid põhimõtteline kursimuutus aitaks eirata totalitaarse reziimi kinnistumist. Kas president Putin on selliseks kursimuutuseks valmis? Kardan, et ei.

Kremlile oponeerivate poliitiliste jõukeskuste tasalülitamine on olnud järjekindel ning plaanipärane. Kui veel 2000. aastal tuumaallveelaeva Kursk katastroofi ning 2002. aastal Moskva Dubrovka teatri pantvangidraama ajal jõudsid avalikkuse ette erinevad poliitilised seisukohad, siis praeguseks Beslani tragöödia ajaks, oli poliitiline pluralism vaid mälestus.

Mõistagi aitab sellele kaasa vaba sõna summutamine ning massimeedia range kontrollimine võimude poolt. Eranditult kõik Venemaal vähegi reaalse mõjuga telekanalid on Kremli ?meediadoktorite? raudses haardes. Seejuures meenutab suurem osa uudistesaateid 1970. aastatest tuttavat stiili: armastatud juhi kindlal juhtimisel liigub riik stabiilsel moel õnneliku tuleviku suunas.

2003. aasta riigiduuma valimised ning Mihhail Fradkovi nimetamine peaministriks seadsid Venemaa parlamendi ja valitsuse otsesesse sõltuvusse Venemaa võimuvertikaalist, mille tipus valitseb Kremli ülimuslik tahe ja kontroll.

Selle tahte tugevnemise hoiatavaks näiteks on president Putini Beslani-järgsed sammud, millega ta asendas kuberneride valimised Kremli määramistega, jättes fiktiivse kinnitamisrolli regioonide taskuparlamentidele. Samuti muutis Venemaa president riigiduuma valimiskorda selliselt, et kujunenud poliitilisel jõuskaalal on väike- ja opositsiooniparteidel võimatu kas parlamenti üldse pääseda või kui, siis üksnes marginaalsetena.

Kreml on korrutanud, et poliitilises süsteemis ette võetud jõumängud on suunatud peaasjalikult kommunistliku partei lõplikuks lõhestamiseks ning nende võimaliku võimuletuleku täielikuks välistamiseks. Paraku on aga kommunistlik ideoloogia asendumas kohati veelgi ohtlikuma ? sallimatu natsionalistliku meelsusega.

Lisaks poliitilisele puhastustööle on terrorismi vastu võitlemise tähe all oluliselt piiratud kodanike vabadusi. Seejuures on praegu riigiduumasse jõudnud seaduseelnõud sisult väga sarnased nõukogude aja keeldudele ja käskudele. Kõige vapustavam on näiteks eelnõu, millega tahetakse oluliselt piirata inimeste vaba liikumist Venemaal, andes selleks järelevalveõiguse kohalikele võimudele.

Sarnaselt täidesaatva ja seadusandliku võimuga on tasalülitatud ka kohtusüsteem. Viimastel aastatel oleme korduvalt näinud, et kohtud on muudetud keskvõimu või regionaalsete liidrite kuulekaks tööriistaks. Protsess Venemaa jõukaima mehe Mihhail Hodorkovski üle on üksnes kõige esile küündivam näide.

Venemaal asetleidvad poliitilised taandarengud on ilmekalt tunnetatavad välispoliitilise agressiivsuse kasvus. Seejuures on ühtviisi retoorilise surve all nii naaberriigid kui ka strateegilised partnerid Euroopa Liit ja USA. Kuidas teisiti hinnata Venemaa ülimalt valulikke ja kohati diplomaatia hea tava raamidest väljuvaid reageeringuid Brüsseli ja Washingtoni mõõdetud kriitikale Beslani sündmuste järel.

Veelgi ohtlikumaks tuleb aga pidada Venemaa nädal pärast Beslani kriisi tehtud avaldust, milles ähvardati ennetavate löökide andmisega ükskõik millise maailma riigi pihta, kes terrorismi ja terroristide soosimisega ohustavad Venemaa rahvuslikke huve. Kas selleks võiks olla näiteks Tðetðeeniaga piirduv Gruusia või hoopiski Ahmed Zakajevile varjupaiga andnud Suurbritannia?

Moskva on süüdistanud läänemaailma topeltstandardite kasutamises terrorismist ja selle vastu võitlemisest rääkimisel. Mõistagi on eriarvamuste peamiseks allikaks Tðetðeenias toimuv. Kui Venemaa peab tðetðeenide vastu rakendatavat vägivalda möödapääsmatuks ning rahvusvahelise üldsuse huve arvestavaks, siis läänemaailm näeb konflikti lahendust üksnes poliitilistes läbirääkimistes ning rahvusvahelist abi kaasates.

 

 

Putini väärtused Läänele ei sobi

Enam kui 200 000 inimelu nõudnud barbaarne sõda Tðetðeenias on tänase Euroopa suurim humanitaarkatastroof. Beslani tragöödia üksnes kinnitas, et Venemaa keskvõim pole olnud suuteline olukorda vähimalgi määral stabiliseerima ning rahvusvahelise abi eemaletõrjumine ei ole lahendus.

Pigem jääb mulje, et ebastabiilsuse püsimine Tðetðeenias ja terves Põhja-Kaukaasias on Moskva huvides. Kuidas ka ei vaataks, üksnes tänu sõjale Tðetðeenias on Vladimir Putin tõusnud Venemaa populaarseks liidriks ning suutnud seeläbi ellu viia võimu tsentraliseerimise.

Vladimir Putini tegevus Venemaa presidendina on kantud KGB korporatiivsest vaimust ning Nõukogude impeeriumi hiilgust tagaigatsevast hoiakust. Need on väärtuskogumid, mis kohe kuidagi ei saa kokku sobida läänemaailma mõistete ja arusaamadega. Ehitada ja edendada strateegilist partnerlust sellisele haprale pinnasele on äärmiselt ohtlik.

Mitmed analüütikud on viimastel nädalatel Venemaal toimuvat kirjeldades avaldanud imestust selle üle, millise hirmuäratava kergusega on võimalik tänapäeval pöörata tagasi demokraatlikke protsesse.

Seepärast tõuseb õigustatud küsimus: kas Euroopa Liidu ja USA huvides on Venemaa tagasilangemine totalitaarsusse? Loomulikult on kiire vastus: ei ole. Vähemalt nii on aru saada ka Valge Maja ja Euroopa Komisjoni viimastest seisukohtadest.

Samas on aga tunda, et nii Euroopa Liidu kui USA strateegid pole täiel määral arvestanud Venemaa kiire taganemise võimalusega demokraatlike ühisväärtuste järgimisest. Sõnad ja kartused pole vähemalt siiani toestatud poliitilise tegevusega.

Selle asemel et Venemaa kui olulise välispartneriga järjekindlalt ja läbimõeldult tegeleda, peetakse Euroopa Liidus paremaks teemast hoiduda. Seda on olnud tunda Euroopa Liidu viimastel kohtumistel. Kummastav on seegi, et muidu Venemaaga nii suurt kaubavahetust arendav Holland ei pidanud oma eesistumise ajal tähtsaks lülitada Venemaad Euroopa Liidu välispoliitika prioriteetide hulka.

Kuid ilma ühispoliitika kujundamiseta ei ole võimalik loota, et Euroopa Liidul õnnestub efektiivselt reageerida Venemaal toimuvatele muutustele ning vastavalt sellele korrigeerida strateegilise partnerluse sisu ja olemust.

Mida totalitaarsemaks muutub Venemaa, seda ohtlikum on Euroopa ühispoliitika puudumine.

Seejuures peaksid eeskätt Saksamaa ja Prantsusmaa aru saama, et nende unistuste Euroopat ei ole võimalik ehitada Sotði või muude sellesarnaste kohtumiste toel.

Solidaarne, ühtne, avatud ning järjekindel poliitika Venemaa suunal peaks olema Euroopa Liidu lähiaastate vaieldamatu prioriteet. See on ühtaegu nii Euroopa enda kui ka demokraatliku Venemaa huvides.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming