NATO ja laiem Lähis-Ida

R. Nicholas Burns, USA suursaadik NATO juures Brüsselis

Väljakutsed seoses demokraatlike reformide algatamisega laiemas Lähis-Idas (ingl k Greater Middle East) on kaasa toonud rea olulisi arutelusid rahvusvaheliste institutsioonide ja riikide hulgas. Selles diskussioonis on kuulda paljusid hääli ja keeli, sealhulgas selle regiooni enda riikide omi ning USA ja meie NATO liitlaste omi Euroopas. Koos laiemale Lähis-Idale pühendatud artikliga Diplomaatias ühineb selle olulise diskussiooniga ka Eesti. Arutelu vallandanud kõige jõulisemad märkused tegid araablased ise 2002. ja 2003. aasta ÜRO Arenguprogrammi aruannetes araabia riikide inimarengu kohta. Neis aruannetes andis 22 araabia maade eksperti regioonile osavõtliku, kuid samas kriitilise hinnangu. Nad leidsid, et viimaste aastate edasiminekule vaatamata on endiselt mitmeid vajakajäämisi: vabaduse piirangud ja heade valitsemistavade puudumine, puudujäägid naiste õiguste osas. Eelmisel aastal Al-?Aqabah?s ja sel aastal San?a?s tehtud avaldused, sealhulgas märtsis Aleksandria raamatukogus toimunud ajaloolise tähtsusega kodanikuühiskonna kohtumisel, on suurendanud tähelepanu reformidele ja moderniseerimisele, mida regioon vajab.

Tegelikult mõned reformid laiemas Lähis-Idas juba käivad ning mitmed riigid on selgelt seadnud eesmärgiks majandusliku ja poliitilise edasimineku ja selliste valitsuste kujundamise, kes kaitseksid inimeste õigusi ja vabadusi. Samas, vaatamata muutustele Kataris, Bahreinis, Jordaanias ja mõnedes teistes laiema Lähis-Ida riikides, valitseb siiski üldine seisukoht, et palju on veel ära teha. Araabia maade ees seisvate lahendamist vajavate küsimuste ulatus nõuab, et Euroopa, Kanada ja USA teeksid selle regiooni riikidega koostööd parema ja rahumeelsema tuleviku nimel.

Seepärast tuli president Bush 2003. aasta mais välja Lähis-Ida partnerlusalgatusega ning USA teeb juba praegu palju toetamaks vabadusi selles regioonis. Vastavalt partnerlusalgatusele teeme me tööd, et toetada häid valitsemistavasid ja demokraatlikke institutsioone, tugevdada õigusriigi põhimõtteid, julgustada vabaühenduste osalemist ühiskonnas, edendada naistele õiguste andmist ning reformida majandus- ja haridussektorit.

Muud koostööpingutused aitavad samu eesmärke edendada mõnevõrra kitsamal geograafilisel alusel. Näiteks on Euroopa Liidu Barcelona protsessil üheksa-aastane kogemus poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse arengu toetamisel Lähis-Idas. Samuti on eurooplased ja ameeriklased teinud selle regiooni riikidega koostööd alates 1994. aastast, kui NATO käivitas Vahemere dialoogi.

Oma kõnes Londoni Whitehallis eelmise aasta novembris tõi president Bush välja oma vaated vabaduse edendamiseks selles regioonis. Ta ütles, et Lähis-Ida rahvas, nagu kõik inimesed üle kogu maailma, väärib elu vabaduses, väärib demokraatia hüvesid ning seepärast USA toetab reformide läbiviijaid ja reforme regioonis.

Tsiteerides presidendi sõnu: ?Vaadates ja julgustades reforme selles regioonis, ei unusta me siiski, et moderniseerimine ei ole sama mis läänestamine. Rahvast esindavad valitsused Lähis-Idas peegeldavad oma rahvaste kultuuri. Nad ei hakka ega tohikski hakata välja nägema nagu meie.?

Usume, et tõelised demokraatlikud reformid ja liikumine pluralistliku, kodanikke kaasava ühiskonna suunas saavad alguse regioonist enesest kujul, mis on sobiv igale riigile eraldi. Ma olen teeninud kolmes selle regiooni riigis ? Mauritaanias, Egiptuses ja Iisraelis ? ning tean omast käest, et ei ole olemas ühtset kõigile sobivat reformikava kõikide laiema Lähis-Ida riikide jaoks. Iga rahvas peab ise valima muutuste kiiruse ja suuna. Muutust ei saa keegi väljastpoolt peale sundida. Samuti ei tohiks keegi oodata, et see peaks toimuma üleöö. Ameerika Ühendriikides oleme oma demokraatiat arendanud 228 aastat ning selle evolutsioon jätkub ka praegu. Mõistame, et selline väljakutset tekitav ja keeruline protsess võtab aega.

USA on ka teadlik, et reformide toetamine selles regioonis ei asenda meie osalust Lähis-Ida rahuprotsessis. Nagu teada, oleme julgustanud peaminister Sharoni kava evakueerida kõik Gaza asulad ning neli asulat Läänekaldal; peame seda oluliseks sammuks lõpliku asustuse loomise suunas ja president Bushi nägemuse suunas, kus kaks riiki, Iisrael ja Palestiina, elavad külg külje kõrval rahus ja turvaliselt. Samas, nagu välisminister Powell on öelnud: ?See ei ole protsessi lõpp; see on vaid protsessi algus? Teha on veel palju.? Palestiina põgenike küsimus ja samuti kõik lõpliku staatusega seotud küsimused otsustatakse otsestel läbirääkimistel kahe poole vahel.

Püüdlused kindlustada Lähis-Ida rahu ja viia selles regioonis läbi reforme on meie arvates üksteist tugevdavad taotlused; mõlemad on eluliselt tähtsad meie ühise tuleviku ja ühise julgeoleku jaoks. Kuid samuti on tõsi, et täieliku rahu puudumist Iisraeli ja tema araabia naabrite vahel ei saa kasutada vabandusena ega tohi sel lasta edasi lükata vajalikke reforme ja uue suhte algust NATO ja araabia maade vahel.

Üks on selge: paljud Lähis-Ida liidrid ning sama hästi ka kogu kodanikuühiskond on jõudnud järeldusele, et reformid on hädavajalikud. Nad soovivad maailma demokraatlike riikide jätkuvat osalust ja toetust. Üksnes selle regiooni ja Euroopa, Põhja-Ameerika ning ülejäänud rahvusvahelise üldsuse ressursse ühendades on meil lootust mõjutada reforme kogu Lähis-Idas. Nõustudes tegema koostööd, võime me ära kasutada kolme selle suve tippkohtumist, s.o G-8 tippkohtumist, USA-ELi tippkohtumist ja NATO Istanbuli tippkohtumist, vastamaks regioonist tulevatele reformiideedele.

Me kõik oleme nõus, et laiema Lähis-Ida arenguks vajalike poliitiliste, haridus- ja majandusreformidega seotud jõupingutused võivad kanda vilja üksnes regionaalse julgeoleku ja stabiilsuse õhkkonnas. Ning sellise õhkkonna loomisel võib NATO mängida vägagi olulist rolli.

Võidakse küsida, millist rolli võib Lähis-Idas mängida 55aastane NATO, mis loodi pärast Teist maailmasõda eesmärgiga kaitsta Lääne-Euroopat kommunismi eest. Tegelikult on NATO iseenesest tohutult muutunud institutsioon. Alliansist on saanud maailma kõige tõhusam rahuvalveorganisatsioon. Nii Bosnias kui ka Kosovos sekkus NATO moslemi elanikkonna kaitseks, et peatada sõda ja säilitada rahu.

Viimasel aastakümnel on muutunud NATO missioon ja sõjaline suutlikkus, liikmeskond ning suhted Venemaa, Kaukaasia ja Kesk-Aasia riikidega. Meie demokraatlik liit ulatub nüüd 26 riigini, kes osalevad rahuvalve- ja julgeolekuoperatsioonides nii Euroopas kui ka Euroopa piiridest kaugel väljaspool. Samuti teeme julgeolekukoostööd 20 riigiga Iirimaast kuni Venemaa ja Tadzikistanini rahupartnerlusprogrammi raames.

Pärast 2001. aasta 11. septembri rünnakut Ameerika Ühendriikides jõudsid liitlased kokkuleppele, et NATO peab olema valmis tegutsema maailma kriisiregioonide eesliinil kaugel väljaspool Euroopa piire, kuna just sealt lähtuvad paljud 21. sajandi ohud maailma rahule.

USAs öeldakse: ?Me kõik elame alamjooksul.? Sõltumata oma asukohast maailmas, elame me globaliseerunud ohtude ajastul kõik alamjooksul, kuna kõik see, mis juhtub ühes maailma regioonis, mõjutab ka ülejäänud maailma.

Vastuseks neile uutele väljakutsetele on NATO muutunud staatilisest sõjalisest liidust paindlikumaks, kiireks jõuks, mis on võimeline reageerima väljastpoolt Euroopa kontinenti tulenevatele ohtudele. Eelmisel suvel asus NATO Afganistanis Kabulis rahvusvaheliste julgeolekutagamisjõudude (International Security Assistance Force) etteotsa ning püüab laiendada julgeolekusfääri pealinnast väljapoole, nii et afgaani rahvas saaks üles ehitada oma riigi.

Nagu ütles president Bush 13. aprilli esinemises, toetab NATO samuti Poola juhitavat rahvusvahelist üksust Iraagis, kuhu 17 NATO liikmesriiki on saatnud oma relvajõude julgeoleku tagamiseks. Samuti märkis ta, et välisminister Colin Powell ja kaitseminister Donald Rumsfeld koos mitmete NATO välis- ja kaitseministritega uurivad võimalusi NATO-le ametlikuma rolli andmiseks Iraagis, näiteks on kavas muuta Poola juhitav missioon NATO operatsiooniks ning anda NATO-le spetsiaalne funktsionaalne vastutus.

Euroopa kriitikud, kes on kaevanud, et pärast 11. septembri rünnakuid näitas USA üles ebapiisavat huvi NATO vastu, peaksid mõtlema sellele tõsiasjale. Praegu on just USA see, kes pakub NATO-le kõige ambitsioonikamaid mitmepoolseid missioone nii Afganistanis, Iraagis kui ka pikemaajalises perspektiivis laiema Lähis-Ida riikides.

USA on viimased kümme aastat toetanud NATO soovi parandada suhteid seitsme riigiga Vahemere dialoogi kaudu. Vahemere dialoogis osalevad Alzeeria, Egiptus, Jordaania, Iisrael, Mauritaania, Maroko ja Tuneesia. Kuigi see on väärtuslik koostööraamistik, on meie arvates võimalusi veelgi viljakamaks koostööks araabia maadega laiema, energilisema ja aktiivsema algatuse kaudu.

NATO riigi- ja valitsusjuhid kogunevad 28. ja 29. juunil Istanbulis. USA loodab, et sel kohtumisel täidab NATO oma rolli toetamaks laiema Lähis-Ida ulatuslikku reformiliikumist, kuulutades välja Istanbuli koostööalgatuse (Istanbul Cooperation Initiative). NATO algatus peaks täiendama teisi elemente, mis toetavad laiema Lähis-Ida riikide sisereformi, kaasates asjast huvitatud riigid nimetatud regioonis julgeoleku ja stabiilsuse edendamisse.

NATO on määratlenud mitmed julgeolekueesmärgid, mida Euroopa ja Põhja-Ameerika jagavad paljude laiema Lähis-Ida riikidega: terrorismi vastu võitlemine, massihävitusrelvade leviku tõkestamine, piiride tugevdamine ning igasugust liiki ebaseadusliku kaubitsemise tõkestamine. Meie tähelepanu keskmeks peaksid olema tulemused, mis on saavutatud praktilise koostöö kaudu nendes ja teistes küsimustes koos riikidega, kes soovivad sellise koostöösuhte arengut NATOga.

NATO-l omalt poolt on pakkuda põhjalikud kogemused nendes valdkondades. Viimased kümme aastat on NATO teinud koostööd riikidega külma sõja järgses Euroopas, et suurendada nende julgeolekut ja stabiilsust. USA usub, et see kogemus võib aidata laiema Lähis-Ida riike ühiste ohtude vastu võitlemisel.

Need uued sammud peaksid täiendama NATO Vahemere dialoogi. Ka NATO riikide välisministrid nõustusid oma 2. aprilli mitteametlikul kohtumisel lähtepunktina konsultatsioonideks selle regiooni riikidega arutama araabia riikide ja Iisraeliga ettepanekuid Istanbuli koostööalgatuseks ning samuti Vahemere dialoogi süvendamist.

Nende ettepanekute ühine kujundamine on hädavajalik, et need võiksid osutuda edukaks. NATO on just alustamas nende ettepanekute üle ametlikku konsulteerimisprotsessi meie Vahemere dialoogi partneritega ning teiste valitsustega laiemas Lähis-Idas. Me soovime selle regiooni riikidelt NATO liitlaste arutelul omapoolset panustamist ja nõuandeid, kuidas ühiselt sündinud ettepanekuid edasi arendada. Koostöö kiirus ja ulatus erineb sõltuvalt üksikute riikide huvist ja reageeringust.

Näide koostööst ühiste ohtude vastu võitlemisel on NATO operatsioon ?Active Endeavor?, ühine mereväeoperatsioon Vahemerel terrorismi vastu võitlemiseks. Peaksime kutsuma selle algatusega ühinema ka araabia maad, kuna tegemist oleks vastastikku kasuliku koostööga. Veel üks NATO kogemusvaldkondi on tsiviileriolukorra planeerimine ja koolitus, mis võiks aidata huvitatud riikidel valmistuda loodusõnnetuste vastu, nagu näiteks hiljutine maavärin Marokos.

Samuti sooviksime näha suuremat sõjavägedevahelist koostööd, et parandada riikide võimet osaleda NATO juhitud rahuvalveoperatsioonides. Eeskujuks võiks siin olla rahupartnerlus, mis pakub meile võimalust koostöösuhete loomiseks Lähis-Ida riikidega. Huvi olemasolu korral võib NATO pakkuda ka suunatud nõustamist kaitsevägede moderniseerimiseks, kaitse-eelarve koostamiseks ja kaitseplaneerimiseks.

USA arvates on praeguses, 2001. aasta 11. septembri järel kujunenud maailmas olemas loogiline kokkupuutepunkt NATO ja araabia maade vahel. Ootame lähematel kuudel koostööd Katari ja teiste araabia riikidega selle algatuse raames.

NATO täidab jätkuvalt keskset rolli USA riiklikus julgeolekustrateegias. 55 aastat on NATO olnud sillaks üle Atlandi ookeani, olles meie peamine foorum koostööks Euroopaga ning meie ühine kaitse ohtlikus maailmas. 28. ja 29. juunil tervitab Türgi NATO riikide juhte Istanbulis, selles kaunis linnas Bosporuse väina ääres. Nüüd, mil NATO ees seisavad uued väljakutsed ja ta võtab endale missioone ja ülesandeid, mida tema asutajad ei osanud ettegi kujutada, on kohane koguneda just Istanbulis, linnas, milles peegeldub nii antiik- kui ka kaasaeg, nii islam kui ka kristlus, nii Euroopa kui ka Aasia, kaalume me uusi võimalusi oma võimsa liidu tuleviku ja laiema Lähis-Ida tegevusulatuse kaardistamiseks. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming