Miks me kardame ilu?

TRIINU ARON, Tartu ülikooli kultuurikorralduse magistrant

Ehk veel kord ?Uus tants 6? festivalist Kui peaksin Eesti tantsukunstile praegu logo joonistama, kujutaksin seal toorest rohelist õuna. Tunnuslauseks kirjutaksin paksu musta joonena: Surm ilule!

Tegelikult pole ehk kaugel aeg, kui eestlane sõnavarast võib tähekombinatsiooni ?ilu? tähenduse unustada. Ilu kaasaegses kunstis on tabu. Hukkamõistva pilgu osaliseks saavad kõik need, kes julgevad tunnistada kaasaegse kunsti harmooniat. Kontseptualism ja harmooniline ilu on nagu antonüümid, mille koos eksisteerimine on andestamatu maitsetus. Kõige kurvem aga on asjaolu, et me ise ehitame endale säärased väärväärtused.

Külastasin nädalavahetusel toimunud kaasaegse tantsu festivali ?Uus tants 6? ja olen tutvunud meediakajastustega. Tähelepanu äratas Mihkel Raua artikkel ?Uus tants ja vana teater? 30. märtsi Eesti Päevalehes, kus ta väidab: ??vaatamata asjaolule, et eesti koreograafia unikaalsusest kõneldes olid festivali külastanud lääne kuraatorid mõnevõrra vaoshoitumad kui me ise.?

Olen ammu tõdenud, kuidas Eesti väiksus ja piiratud rahvaarv on kunsti mõttes meile pigem miinus kui vastupidi. Nii näiteks oleme ilma jäänud nii mitmestki väärt raamatust või kontserdist, kuna majanduslikel finantskaalutlustel puuduvad Eestis huvilised, kes antud väärtteoseid rahva ette on nõus tooma. Seda kummalisem on kuulata, kuidas siin künka otsas omakeskis tegutsedes ei teki meil pisukest soovi ega tahetki veidi aknast välja vaadata ja aktsepteerida maailma kultuurikihis toimuvat. Ärilises kontekstis öeldakse selle kohta, et kogu Eesti ongi ni?iturg, kultuurilises kontekstis aga on tegu tsunftidega. Tsunftid, mille liikmeskond koosneb sarnase arusaamise ja mõtlemisega noortest inimestest, kes füüsiliselt klammerduvad mõne kultuurilise kinnisvaraobjekti külge. Seal on ju ainuke väljund!

?Uus tants 6? ? mis see siis oli? Mitmelt poolt on kostnud juba arvamusi, et kõik sellised kaasaegsed kunstivormid võiksid võtta ühise nimetaja ?performance? või ?kaasaegne meedia?, et kultuurihuvilist publikut mitte eksitada. Võib-olla selline uus ühismääratluse andmine mõjuks hästi ka institutsionaalsel tasandil ja leiaks laiema toetuse riigi kultuuripoliitika väljakujundamisel. Kui festival ?Uus tants 6? pretendeerib Eesti kaasaegse tantsu ülevaate andmisele, siis oli see äärmiselt kurb ja ühekülgne pilt, mis seekord avanes. Sellest, et tantsija laval meisterlikult idamaiste võitluskunstide liigutusi imiteerib, jääb kaasaegse koreograafiakunsti tähenduses minu jaoks väheseks. See, et (absurd)mateeria loeng, mis on raadio ööülikoolis märksa intrigeerivam, tantsuetenduse nimetusele kandideerib, tekitab tunde, et isegi draamanäitleja on teadlikum oma kehast kui nn. tantsija. Kuid keegi ei julge tunnistada, et midagi on puudu. Meedia kiidab, tsunfti liikmed saalis aplodeerivad ja karavan liigub edasi.

Mul on äärmiselt kahju tõdeda, et viimane kord, kui nägin Eestis kaasaegse tantsu etendust, mis koreograafia ülimuslikust jõust tunnistas, toimus juba üle kahe aasta tagasi, kui mul õnnestus külastada soome koreograafi ja tantsija Tero Saarineni etendust. Eesti kaasaegne tants aga seab ise piirangud selliste meistrite tekkimiseks meie endi hulgas. Oleme kujundanud publiku, kes näeb ainult kontseptualismi, ja kutsunud kriitikud, kes võtavad sõna vaid kontseptualismi teemadel. See ei ole ülimuslik kaasaegse tantsu maailmas, see on kahjuks ainult ?Uus tants 6? festival Tallinnas.

Eesti kaasaegne tants on tõepoolest väga noor, kuid kas see on piisav põhjus, et eirata oma keha ja vaimu koosmõtlemist ja mitte julgeda tantsus kasutada koreograafiat. Noor kunst on võimas ja täis plahvatuslikke ideid, aga sellel puudub vundament. Kuid õhku ehitatud maja ei püsi kaua, varem või hiljem puhub hunt selle minema nagu kolme põrsakese maja.

Mul on ainult üks palve. Palun, tantsijad ja tantsutegelased, ärge häbenege liikumise harmooniat ja ilu! Vastupidiselt Mihkel Rauale, kes peab häbiasjaks fakti, et kunagi on meil Linnahalli saalitäis koreograafiahuvilist publikut, siis mina arvan, et see on hea. Pigem andke võimalus publikule valida ja vaadata kaasaegset tantsu.

Olen kindel, et Eestis on tunduvalt rohkem huvilisi kui tänane Kanuti gildi saalitäis. Nad soovivad näha kaasaegset tantsu ja koreograafiat, kuid igaks juhuks me täna seda neile ei näita, sest peame end ise niivõrd elitaarseks ning kardame juba ette, et tavaline inimene ei saa meie kontseptsioonist aru. Ja siis imestame, miks kultuuriministeerium meile piisavalt finantse ei eralda. Sellele on väga lihtne vastus: Eesti riigil lihtsalt pole seda raha, millega toetada 20pealise tsunfti hobi.

Niikaua kuni me ei julge tunnistada selliste igihaljaste baasväärtuste olemasolu nagu harmoonia ja ilu, niikaua jäävadki meie kunst ja kultuur vaid tooreks ja roheliseks ning halvimal juhul ei mäleta meie lapselapsed enam sellist kunstivormi nagu treenitud keha eeldav tantsukunst.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming