Mitu korda võib tavaline inimene tantsupüünel käia?

Triinu Aron

Postmodernism ise loob popkultuuri tekkimiseks soodsa pinnase.

Rõhk on stiilil, vaatemängul, efektidel, kuvandil: Jüri Naela tantsulavastuse ?Kell näitabki juba täpset aega. Millist?? keskmes on Laine Mägi kui tantsija läbielamised, rõõmud ja mured.

Viimasel ?Uus tants 7? festivalil kutsuti kõiki aktiivseid inimesi üles esinema oma tantsusoologa. Iseenesest tore ja kaasaegne võte, kuidas seletada ja lähendada kaasaegset tantsu eemalolijatele. Kuid sellised katsed on väärt  vaid ühekordset ettevõtmist, teisel korral jääb niisugune katse paratamatult end juba kordama ega suuda publikut kütkestada, sest ei sünni uusi tekste ega tähendusi. Festivali muljed panid mind aga mõtlema, kus asub Eesti kaasaegne tants ning milline on selle panus tänasesse kultuurimaastikku ja homsesse kultuuripilti?

Kaua oodatud ja NO99 teatrisaali täitnud Jüri Naela magistritöö ?Kell näitabki juba täpset aega. Millist?? oli loomulikult lavastus, mis ootused üles kruvis. Jüri Nael, eelkõige tuntud kui populaarsust kogunud muusikalide koreograaf ja esimene Eesti koreograaf, kes kaitsnud magistritöö Londonis, astus nüüd kaasaegse tantsu vaataja ette. Jüri Naela sümboliks kujunenud nime populaarsus täitis saali uue, senisest teistsuguse vaatajaga kui harjunud nägema Kanuti gildis. Lavastus ise rääkis tantsijast: Nael oli Laine Mägi elutee kaudu lavale toonud tantsija läbielamised, tema rõõmud ja mured. Laine Mägi liikumine sarnanes kahjuks pigem joodikust Alice?i omaga, keda ta Draamateatri ?Aristokraatides? Keila-Joa mõisas mitmed aastad tagasi suurepäraselt mängis, kui kaasaegse tantsu- ja liikumiskeelele. Kuid mis seal ikka, ütleb ju teooriagi, et postmodernismi  iseloomustavaks teguriks on eelkõige rõhk stiilil, vaatemängul, efektidel ja kuvandil, mis toimivad sisu või jutustuse arvel. Vaatemängu ja efekte oligi piisavalt: võimas lavavalgus, mitmes suunas videopildid, rõhk muusikal.

 

Postmodernism ? jäätmekäitislik tühjus

 

Postmodernismi peetakse tänapäeva vaimsuse võtmesõnaks, mis väljendab seda, mis tuleb pärast modernismi. Seega peaksid tänast kultuuripilti iseloomustama radikaalsed manifestid, mis suunatud eelkõige seni valitsenud väärtuste vastu, mis inimest ahistanud. Tuntud postmodernismi klassik Robert Layton kirjeldab postmodernismi kui elustiili, mida iseloomustab väljend ?jäätmekäitislik tühjus?: normide ja väärtuste kaduvik, kunstiliikide ja -?anrite ähmastumine, looja loomingu totaalne ümberdisainimine, autori kui loojaisiksuse ?surm? interpreteerimiste müriaadis jne.

Kus asub ja kuhu liigub sellisel juhul Eesti kaasaegne tants? Mõeldes festivali ?Uus tants 7? peale,  pole kahtlust, et seal esindatud Eesti kaasaegne tants sammub pea täielikult postmodernses ajastus, mille tõestuseks on video ja multimeedia rohke kasutamine, tantsuliikumise kui väärtuse eitamine ning selle asendamine kõiksugu teiste meediumidega (nagu kõne, jutustus, pantomiim jms). Esil on radikaalsed väljendused, mis suunatud eelkõige senise korrastatuse, loogika, ratsionaalsuse, hierarhilisuse ning autoriteedi kummardamise vastu.

Kui Läänes oli 80ndatel moodne olla postmodernistlik, siis meie tantsumaailma on see laine  jõudnud alles hiljaaegu. Ehk siis, festivalil toimunu oli üsna ühetaoline, igav: tundub, et lavalolijatele endile on tähtis olla moodne postmodernistlikus väljenduses. Teisisõnu: Eesti kaasaegne tants tegeleb iseenda avastamise ja identiteediotsingutega, mässates seniste väärtuste ja tõekspidamiste vastu. Muidugi peame ka meie läbi elama etapi, mida Lääs 80ndatel nautis. Tänaseks on sellest üle saadud või jäädud eksisteerima nn äärmuslike gruppidena laboritesse.

Tänast kaasaegset tantsu sobib hästi iseloomustama Peeter Helme tabav postmodernismi kirjeldus: ?Postmodernism on kui taotlus leida midagi ajal, mil pole midagi; ajal, mille nimigi tähendab vaid ?pärast moodsat?. Postmodernne tekst elab, pulbitseb ja kõneleb iseendast iseendaga. Kleebib teda puudutanu võrgu külge kinni. Vabanemiskatsel rabeleb ohver üha rohkem võrku, kuni on iseenda ettekujutuses sündinud ämbliku tahtetu vang.? (Sirp 18. III 2005). Nii võiks iseloomustada paljusid meie viimase aja tantsulavastusi, mis kontsentreeruvad vaid tegijate endi iseendaga tegelemisele kui lõputule protsessile.

 

Kaasaegne tants ei paku uusi tähendusi ega esita väljakutseid

 

Raido Mäe palju kiidetud töö ?Meelega 2? tegeles samuti iseenda kui tantsija määratlemispüüetega ja tema väljendusvahendite miksimisega, parodeerides nii diskot kui ka klassikalist balletti, suutmata samas ise pakkuda midagi originaalset ja huvitavat. Paralleele võib tõmmata tuntud fenomeniga tänapäeva filmimaailmast, kus edukatele kassafilmidele kiirelt järg luuakse, jätkufilmi idee rajaneb aga vaid esimese osa edule.

Pärast festivali esietendus kaasaegse tantsu ja muusikalavastus ?Positsioonid?, tegijateks Eesti postmodernismi nn tipud Krõõt Juurak, Raido Mägi, Merle Saarva, Mart Kangro ja Ursula Saal. Mind huvitas nende laval koosolemise tulemus. Kuid vastuseks sain veel kord tõdemuse, et kaasaegne tants sellisel kujul tegeleb vaid eelnenud tantsustiilide paroodiaga, kriitikaga kõige varasema suhtes, pakkumata uusi tähendusi ja esitamata väljakutseid.

Seega on tantsulavastused, kus domineerivad parodeerimine, pasti??, miksimine ja korduvkasutus Eestis vägagi moes, nagu ka protsess, mis on pigem tegijate endi keskne, suutmata oma vaatajale suurt midagi pakkuda. Pidevalt makstakse lõivu tantsutehnikale, tantsukeel jääb aina vaesemaks. Lavalolija eneseväljendus võiks kasvada üle kunstiliseks, et oleks näha ka looja sügavust. Aga ei.

Tantsuühendus Zuga, eelmise aasta parimaks tituleeritu, tõestas oma etendusega ?Zuga müüt ja tegelikkus?, et sammub sama vapralt postmodernismi teel. Tants liikumiskeelena ei paku neile huvi, laval põhiliselt jutustatakse, tegeletakse ?mulje? loomisega. Postmodernism kui kultuuriteooria aktsepteerib täielikult varem kehtinud väärtuste ning traditsioonide hülgamist ning pluralismi esilekerkimist, kus igaühel on õigus oma arvamusele. Sellega, et Zuga nn tantsija laval oma suvevaheajast jutustab ning kontskingadega üle lava kõnnib, oli eesmärk saavutatud: mulje tekkis ja nagu näha, jäi ka meelde.

Festival kulmineerus Katrin Essensoni ja Taavi Eelmaa tööga ?Manusega mõtted?,  mis jättis taas kustumatu mulje. Veelgi mõjuvama tulemuse saavutamiseks ei jää aga Essensonil varsti enam muud võimalust kui end traditsioone kandva haridusinstitutsiooni ees põlema süüdata.

Ajal, mil NO99 räägib ainult teatrist ja teatrile, tõestades kõikvõimalike vahenditega, et Vanalinnastuudio ja NO99 ei hakka kunagi üksteisele sarnanema; ajal, mil noor kunstnik paneb end kunstiakadeemia ees põlema, tituleerides selle oma kunstiteosena, on väsitav ja tüütu ikka veel põlistada/ülistada postmodernismi. Nõustun siinkohal Helmega, kes väidab, et kõik oleks omal kohal, kui see ei esitaks üüratut absoluuditaotlust, millesarnast maailma ajalugu varasemast ei tunne. Hea küll, püüan mõista, miks meie kaasaegses tantsus on valdav niisugune üüratu avangard ja mässamine. Huntington seletab lõpmatut nihilismi identiteedi puudumisega, põhjuseks aina aktiivsem urbaniseerumine: linnadesse elama suundunud inimesed moodustavad ühiste huvide ja maailmavaadete alusel gruppe; tekivad hüperruumid, kus indiviidid tegutsevad ajaloolis-kultuurilise tagamaata, mõistmata, kes nad tegelikult on, olles kaotanud sidemed oma juurte ning traditsioonidega. Hakatakse küll rajama uut idetiteeti, mida ei saa aga võrrelda traditsiooniliste kogukondade identiteediga, mis on tekkinud pika aja ja kogemuste vältel. Kõik ei peagi enam kõigile meeldima ? valitsevaks on arvamuste paljusust aktsepteeriv pluralism.

 

Tänane tantsukriitika tegeleb etendustega, mis loovad muljeid

 

Mis saab niisuguses olukorras meediast ja tantsukriitikast? Tantsuarvustused kujundavad auditooriumi maitset, suunavad sellega publiku käitumist ning kogu rahva maitset. Tänane tantsukriitika tegeleb enamasti etendustega, mis loovad muljeid. Kriitikud ei analüüsi enam teksti ega seleta seda, vaid püüavad lugejale edastada muljeid etenduselt. Kui aga postmodernism oma olemuselt aktsepteerib pluralismi, siis tekib küsimus: kas meedia, mis vahendab meile tantsukriitikat, pretendeerib tõele? Paraku vist mitte. Tegemist on eelkõige kriitiku mulje, mitte arvamusega, mille lähtekohad rajanevad üldtunnustatud väärtustel. Päevalehtedes avaldatav tantsukriitika peab eelkõige lähtuma põhimõttest olla arusaadav kogu lugejaskonnale. Seda nõuab juba väljaannete omanike ring ja ettevõtlusvorm. Kas seda ei võiks siis juba populaarkultuuriks nimetada, mis on samuti postmodernismile iseloomulik. Pole ju saladus, et massidele meeldivad pealiskaudne kirjeldus, ikoonid, pildikujundid ja koomiksid ehk siis muljed, mida joonistavad tantsuajakirjanikud.

Ajal, mil massid kiidavad popkultuuri laienemist, loob postmodernism  ise popkultuuri tekkimiseks soodsa pinnase, mis rajaneb vaid pildilise efekti tekitamisel ega nõua vaatajalt eelteadmisi, ettevalmistavat kogemust, ei eelda ka süvenemist. Milline on siis postmodernismi panus? Kas tõesti populaarkultuuri toitmine, kuigi postmodernistid ise seda vältida püüavad? Ei jäägi muud üle kui uskuda Helmet, kes väidab, et postmodernism on ?diskursus, mis tegeleb ainult iseendaga, pole samuti tegelikult intellektuaalne, sest ta ei taotlegi midagi uuemat, paremat, huvitavamat. Kui aga kogu maailm püütakse siduda üheks diskursuseks, siis on tegu kollektiivse nartsissismiga, mis ei tohiks tunda imestust selle üle, miks pole ikka veel ilmunud mantlipärijat postmodernismile. Postmodernismi mantlipärija on nimelt Surm?.

Ehk siis, kui visata pilk Eesti kaasaegsele tantsumaastikule, jääb vastuseta küsimus, mitu korda võib üks tantsija laval käia.

Postmodernne kaasaegne tants tegeleb vaid lammutamisega, selle asemel et luua. Seni, kuni postmodernism meie kaasaegses tantsus pole oma lapsekingadest kaugemale jõudnud, võiks see eksisteerida vaid marginaalses vormis.

 

P. S. Kindlasti tegin liiga nii mõnelegi väärt Eesti kaasaegsele tantsijale, kes esindavad teistsuguseid seisukohti, mis vääriksid märksa rohkem analüüsi, nagu näiteks Oksana Titova ja Taavet Jansen, Mari Mägi, Renate Keerd, Fine5, noored lootustandvad Tallinna ülikooli tudengid Nele Suisalu, Madli Teller, Külli Roosna, Katherina Laan ja Eneli Raud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming