Moodne sõjatander

Kolonel Vello Loemaa, Kaitsejõudude peastaabi operatiivülem

Sõjatander kui selline on territoorium ja/või akvatoorium, mis peab mahutama ja ära kannatama vaenutsevate osapoolte väed ning nende sõjategevuse. Sõjatander on kindlasti kolmemõõtmeline, kuid lisanduvad ka aeg ja sotsiaalne dimensioon, sest lahingutegevus ei hooli eriti ei poliitilisest süsteemist ega ka elanikkonnast, kes sinna on sattunud. Ehkki, kõrgemal (tehnoloogilisel) arengupositsioonil vaenupool püüab sõdida elanikkonda ja keskkonda säästvalt, kuivõrd see on võimalik. Moodsal ajal on esile tulnud palju tehnoloogia kiirest arengust tingitud tegureid, mille tulemusel on muutunud sõjategevuse iseloom sõjatandril. Ühe suure vastuoluna võib nimetada erinevust ühelt poolt inimese/inimpõlve mälu kestuse (või reageerimiskiiruse) ja teiselt poolt sõjategevuse kiiruse vahel. Veelgi laiemalt vaadates võib täheldada probleemi ratsionalismi (loe: energiaprobleem) ja humanismi vahel.

Kuid keskendume rohkem sõjalistele aspektidele, iseloomustades lühidalt nii sõjapidamise tänast kui ka homset päeva. See ei ole katse astuda astroloogide seltsi, vaid tutvustada neid reaalseid nähtusi, mis juba eksisteerivad või juba ilmutavad oma esimesi algeid.

Sõjatandri suurus

Sõjatandri mõõtmed võivad maapinnal ulatuda sadadesse ja tuhandetesse kilomeetritesse, kolmas mõõde ulatub aga veelgi kaugemale, kui pidada silmas näiteks geostatsionaarsel orbiidil paiknevaid satelliite. Kui varem kulus sõjatandri läbimiseks päevi, siis nüüdseks on võimalik reaalajas hoida silma peal kogu territooriumil ning väheste tundide jooksul tabada määratud sihtmärki, kus see ka ei asuks. Eesti on mitmeid kordi väiksem kui üks sõjatandri alla jääv territoorium.

Samas, nii suurel sõjatandril elab palju inimesi. Suured inimtühjad alad võivad olla sõjatandri koosseisus, kuid põhiline efekt saavutatakse ikkagi elanikkonda mõjutades, olgu otseselt või kaudselt. Elukvaliteet ja vajalikud ressursid selle tagamiseks regiooniti on väga erinevad ning mõjutavad nii sõjatandril paiknevat elanikkonda kui ka vägesid.

Ehkki riikide territoorium, territoriaalveed ja õhuruum on puutumatud, on see samal ajal ikkagi ressurss, mida kasutatakse nii sel juhul, kui see satub olema sõjatandri koosseisus, kui ka juhul, kui asub väljapool seda. Kas luba küsitakse või mitte, sõltub tugeva poole väärtushinnangutest. Peale selle tekivad ikka ja jälle olukorrad, mis kaasnevad sõjategevusega alati: juhitamatud raketid, vigastatud sõjatehnika jms satuvad kolmandate riikide territooriumile, põhjustades seal samu hädasid mis sõjatandril asuvatele riikidele.

Pole üleliigne meenutada, et ballistilised raketid ning tiibraketid laevadel, allveelaevadel ja lennukitel teevad igasuguse sõjatandri globaalseks ning ettearvamatuks.

Niisiis, sõjatandril on kindlasti kolm geomeetrilist, pluss kaks täiendavat mõõdet aeg ja sotsiaalne dimensioon. Ajamõõde seob neid kõiki ning jätab inimestele, olgu nad mundris või ilma, otsustamiseks või tegutsemiseks üpris vähe tunde, minuteid, vahel sekundeidki.

Selge, et kaardile tõmmatud riigipiir ei ühti sõjatandrit piiritlevate joontega. Ka vastane ei pruugi olla tuvastatav riigina. Sotsiaalne dimensioon koos ajamõõtmega osalevad infosfääri loomisel, mille mõju on viimasel ajal ootamatult suur.

Network-Centric Warfare operations

Tehnoloogia ja sõjatehnika areng on muutmas sõjatandrit sama hoomatavaks, kui see võis kunagi ammu olla väejuhile, kes jälgis ja juhtis oma tuhandeid ratsa- ja jalamehi otsustava lahingu taplusväljal, ehkki sõjatandri ja lahinguvälja mõõtmed siis ja tänapäeval pole võrreldavad. Mitmes mõttes on kaasaegne väejuht siiski paremas seisus, sest tal on võimalus teostada operatsioone, mis toimuvad üheaegselt eri kohas, kuid on omavahel seotud ja koordineeritud ühtses töövõrgus, Network-Centric Warfare operations.

NATO kasutab lühendit NNEC (NATO Network Enabled Capabilities). Sõjapidamine on tõusnud uue mõtlemise tasemele, kasutades ära igivanu sõjakunsti reegleid ning moodsa ajastu saavutusi.

Pärast külma sõja lõppu on Euroopas tunduvalt vägesid vähendatud. Paralleelselt toimub hoogne juhtimiskeskuste/punktide arvu vähendamine, kuid vägede ja eriti juhtimispunktide võimekus kasvab. Võimete kasvu aluseks on tehnoloogia, mis võimaldab siduda ühtseks pidevaks protsessiks sihtmärkide avastamise ja valiku, nende tabamise ja tulemuste hindamise. Selle juhtimisprotsessi nimetuseks on Battle Management.

Nagu alati otsitakse mürgile ka vastumürki. Uued arengusuunad sisaldavad võimalust/väljakutset võidelda konkreetselt juhtimissüsteemide vastu: nn C2 warfare (C2 ? Command and Control ehk maakeeli lihtsalt juhtimine). Vastase juhtimispunktide hävitamine on alati olnud üks prioriteete, kuid C2 warfare on hoopiski laiem mõiste ja tegevus, seda enam, et vahendid on samuti uued.

Paljud arvavad, et C4&ISR tähendab erinevate võimekuste ja vahendite kogumit: Command& Control&Communications&Computers&Intelligence&Surveillance&Re-conaissance. Tegelikult on jutt ikkagi süsteemist ning süsteemi toimevõime saavutatakse siiski korrutamise, mitte liitmise teel.

Ühtse töövõrgu olulisteks komponentideks on tehnilised luure- ja vaatlusvahendid ning vastavad platvormid. Muide, Network-Centric Warfare kontseptsioonile eelnes Platform-Centric Warfare. See ei tähenda, et platvorm on oma tähtsuse minetanud. Suur töövõrk teeb platvormide kasutamise efektiivsemaks. Mehitamata õhusõiduk (UAV) on üks perspektiivsemaid õhus paiknevaid platvorme, mis võib kanda nii vaatlusvahendeid, relvastust ja ka muid vahendeid, isegi sõdureid; viimane nimetatuist on siiski veel visiooni tasemel.

NATO uusim projekt on liitlasvägede maismaavaatlussüsteem (AGS ? Alliance Ground Surveillance). Süsteem sisaldab lennukile paigaldatud vaatlus- ja sidevahendeid ning vastava ettevalmistuse saanud meeskonda. Platvormina nähakse väiksemamõõdulist reaktiivlennukit, ühe esmase rakendusena aga tegutsemist NATO kiirreageerimisjõudude (NRF ? NATO Response Force) koosseisus.

Laiaulatuslik tehniliste vahendite kasutamine peab tagama peale võimaluse näha vastast esimesena tema tabamise esimesena. Info on sellise teadmistepõhise sõjategevuse alus, kuid infot on liiga palju. Kõige tähtsam on selle analüüs ning vajaliku õigeaegne edastamine ettenähtud kohta, kuni üksiku sõdurini.

Võrgukeskse võimekuse tõstmine on hetkel arengujärgus ning tõenäolisem on, et selle peamine eesmärk on tagada n-ö pärissõja võitmine kõrge intensiivsusega lahingutingimustes. Väiksema intensiivsusega sõda (kriis) on tunduvalt rohkem seotud inimfaktoriga ning moodsa tehnoloogia saavutuste rakendamine võtab rohkem aega. Näitena võib tuua HUMINTi (Human Intelligence) olulisuse viimastes konfliktides Afganistanis ja Iraagis.

Omaette küsimus võiks olla NNEC kasutamine riigisiseselt või siis terrorirühmituste vastu. Kindlasti tuleb arvestada, et ka nähtamatu ja asümmeetriline vastane võtab kasutusele moodsa ajastu saavutused. Jällegi, miljonite inimeste pidev liikumine teeb olukorra monitooringu väga keeruliseks. Preventiivse tegevuse osakaal suureneb, ehkki ka heidutusele jääb oma roll.

Strateegiline ulatus

Moodsa sõjatandri nõuete hulka kuulub peale info kiire liikumise ka vajadus kasutada jõudu õigel ajal ja õiges kohas. Sealjuures võib osa vahendeid paikneda sõjatandrist hoopiski kaugel. Palju täpsemad relvad ja kasvanud tulejõud/efektiivsus tähendab aga väiksemat sõjatandril tegutsevate üksuste arvu.

Vägede ja varustuse üleveoks tuhandete kilomeetrite taha kasutatakse põhiliselt õhu ja meretransporti, neist esimene on piiratud ajaraamistikus ainuvõimalik. Maakomponendi vahendid võimaldavad vägede taktikalist liikumist. Strateegiliste transpordivahendite kasutamine eeldab ülekaalu õhus ja merel, seda ka maabumispunktides. Kui riik kaotab oma strateegilised transpordivahendid ja õhukaitsevahendid, on ta isoleeritud.

Logistika

Uusimate saavutuste hulka kuulub vägedele osutatava logistilise toetuse tõstmine sama moodsale tasemele, kui seda on lahingutegevus. Juba 2003. aasta sõda Iraagis näitas, kuidas koalitsiooniväed on jõudnud lähedale olukorrale, kus vajalik hulk varustust jm jõuab õigeaegselt õigesse kohta, vaatamata tohutult kiirele lahingutegevusele.

Logistiline toetus on otseselt seotud juhtimisprotsessiga. Ainult otsusest jääb väheks, alati on selle tagamiseks vaja kütust, laskemoona, toitu, vett, medikamente ja palju muud. Olukorra ja vahel ka ülesande ettearvamatuse tõttu peab jääma üksustele teatud autonoomsus. Kuid moodne logistika võimekus just tagabki vägede kui terviku paindlikkuse, ehkki praktikas on ka siin probleeme, nagu sõjas ikka. Ressursse ja logistikat pole suured väejuhid kunagi alahinnanud, kuid nüüd on logistika sama moodne ja hinnatud väeliik kui lahingukoondised. Tõsi, logistika eeliseks on võimalus kasutada tsiviilkomponenti.

Suurus ja mobiilsus

Sõjapidamise käigus tuleb lahendada mitmeid probleeme, kusjuures kohati tuleb valida äärmuslike võimaluste vahel.

Näiteks, et muuta ennast märkamatuks ja vähendada vastase tabamistäpsust, tuleb end maskeerida. Kõige paremini saab end maskeerida paigal olles. Samas tuleb vastase tabamiseks oskuslikult ja kiiresti liikuda. Liikumine aga võimaldab vastasel sind kiiremini avastada… Nii et valikuvõimalus on olemas. Näiteks võib tuua Kosovo operatsioonid, kui endine Jugoslaavia säilitas oma armee, kuid reaalseid lahinguülesandeid viimane siiski ei täitnud.

Lahinguväljal hävitatakse üsna kiiresti vastase (mõõtmetelt) suured ja oma vägedele ohtlikud sihtmärgid: tankid, suurtükid, õhukaitsevahendid jmt. Rääkides õhukaitsevahenditest konkreetsemalt, tuleb öelda, et vaatlus- ja sidevahendite, samuti keskmaa- ja suurema tabamiskaugusega raketisüsteemide hävitamisega võivad vastase kätte jääda ainult lühimaa-, valdavalt kantavad õhutõrjeraketid. Juhtimissüsteemi hävitamisega on viimaste efektiivne kasutuskaugus veelgi väiksem. Seega on võimalik õhus paiknevaid platvorme kasutada üpris väheste piirangutega. See loob kindla eelduse strateegilise üleoleku saavutamiseks.

Suuri relvasüsteeme iseloomustab strateegiline mobiilsus ning nende kasutamine nõuab vastavaid juhtimissüsteeme, lahingulist toetust ja ruumi. Kuid strateegiliste süsteemide komponendid ei saa olla piiramatute mõõtmetega ehk lihtsamini seletades: lastiruumi suurus võib samuti asjad paika panna. Ilmekaks näiteks on USA maaväe uue relvasüsteemi Crusader algus ja lõpp. Ehkki kavandatud maaväe võimsa tulevahendina, osutus see mõõtmete ja mobiilsuse piiratuse tõttu perspektiivituks.

Külma sõja aegsete sõjapidamismeetodite ülekandmine tänapäeva pole otstarbekas. Lihtsama näitena võiks tuua väite, et vähearenenud riikides, näiteks Aafrikas, pole suurt vajadust suure hulga raske lahingutehnika järele, mis Euroopas omal ajal oli loodud vastukaaluks võrdväärse vastase tankiarmaadale.

Relvasüsteemid

Moodsad relvasüsteemid tähendavad kahe suure jõu otsese staatilise vastasseisu (positsioonisõja) tõenäosuse tunduvat vähenemist. Kuid relvasüsteemid peavad tagama sõjategevuse efektiivsuse kogu sõjatandri ulatuses. Neid võib iseloomustada järgmiselt:

täppisrelvad, kusjuures korrigeeritavad või juhitavad konkreetsete omadustega sihtmärkide pihta;

kiired, aktiivsed, s.t rakettmootoriga, vähem vabalt langevad või laenguga saadetavad; kiirus- hüperhelikiirus koos tabamisulatusega kogu sõjatandri piires;

suure purustusjõuga, ehkki väikesed;

tavarelvad, mille toime on võrreldav väikeste tuumalaengute plahvatuse komponentide toimega;

tuumalaenguid pole relvaliigina veel maha kantud, neid arendatakse edasi, energia suunamisega ühele hävitavale toimele, väiksemamõõdulised, sest täpsemad;

valikulised, s.t arukad ohvrite/sihtmärkide valikul, olgu kriteeriumiks füüsilised, keemilised või bioloogilised omadused;

suunatud energia relvad;

mittetraditsioonilised (kuid kas humaansemad) relvad, mis ei tapa.

Kaasajal on omaette relvasüsteemiks tiibrakett. Tiibraketi suur lennukaugus, piisavalt suur kiirus ja väiksed mõõtmed teevad vastase ponnistused tema tabamiseks kandeplatvormil või lennul vägagi probleemseks. Samas on tiibraketid täpsuse tõttu ülimalt ohtlik relvasüsteem. Ühe uuema arengusuunana on oodata mitmekordselt helikiirust ületava tiibraketi loomist. Õhukaitset, mis oli loodud lahingulennukitest koosneva õhuarmaada vastu, on võimalik arendada välja ballistiliste rakettide tabamiseks. Kuid tiibrakettide tabamise võimekuse loomine pole nii lihtne ja see nõuab uusi lahendusi.

Kasutades taktikalisi relvasüsteeme ning tegutsedes mobiilselt, on moodsal sõjatandril võimalik tekitada lokaalne olukord, kus vastane peab arvestama tõsiseltvõetava vastupanuga. Niisuguse taktika puhul (pisteline) pole raskerelvade kasutamine (tankid, raskehaubitsad jms) reaalne. Isegi hädavajalike ressursside olemasolu puhul jätab taktikaline edu vastase strateegilise üleoleku korral initsiatiivi siiski vastasele, kuna puudub võimalus tema strateegiliselt tähtsaid punkte tabada.

Universaalsus on alati üks oluline nõue, kuid selle saavutamine on kallis. Universaalsuse nõue (varustus, tehnika, väljaõpe jmt) lähtub ka vajadusest olla valmis tegutsema igasugusel sõjatandril.

Mobiilsuse suurenemine eeldab vastavate nõuete täitmist ka relvasüsteemidele.

Tuleb mainida esile kerkinud Effects-Based Warfare suundumust. See kinnitab ühest küljest inimfaktori püsiväärtust ja teisest küljest näitab sõltuvust relvasüsteemidest. Taktikalise tabamiskaugusega relvasüsteemidega on raske saavutada vajalikku efekti, eriti oma territooriumil. Terrorirünnakud on aga teine äärmus, millest ei saa aga ei üle ega ümber.

Lahingutegevus ja selle planeerimine

Sõjalises planeerimises võib kindlasti täheldada muutusi. Esiteks, operatsioonide planeerimine on globaalne. Teiseks, ohud võivad tulla mitte tavapärasel sõjavankril, vaid mingil eriskummalisel moel, s.t jutt on asümmeetrilistest ohtudest ja irregulaarsest sõjategevusest. Sellest hoolimata läheb tavapäraseid sõjalisi võimekusi vaja, kuid muutub nende kasutamine. Näiteks, õhuturve vajadus tavamõttes teiste NATO liikmesriikidega ümbritsetud riigis kaob, kuid renegaatlennuvahendi probleem jääb ning tuleb teravamalt esile. Renegaat märgib NATOs olukorda, kus terroristid kasutavad purustuste tekitamiseks tsiviilõhusõidukit.

Ennustamine pole tänuväärne tegevus, samuti võib häirekella löömine näida enneaegsena. Näitena võib tuua, et eelmise sajandi lõpul tõusis teravalt üles massihävitusrelvade (WMD) leviku tõkestamise probleemistik, seejärel WMD kohaletoimetamise vahendite ehk ballistiliste rakettide levik. Terroriorganisatsioonid on juba näidanud, milleks nad on suutelised. Mis juhtub siis, kui käiku lastakse massihävitusrelvad? Kokkulepetele ja muudele massihävitusrelvade leviku tõkestamise meetmetele vaatamata, on maailm tuumarelva kasutamisele hoopis lähemal kui viimastel aastakümnetel.

Kaasajal on rohkem ettearvamatust kui külma sõja perioodi suurte jõudude vastasseisu ajal. Seega on võimalikke stsenaariume tunduvalt rohkem ning valmisoleku tõhustamiseks tuleb kasutada moodulsüsteemi. Teisisõnu, stsenaariumipõhine planeerimine kui selline jääb, kuid hulgaliste kaitseplaanide koostamine kõikvõimalike stsenaariumide alusel pole reaalselt võimalik. See aga tähendab moodsa tehnoloogia kaasamist kaitseplaneerimise otstarbel hädavajalike juhtimisprotsesside kiirendamiseks. Lisaks tuleb rõhutada infooperatsioonide suuremat tähtsust ning ulatust.

Kui vastane on löökide tulemusel ilma jäänud oma strateegilistest vahenditest (relvad, transport, ressursid), siis pole tema territooriumi okupeerimine sõjalises mõttes enam oluline. Seda eriti siis, kui tegemist on riigiga, kellel pole liitlasi. Teisisõnu, sellises riigis kerkib esiplaanile olelusvõitlus, meestel on muudki tähtsamat teha kui sõdida.

Maininud eespool mooduleid, tuleb selgitada, et traditsiooniliste väekoondiste ja üksuste eraldi kasutamine on problemaatiline. Olukorrast ja ülesandest lähtuvalt moodustatakse konkreetse missiooni täitmiseks vastav vägi, s. o Task Force. Selline rakenduslik jõud võib olla moodustatud väekoondistena, kuid ka väikeste taktikaliste üksustena. Pole üleliigne tuua näide ka staapidest, kuhu vajadusel koondatakse samal põhimõttel erinevate allstruktuuride ohvitserid ja moodustatakse vastav staabisisene Task Force. Üheks märksõnaks on toodud näidete puhul efektiivsuse saavutamiseks vajalik paindlikkus.

Digitaalne lahinguväli ja inimfaktor

Lahinguvälja digitaliseerimise käsitlemisel võib tuua võrdluse kirurgiga: palju on veel käsitööd ja seda saab teha intellektuaalselt arenenud, väljaõpetatud kõrge füüsilise ja vaimse valmisolekuga inimene. Kuid tekkinud on palju kõrgtehnoloogilisi vahendeid, mis lubavad teostada operatsioone n-ö käsi määrimata ja niisugusel tasemel, mida inimene ise ei suudaks.

Kui ristisõdade ajal käidi tule ja mõõgaga mitte ainult üle vastase, vaid ka üle kogu maa, siis kaasaja sõja puhul võib jällegi kasutada võrdlust kirurgilise operatsiooniga. Moodsa sõjalise operatsiooni üks eesmärke võib peale elanikkonna säästmise olla ka tema aitamine. See sõltub muidugi riikide väärtushinnangutest.

Maaväes pole üksik tehnoloogiliselt täiuslikult varustatud sõdur põhieesmärk. Kõrgtehnoloogiline üksus ? see on juba jõud. USA oli esimene riik, kus alustati digitaalsete väekoondiste loomist. Tuleb mainida, et tegelikult oli digitaalse väekoondise esimesi probleeme info üleküllus. Kõrgtehnoloogiline sõdur ilma infota läbi ei saa, kuid selle infoga on nagu kõige muu hea asjaga ? seda peab olema vajalikul määral.

Kõrgtehnoloogia annab tõhusa panuse väljaõppe efektiivsuse tõstmiseks. Juba eksisteerivad süsteemid, kus üksus saab ?võidelda? üksuse vastu. Õhu- ja mereväe koondised on juba ammu liikunud tehnilise täiuslikkuse poole ning kõigi vägede juhtimisel on võetud nii aluseks kui ka otseselt kasutusele just õhuväe põhimõtted ning vahendid.

Inimfaktori mõju pole aga kuhugi kadunud. Näiteks neis riikides, kus elanikkonna seas on laialt levinud AIDS, on kindlasti lugu sama ka relvajõududes, mis teeb vahetu kontakti sellise vastasega veelgi ohtlikumaks. Sellest tulenevalt on nii mitmeidki probleeme üksuste mehitamise, väljaõppe ja formeerimise tagamisega.

Paljude kriisiõppuste puhul kasutatakse stsenaariume, kus tegevus toimub kuskil utoopilistel saartel. Moodsa sõjatandri kuumemateks punktideks võivad kujuneda inimvood suurtes linnades, turismipaikades, transporditeedel ja -sõlmedes, need on reaalsed kohad, kus võib tekkida ootamatusi. Salakaval vastane, tegutsedes just inimrohketes piirkondades, muudab seal asuvad inimhulgad pantvangide kolooniateks.

Inimfaktori puhul tuleks vahest veel kord mainida, et siin on teatud piir juba saavutatud. On jõutud näiteks järeldusele, et sõjapidamise kiirus on kasvanud mitmeid kordi, kuid mobilisatsiooni samas suurusjärgus kiirendada pole võimalik. Mis aga tähendab vajadust rakendada uut mõtlemist juhul, kui võitlus läheb otsese hävitamise suunas. Kui poliitilised eesmärgid on teised kui lihtsalt hävitamine, siis rakenduvad moodsas sõjas läbiproovitud põhimõtted ning ajaraamid.

Loodus ja loodusseadused

Sõjatandrit iseloomustavad ka geograafilised tingimused. Rakendades üha uusi sõjapidamismeetodeid ning vahendeid, tuleb anda endale aru, et kõigel on ka piir. Loodusel on oma jõud ning seadused. Soov neid eirata või ületada viib sündmused inimese kontrolli alt välja. Eriti võimsat energiat kandvate relvade puhul võib loodusseaduste eiramine viia kõige hullemate tagajärgedeni, kui pole ei võitjaid ega võidetuid ? ega ka sõjatandrit.

Kokkuvõte

Praegune sõjategevus on globaalsem, koordineeritum ja pea suurusjärgu võrra mobiilsem eelmiste suurte sõdade omast. Peale selle, et elanikkond ja iga inimene eraldi on rohkem ohustatud, võib vahetu oht olla vägagi personaalne ja sõna otseses mõttes otse koju kätte tulla. Inimõiguste sätestamine ja kehtestamine võib sõltuvalt riikide (gruppide) väga erinevast elukvaliteedist tuua kaasa diferentseeritud lähenemise.

Väikeriigi ja sõjatandri mõõtmed on eri suurusjärgus. Sõjalised ja muud sõdadega kaasnevad ohud puudutavad valusalt ka neid riike, mis ei paikne vahetult sõjatandril.

Tehnoloogia ja tehnika areng ning juurutamine on kiirem kui muutused ühiskonnas ning inimteadvuses. Sõdurid, ühest küljest, peavad olema vastavalt relvasüsteemidele väga hea ettevalmistusega. Teisest küljest on piisavalt palju olukordi, kus ei saa tegutseda ainult distantsilt, n-ö käsi määrimata, ja tuleb puutuda kokku nii vastase kui ka vastaspoole elanikkonnaga. Pole välistatud rahvusvaheliste (firma) palgasõdurite üksuste kasutamine probleemsetes piirkondades.

Ei maksa arvata, et terroristid ei hakka kasutama tehnoloogia saavutusi, kaasa arvatud isegi network-centric warfare põhimõtteid.

Ühiseid väärtusi jagavate riikide kaitse on otstarbekas ühise mandrilise kuuluvuse alusel, hoides võimalikke sõjatandreid kaugel oma piiridest. Niisugune uudne olukord sõjapidamises eeldab edu saavutamiseks tõsiseltvõetavaid jugeoleku- ja sõjalisi liite, kus osalised annavad endale aru iga riigi vastutusest kõigi liitlaste ees. Ükski riik eraldi pole suuteline kehtestama igaveseks ajaks oma ülemvõimu ega kaitsma end iseseisvalt kõigi maailma hädade eest. Jällegi ? ei ole midagi uut päikese all.

Mida siis tähendab moodne sõjatander Eesti jaoks? Kuidas jääb totaalkaitsega, territoriaalkaitsega? Mida teha ajateenistusega? Olles NATO liikmesriikide seas, on meil lihtsam edasi mõelda ja tegutseda. Selles rahulikumas positsioonis on meil võimalus ka jälgida, mida mõtlevad meie lähinaabrid Rootsi ja Soome, kes on valinud endale mõnevõrra erineva arengutee.

Üheks staabiohvitseri põhimõtteks on olukorra hindamisel vaadata kaks astet ülespoole ja kaks astet allapoole. See tähendab, et pataljoniülem peaks mõistma diviisiülema kavatsust ja aru saama rühmaülema olukorrast. Eesti, olles nüüd nii NATO kui ka Euroopa Liidu liikmesriik, peaks mõtlema mitte ainult sellele, kuidas end määratleda nendes organisatsioonides, vaid ka sellele, kes on Eesti nende organisatsioonide osana kogu maailmas. Mida paremini õpime maailma tundma, seda väiksem on tõenäosus, et sellest saab üksainus suur sõjatander. Võib-olla liiga naiivne mõte, kuid mingi tõetera selles vahest on.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming