NATOga ühinemine tähendab ka ühinemist NATO-Venemaa Ühisnõukoguga

Oksana Antonenko on Londoni Rahvusvahelise Strateegiliste Uuringute Instituudi vanemteadur

Eesti ja teiste Balti riikide ühinemine NATOga on tähtis sündmus nii Euroopa kui ka transatlantilise julgeoleku seisukohast. Lisaks sellele, et see samm sümboliseerib külma sõja aegsete eraldusjoonte kustumist Euroopa kontinendil, kannab see endas nii mõndagi paljulubavat NATO tuleviku jaoks. Arvatavalt aitab Balti riikide liikmelisus kinnistada tugevaid transatlantilisi suhteid NATO sees ning annab üle ilma toimuvate NATO koalitsioonioperatsioonide toetuseks olulisi ?ni?ivõimeid?. Sellegipoolest tähendab Eesti NATOsse kuulumine nii alliansile kui ka Eestile endale uusi väljakutseid. Üks tähtsam neist on seotud Venemaaga. Rohkem kui kümnendi on Venemaa olnud vastu NATO laienemisele Balti riikidesse. Põhjusi selleks on palju, kuid põhiline on ikkagi tänaseks juba väheneva, kuid siiski mõjuka Vene poliitilise ja sõjalise eliidi ühe osa endisaegne arusaamine NATOst. Selle grupi arvates on NATO ikka ?ebasõbralik? organisatsioon, mille põhiolemust iseloomustavad endiselt külma sõja aegsed eesmärgid. Sellest tulenevalt arvatakse, et NATO laienemine ei too Venemaale midagi head, eriti veel olukorras, kus see toob lausa Venemaa piiridele tugeva ja kaasaegse sõjalise jõu, ja seda ajal, mil Venemaa enda sõjaväereform pole kaugeltki lõpetatud.

Siiski pole ei Eestile ega NATO-le see ?vana maailmavaade? peamine laienemisjärgne probleem. Venemaa president Vladimir Putin on küsimusele lähenenud pragmaatiliselt. Kuna Venemaa ei suuda laienemist takistada, peab ta vaigistama oma häälekat kriitikat ning keskenduma küsimustele, kus ollakse võimelised edu saavutama, nagu näiteks Balti riikide liitumine Euroopa tavarelvastuse lepinguga. Olukorras, kus Venemaa vastuseis on vaigistatud või vähemalt summutatud, on Eesti ja NATO põhiülesandeks kujundada strateegia, mis kindlustaks, et laienemine aitab säilitada või isegi tugevdada NATO-Venemaa partnerlust.

Selge on see, et Eesti ühineb NATOga, mis erineb sellest organisatsioonist, millega 1997. aastal ühinesid Poola, T?ehhi ja Ungari. Uus NATO pole mitte ainult keskendunud Afganistani operatsiooni laadsetele väljaspool oma territooriumi korraldatavatele operatsioonidele, vaid ka suhetele Venemaaga. 1997. aastal NATO-Venemaa alusdokumendiga loodud alalises ühisnõukogus nähti võimalust saavutada Venemaa leppimine laienemisprotsessiga. Sellisena polnud nõukogu suuteline viima suhteid tõelise partnerluseni ning ka see, niigi näiline koostöö kustus, kui Venemaa peatas 1999. aasta märtsis alanud NATO Kosovo-kampaania tõttu oma osaluse nõukogus.

Praeguses situatsioonis on NATO-Vene nõukogu, mis kutsuti ellu Roomas 2002. aasta mais, oluline element nii NATOs kui ka Euroopa julgeolekusüsteemis, hoolimata sellest, kas laienemine saab teoks või ei. NATO-Vene partnerluse uus kvaliteet põhineb 11. septembri järel teadvustatud ühistel julgeolekumuredel. Veelgi enam, seda toetab nii Venemaa presidendi kui ka paljude NATO liitlaste riigipeade, näiteks Briti peaministri Tony Blairi tugev poliitiline soov ja tahe, et see õnnestuks ka pikemas perspektiivis. Erimeelsused Iraagi sõja küsimustes ega Venemaa otsus tõmmata kõik oma väed välja Balkanilt ei tekitanud Moskvas ega ka Brüsselis kahtlusi selle uue partnerluse vajalikkuses ja tähtsuses oma huvide kaitsel.

Mida tähendab see aga Eestile ja teistele nüüd liituvatele riikidele? Ühelt poolt loob see paremad väljavaated Eesti-Vene suhete arenguks. Kui vaadata lähiminevikku, siis aitas NATO liikmelisus Venemaa esialgsele tugevale vastuseisule vaatamata parandada Poola ja Venemaa suhteid. Siiski mõistavad realistid, et vaevalt toob NATO ja Euroopa Liidu liikmestaatus kaasa Balti riikide ja Venemaa suhete kiire normaliseerumise. Need suhted kannavad endas rasket lahendamata probleemide koormat ja sellest läbimurdmine võtab oma aja. Sellegipoolest võib Eesti osalemine NATO-Vene nõukogus ja teistel rahvusvahelistel foorumitel aidata kaasa usalduse kasvatamisele ning mõneti normaalsemate või isegi korraliste julgeolekualaste suhete arengule Venemaaga. Rahvusvahelises keskkonnas toimivad suhted ei ohusta mingil juhul Eesti suveräänsust ja iseseisvust.

Teiselt poolt võtab Eesti kanda vastutuse küsimustes, milleks ta pole täiesti valmis, kuna neid ei käsitletud liikmelisuse tegevuskava (Membership Action Plan) protsessis. Eestile tähendab liitumine NATOga ka liikmestaatust NATO-Vene nõukogus. See aga nõuab Eesti poliitiliselt ja sõjaväeliselt eliidilt läbimõtlemist, mida on Eestil pakkuda nõukogu tugevdamiseks ning selle kaalu tõstmiseks Euroopa ja Euraasia tänaste ning tulevaste julgeolekuküsimuste lahendamisel. Kuna praegused NATO liikmed on viimasel kolmel aastal Venemaaga suhete arendamisse palju investeerinud, ootavad nad nüüd, et ka Eesti ja teised uued liikmed panustaksid nõukogu töösse samavõrd kui NATO teiste põhiülesannete täitmisse. Venemaa ühe naabrina on Eestil mängida tähtis osa. Koostöövaldkondadeks võiksid olla muu hulgas terrorismivastane võitlus (kuna Balti riike läbivad tähtsad transpordikoridorid) ning ka ettevalmistused looduslike ja inimese põhjustatud katastroofide ning õnnetuste tagajärgede likvideerimiseks Läänemere idaaladel. Eesti võiks aidata kaasa rahuvalvepõhimõtete ühtlustamisele ning osaleda nõukogu rahuvalvetöögrupi (Ad Hoc Working Group) raames rahuvalvealase sõnastiku ja leksikoni väljatöötamisel. Päevakavva võib võtta ka piirikontrolli ja massihävitusrelvade leviku küsimused. Ning kõige tipuks võiks Eesti vahendada oma kaitsereformialaseid kogemusi, kasutades ära postnõukogude süsteemi eripära tundmist ning oma keeleoskust, mis on eriti tähtis, kuna väga vähesed vene ohvitserid mõistavad inglise keelt. Rohkem venelastest ohvitsere peaks õppima Balti Kaitsekolledþis ja rohkem Eesti sõjaväelasi peaks osalema kohtumistel ning konverentsidel Venemaal.

Oleks naiivne loota, et NATO liikmelisus muudab üleöö nõukogude ajast jäänud ajaloolisi suhteid Eesti ja Venemaa vahel. Sellel mõistmise ja usalduse leidmise teel tuleb ületada nii mitmeidki takistusi. Kui aga Eesti või mõni teine uus liige NATO-Vene nõukogus osalemise võimalusi ära ei kasuta, on see kaotus nii Eestile, NATO-le kui ka Euroopa julgeolekule, mille keskseks elemendiks jääb NATO ka tulevikus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming