Miks peab lõhkuma hägustunud piire?

Reelika Reinom?

Ühisosa on tantsul ja teatril, eriti uuel tantsul ja teatril.

Kus lõppeb teater ja algab tants? Kus lõppeb tants ja algab performance? Kus lõppeb performance ja algab meeleavaldus? Kus lõppeb meeleavaldus ja algab mäss? Julgelt võib öelda vaid, et asfaldiga ei ole sel kõigel midagi pistmist. Vist. Ehk kui teatriteadlased alles üritavad luua performatiivsuse teooriaid ja, nii paradoksaalne kui see ka pole, tekitada mõned uued žanripiiride määratlused, siis etenduskunst on juba pikemat aega astumas rada, mis on põld (jõe ja ookeani vastandus on efektsem, kuid seda on raske antud kontekstis kasutada…) – piire kas pole või on need tundmatuseni hägustunud, etenduse ja sündmuse vahet märgib vaid etenduslikus, performatiivne esteetika prevaleerib nii tegevus- kui liikumiskunstis ja vahet on üha keerulisem teha. Muidugi on teatriteadlasel raske sellise olukorraga harjuda, aga äkki peaks kuulama praktikuid, kes üritavad teooriale selgeks teha – klassifitseerimist ja piiritlemist ei ole vaja, see on iganenud metoodika ega vii kaasaegse kunstimaastiku mõistmisel kuigi kaugele…?

Olen selliseid mõtteid mõlgutanud teatriga seoses juba paar aastat, “Uue tantsu”nädal Tartus oli aga uitideede manifestatsioon tantsu kujul, kuigi viiest lavastusest õnnestus ära näha vaid kolm. Miskipärast arvan, et ülejäänud kaks oleksid pilti vaid kinnitanud. Et uus tants (ma põhimõtteliselt ei hakka seda defineerima, intuitiivselt on nii või naa võimalik vahet teha ja verbaliseeritud intuitsioon ei ole kunagi kuigi adekvaatne) alluks žanrimääratlusele, tuleks luua klassifikatsioon, kus igal lavastusel on oma žanr, sest ühisosa kolmel lavastusel peaaegu puudus. Jutt käib siis Katrin Essensoni “Manusega mõtetest” , Mart Kangro kuue aasta tagusest ülessoojendatud lavastusest “Start. Based on a True Story”  ja Kaja Kanni koerasõbra jaoks pettumust valmistavalt laikadega mitte seotud kavast “There are Laika Dogs Living in Estonia”.  

Kui Essensoni tants on küll tema moodi, siis lavastus ise on täielikult Taavi Eelmaa (kaasstsenarist) nägu: balansseerimine labasuse ja snoobliku piirimail, semiootiliste tasandite kaskaad, kusjuures ükski märk ei tähenda seda, mida ta esmapilgul tähendama peaks, ja klišeede korrutamine, mis ei ole kunagi päris klišeed, on Eelmaa käekirja ehituskivid. Ja miskipärast hakkaski “Manusega mõtteid”  vaadates vasardama tundmus, et mõte, lugu, idee on olulisem kui liikumine, tants on vaid üks vahend märkide edastamiseks, vahend, mida esitaja valdab lihtsalt juhuslikult paremini kui näiteks laulmist või näitlemist. Mart Kangro esinemine põhineb enim puhtal tantsul, kui tantsuna mõista rütmilist liikumist (üliavar kontseptsioon siis). Kangro on kehastunud liikumisenergia, ta on nii intensiivne, et lugu võib kaduma minna, seda ei jõua jälgida, kogu võhm läheb esinejaga kaasaminemise nautimisele. Tegu ei ole projitseeritud energiaga, mida näiteks näitleja kiirgab välja ja juhib ning mis on mõeldud publiku haaramiseks ja temaga manipuleerimiseks. See on Kangro isiklik, sissepoole kohalolu, mis on enam seotud tema isiku kui konkreetse etendusega, mida ta laval annab. See on liikumise intensiivsus, mis haarab kaasa ja paneb vaataja unustama, et tema ei ole praegu laval, tema võib normaalselt hingata ja lihaseid aeg-ajalt ka lõdvestada. Ja siis tuleb peale kahekümneminutilist pausi Kaja Kann ja räägib meile kodusest torustikusüsteemist, millest ta ise ka aru ei saa, ja naabrinaise ussimäest, mida kõik hirmsasti uskuda tahaksid, sest ta räägib ja nii ausalt ja päriselt. Ja üritab siis pea peal seista ja teeb paar illustreerivat markeeringut, näiteks koera ja ussi. Tantsu on vähe, liikumine toimub ajukoore assotsiatiivse konteksti matemaatika ja mehaanikaga seotud osas ning vaataja pole veel algustki ära registreerinud, kui esinemine läbi saab. Mitte sellepärast, et etendus lühike oleks, vaid publik ei saa mitte midagi aru. Tal aetakse (teaduslikku terminoloogiat kasutades) juhe nii kokku, et tekib uus teadvustamise tasand – teadvustamist ja mõtestamist ei toimu. Ja aeg saab teised mõõtmed. Kaja Kann on maag, kes kiirendab aja kulgu. Mart Kangro on maag, kes aeglustab aja kulgu. Vastandid. Ja miks me peaksime neid nüüd ühes ja samas kategoorias paiknevana vaatama? Lihtsalt sellepärast, et nimetamine ja määratlemine on ajalooliselt oluline olnud? Nojah. Nad mõlemad on killuke kodumaise nüüdistantsu piltmõistatusest, killuke maailma nüüdistantsu seinamaalingust, mis on vaid üks sein tantsutraditsiooni toas, mis on vaid üks tuba ses võimatult suures majas, kus elavad performatiivsed kunstid. Niisama palju, kui uus tants erineb klassikalisest balletist, erineb Kangro “Start”  Kanni “Laikadest”  ja ka vastupidi: nagu on ühistunnuseid kahel esinemisel, on neid ka uuel ja vanal tantsul. Ja ühisosa on ka tantsul ja teatril, eriti uuel tantsul ja teatril. Ehk siis võiks mõelda nende eristamisest loobuda? Piirid on niikuinii segunemiseni hägustunud ega pea midagi endast ei ühel ega teisel pool. Ehk võiksime siis jätta pideva jutu piiride lõhkumisest uues (etendus)kunstis ja tõele näkku vaadata – uut süsteemi on vaja…?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming