Maailm liigestest on lahti

Kadri Liik

Just siis, kui paistis, et maailm hakkab korda saama ? Nõukogude Liidu nime kandnud suur eksitus oli rännanud oma ärateenitud kohale ajaloo prügikastis ?, just siis läks maailm uuesti ja teistmoodi sassi. Päeval, mil Boeingud lendasid Maailma Kaubanduskeskusse, oli ilmselt kõigile selge, et ennustatud ajaloo lõppu, liberaalse demokraatia võidust tingitud rahuaega niipea ei tule. Selle asemel leidsime end uuest maailmast, kus igasugused piirid olid muutunud segaseks ja suhteliseks asjaks. Külma sõja maailmas oli selge, et olid riigid, olid sise- ja välisasjad. Kuigi idealistlikum osa inimkonnast rääkis juba ammu, et inimõigused pole riikide siseasi, siis tegudele suutis selline seisukoht võimukandjaid harva ajendada ? ja ka siis piiratud määral. Teod käisid reeglina reaalpoliitilist rada. 20. sajandi viimane kümme tõi koos Lahesõja ja Kosovo sõjaga küll mõningaid muutusi, ent tegelikuks veelahkmeks sai siiski 11. september 2001. Just see päev tõi ilmsiks, et idealism ja realism ei seisagi nii eraldi: inimõiguste ja arengutingimuste puudumine võib olla toitepinnaks ohtlikele ideedele, mis lõpuks ärandatud lennukite pardal õigusi respekteerivate arenenud riikide kaubandustemplisse kihutades reaalse ja verise vaenuakti kuju võtavad.

On ilmne, et ÜRO, ainus maailmaorganisatsioon, mis baseerub austusel suveräänsuse ja riigipiiride vastu ning peegeldab ülesehituselt külma sõja aegset vastasseisu, ei suuda uutes oludes efektiivselt toimida. Seda on mõistetud ka ÜRO peakorteris New Yorgis East Riveri kaldal ning käesoleva Diplomaatiaga samal ajal peaksid ilmavalgust nägema peasekretär Kofi Annani poolt kokku kutsutud mõtlejate kogu ettepanekud ÜRO reformimiseks.

Sel puhul avaldab ka Diplomaatia kolm vaadet ÜRO-le ja tema tulevikule. Kõige radikaalsem tuleb Washingtoni neokonservatiivi Joshua Muravchiku sulest: ÜROd pole vaja, headuse ja õigluse suudab maailmas garanteerida USA.

Omast kohast on õige, et organisatsioon, kuhu kuuluvad praktiliselt kõik maailma riigid ? kaugeltki kõik ei ole demokraatlikud ?, on headuse ja õigluse kaitsel paratamatult kohmakas. Samuti on selge, et ÜRO tegevus peab baseeruma rahvusvahelisel õigusel, viimane on aga väga puudulik. Seetõttu võib ikka juhtuda, et õigus ja õiglus omavahel vastuollu lähevad ? juhtub seda ju siseriiklikuski asjaajamises, kus seadused ja võimujaotus on ometi kaugelt selgemalt ja täielikumalt paigas. Vahel saab õigluse ja headuse kaitse asjus usaldada tõesti rohkem mõnd valgustatud valitsust kui puudulikku seadust.

Samas aga, seadus on püsiv asi, valitsuste valgustatus kaunis juhuslik nähtus. Parim oleks maailmale, kui valgustatud valitsejad saaksid asju ajades lähtuda headest seadustest. Sestap soovib Diplomaatia ÜRO reformijatele tarkust ja edu. USA aga võiks kaalumisele võtta Robert Cooperi soovituse: investeerida energia, mis praegu kulub ÜROga kemplemiseks, selle töölepanekusse.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming