Nüüdistantsu eneseteadvus

Nele Suisalu

Kust läheb piir koreograafi huvitava teemaringi ja mugavusest või ajanappusest tuleneva kombineerimise vahel?  

Tantsukunst Kumus: “Just”,

Fine 5 tantsuteater. REIO AARE

 

Matteo Moles (Belgia), “Just”. Fine 5 tantsuteater.

Külli Roosna ja Kaarel Väli  “Silence”. Tantsukunst Kumus, “Uued talendid 2006”. 28. ja 29. IX.

 

Ise tehtud, hästi tehtud. Nii võiks iseloomustada põhjust, miks viimasel ajal on järjest tekkinud juurde tantsuinimesi koondavaid mittetulundusühinguid. Oma kapsaaia eest on ikka kõige kindlam ise hoolt kanda. Nii on paari-kolme viimase aastaga loodud mitu uut mingi tunnuse või lähenemisviisi alusel teistest samalaadsetest end eristada soovivat tantsuühendust. Viimati, 2005. aasta lõpus, loodi Sõltumatu Tantsu Ühendus (STÜ), mille “eesmärgiks on pakkuda tegevusväljundit, arenguvõimalusi ning administratiivset tuge tantsurühmitustele, koreograafidele ja tantsijatele, kelle tegevuse aluseks on kehakeskne, füüsilisele ning vaimsele treenitusele suunatud tantsumõtlemine”. Ilmselgelt “teiseks pooleks” või vastukaaluks Teisele Tantsule, mis Kanuti gildi saali sagedamini kontseptuaalse tantsuga täidab.

Tõenäoliselt on üheltpoolt tegemist eneseteadvuse ja -kehtestamise vajaduse tõusuga ning samas loomuliku võimaluste mitmekesistumisega. See peaks tegema valiku lihtsamaks nii publikule kui ka uutele erialainimestele. Lisaks on nüüdistantsu puhul sobiva eelhäälestusega publik alati tänulikum publik.

STÜ eestvedamisel alustas 28. ja 29. septembril Kumus hooaega kaasaegsete liikumispõhiste tantsuetenduste sari. Sedapuhku tegi otsa lahti kevadel esietendunud Matteo Molese (Belgia) koreograafiaga lavastus “Just” Fine 5 tantsuteatri esituses.

Moles on Eestis “peaaegu et oma poiss” (Tiit Tuumalu, Postimees  9. V) ja see lubab lavastuse kohta esitada mitmeid küsimusi. Miks lavastuse viimane osa on äravahetamiseni sarnane ühe osaga Vanemuise balletitrupile lavastatud teosest “Outbound”? Või miks sellele eelnev Eneli Raua ja Rain Saukase duett, mis iseenesest on kogu lavastuse kõige mõjuvam osa, kordab I.D.A. tantsufestivalil nähtut, mida tol korral esitas Moles ise? Kokkuvõttes on küsimus selles, kust läheb piir koreograafi käekirja ja teda huvitava teemaringi ning mugavusest või ajanappusest tuleneva automaatse kombineerimise vahel?

“Just” peaks olema lavastus, mis “ täis hetki meie igapäevaelust – läbi huumori ja kerge iroonia”, “mänglev liikumine, mis püüab tabada elu – lootust, armastust, sõprust, viha ning kõigi nende keerukust”. Nii väidab kavaleht, ent laval kujutatav jääb võltsiks mängitsemiseks ja argihetki kriipsutab alla varjatud frustratsioon.

Lisaks tekitab etendus küsimuse liikumise ja sõna koostoimimise kohta liikumispõhises tantsulavastuses. Nüüdistantsu puhul ei saa eeldada, et liikumispõhisus välistaks sõna. “Pärast aastatepikkust intensiivset treenimist, üksnes kehaga emotsioonide väljendamise õppimist pöörduvad tantsijad täiesti teistsuguste lavategevuste poole” (Alice Jones, Independent 5. X).

Lavastuses “Just” vahelduvad samuti hoogsad, põrandalembesed ja jõulised tantsulised osad, milles Fine 5 tantsijad end koduselt tunnevad, katkendlike sõnaliste osadega, mis nendes samades läbinisti liikumisele keskendunud esitajates näivad tekitavat võõristust. Kahe erineva esitusvormi sujuva ühendamisega tervikuks on raskusi. Tekst lõhub liikumise loodud atmosfääri, kuna ei ole võimalik tuvastada nende loogilist seost või teineteisest väljakasvamist. Erandiks on vaid Eneli Raua esitatud tekst “French Kiss” ning sellele järgnev tango vormis lavastatud kaaslase otsimist (läbi vaikselt vägivaldse intiimsuse) kujutav duett Rain Saukasega.

“Just” on välja kukkunud lavastusena, kus postmodernseid võtteid (publiku ja esitajate vahelise piiri lõhkumine, elava ja salvestatud kõne kasutamine tantsuetenduses, fragmentaarsus, iroonia) ja meisterlikku liikumist kõrvutav koreograaf sammub mööda talle mugavat rada. Ehk käib hoopis tema enda kohta kavalehele kirjutatu: “Tänapäeva ühiskond seab oma ideaaliks jõudluse, kasumi, perfektsuse – inimest vaadeldakse kui tootliku mehhanismi kasutoovat elementi.”

Lisaks lavastusele “Just” pakkus STÜ Kumus vaatamiseks ka noorte koreograafide-tantsijate Külli Roosna ja Kaarel Väli lühilavastuse “Silence”. See oli algus veel ühele sarjale “Uued talendid 2006”, millest on loota täiendust Kanuti gildi saalis toimuvale “hypekale”. Kavalehelt võib tutvustuseks lugeda: “Kaks inimest, kes on pistetud samasse ruumi, saavad taustaks unenäolise atmosfääri ja võimaluse leida hetkeks see päris oma maailm enda seest. Millest kõneleb vaikus?”

Lavastuse vorm on väga lihtne ja pretensioonitu. Publikule antakse kõigepealt aega kohaneda etenduse vaimse ruumi ja esitajatega. Atmosfääri aitab luua tantsijate kehadelt lenduv ja põrandale jälgi jättev kriiditolm. Tööle on siugleva ja lihaselise liikumiskeele kõrval iseloomulik tantsuväliste märkide selgus. Vaikuse/mitte-vaikuse hetkedest antakse publikule märku kõrvaklappide pähepanemise või peast äravõtmisega.

Kummalgi esitajal on soolo, võimaldades neil pakkuda publikule omaenda kehatunnetuslikku teema tõlgendust. Liikumispõhise etenduse puhul loodabki esitaja/lavastaja pigem, et publik saab kunstielamuse kehalise liikumise vahendusel, mitte töös sisalduvate või selle aluseks olnud ideede ratsionaalse taipamise tulemusena. Nii nagu see toimub kontseptuaalse tantsu puhul.

Ka Roosna ja Väli kasutavad oma lavastuses elavat sõna, kuna inimlikust seisukohast on kõne vaikusega sama loogiliselt seotud nagu see, et mündil on teine pool. Ent tantsijad räägivad väljamõeldud keeles ja see pehmendab esitusvormide muutusest tulenevat tajumisviisi vahetust.

Miks ikkagi on liikumist ja sõna sedavõrd raske tervikuks sulatada? See nõuab publikult ühelt tajumisviisilt ümberlülitumist teisele. Sellest lähtuvalt peaksid üleminekud olema võimalikult sujuvad ja loogiliselt õigustatud või siis mehaaniliselt “pehmendatud”, näiteks nii, et keel ei ole päriskeel või liikumine pole läbinisti tantsuline.

Kogenuma koreograafina on Moles püüdnud siduda tantsulist liikumist päriskeelega, ent sedapuhku ebaõnnestunult. Roosna ja Väli aga on läinud kompromissile, mis lühilavastuse terviklikkuse seisukohalt ennast täiesti õigustab.

 

 

 

Helmi Tohvelmani nimelise auhinna laureaat on Tambet Tuisk

 

Täna, tantsupedagoogi ja liikumisjuhi Helmi Tohvelmani sünniaastapäeval, antakse üle temanimeline auhind (asutatud 2000. aastal). Auhind määratakse igal aastal kas loominguliselt silmapaistvale näitlejale, kelle plastiline või psühhofüüsiline liikumine väärib tunnustust, või liikumisjuhile, kelle liikumisseade ühele või mitmele sõnalavastusele on esiletõstmist väärt.

Tänavu saab auhinna Tambet Tuisk kui “pideva enesetäiustamisega tegelev omapärase plastikaga näitleja”.

Auhinna annab Helmi Tohvelmani kodukohas Väätsal üle Aleksander Eelmaa, žürii liige ja 2005. aasta auhinnasaaja.

Auhinna laureaate: Laine Mägi (2000, tuletungla ülevõtmise eest), Rein Oja (2001, kaasaegse lavavõitluse isale),  Mall Noormets (2002,“tantsuga ja tantsus”), Hannes Kaljujärv (2003, “hingega igas viipes…”), Juhan Ulfsak (2004, provokatiivse ja väljendusrikka  ja mõtestatud kehakeele valdaja  nii draama- kui tantsulaval), Aleksander Eelmaa (2005, isikupäraselt täpse ja kordumatu lavalise plastika eest ning põhjaliku ja süvenenud pedagoogitöö eest lavalise liikumise õpetamisel).

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming