Ood olevikule

Nele Suisalu

Parim võimalus on olla olukorrast teadlik. Oksana Titova, Indrek Kangro ja Päär Pärenson uurivad, kas „Kass ennustab tulevikku inimesest paremini”. JELENA RUDI

Elutempo kasvades on hoogustunud ka unistuste täideminemine. Olete märganud? Kõik võtab vähem aega kui varem. Näiteks kooselu. Või näiteks reisimine: nädalate kaupa postitõllas loksumise asemel võib nüüd ühe pärastlõuna või hommikupoolikuga kuhugi lennata. Majandusjama pärast küll enam nii kergelt eluasemelaenu ei anta, aga maja- või korteriost tuleb ikka üha noorematele ja noorematele meelde ning päevakorda. Kuhu see tulevikki pääseb! On hakanud samuti kiiremini pärale jõudma. Enam pole aega ootamagi hakata, kui juba ongi kohal. Sellest hoolimata muudkui muretseks… ette. Trügiks millegi poole, ilma et trügimist kui teguviisi tähelegi paneks, sest see täidab oleviku, mis saab kohe järgmisel hetkel mööda.

Oksana Titova, Indrek Kangro (lavastajate, kujundajate ja esitajatena) ning Päär Pärenson (ühe muusikaautorina ja esitajana) poevad lava esi- ja tagupooleks jagama paigutatud punaste kardinate vahelt edasi-tagasi. Ei trügi, pigem arutavad ning on kardina ees nähtaval olles kohal, peidus olles aga kuuldaval. Kujundus muutis tantsulavastuse „Kass ennustab tulevikku inimesest paremini” lavaruumi äraspidiselt ajaliseks: esitajaid oli kõigepealt kuulda ja nende tegevus kujuteldav (tulevik), seejärel tulid nad nähtavale ja tegevus vaataja silme alla olevaks (olevik), lõpuks kadusid nad taas kardina taha ja liikumine hääbus kuuldavaks, ent sellele häälele jäi kaasa käima sellele vastav liikumine vaataja mälus (minevik).

Eelkirjeldatud tajumisviisist tulenevalt ei taha ma põhimõtteliselt nõustuda Andres Keiliga („Kass ennustab tulevikku ja lavalt kiirgab saali arukust”, Eesti Päevaleht 29. IX), kes asetas Titova lavastuse ideest kirjutades rõhu tulevikule ja arvas selle käivat praeguse väidetavalt, käed rüpes, tuleviku ootamise pihta. Minu arvates oli lavastuse ideeliseks aluspõhjaks pigem olevik, mis on kohale kihutava ja paanikasse ajava tuleviku tõttu hoopis olulisemaks saanud. Siit ka pealkirja mõte ja eeskujuvõtt kassist, kellele ennustamine iseenesest pähegi ei tule, sest nagu etendusel lindilt maha ütles asjatundja Aleksei Turovski, elavad loomad igaveses olevikus.

Ühest küljest võiks emantsipeerunud infoühiskonnaliikmele sellisele elu- ja teguviisile õhutamine (mulle ei tundunud see hurjutamisena) fatalistlikuna näida. Teisest küljest, kui toetuda tervele mõistusele, siis praktilisest vaatenurgast ainult olevikuks üha kiireneva tempo ja suureneva infohulga juures ongi aega. Ise võtan selliste sõlmede lahtiharutamiseks tagataskust tavaliselt välja psühhoanalüütikust ja endisest geriljast Argentina päritolu filosoofi Miguel Benasayagi. Tema tuletab ikka meelde, et meie elu täidab ütlemata hulk meist sõltumatuid asjaolusid, et parim võimalus on olla olukorrast teadlik. Võrdub see siis käed rüpes tuleviku ootamisega või mitte, selle üle otsustatagu ise vastavalt oma paremale äratundmisele.

Võib-olla tahtsid Titova ja Kangro oma lavastuse kaudu kaotsisolekuga kaasaegsetele ja iseendale olevikus elamises peituvat meelerahu sisendada? Sellisest tõlgendusest lähtudes ütleks küll, et oli tubli sotsiaalselt tundlik, lausa kunstiteraapiline lavastus. Võib muidugi ka olla, et olen ise endiselt Rancière’i esteetikapoliitika mõju all ja otsin sellest tulenevalt kunstist argielus lõdvenevate või augustuvate sotsiaalsete sidemete pingutajat-lappijat. Nagu öeldakse, kes otsib, see leiab.

Kirjeldan siis meeldejäänud kujunditele toetudes konkreetselt ja lakooniliselt etendust ennastki. Lavaruum oli kahekordse, eestpoolt veikleva ja punase ning lava seestpoolt läbipaistva kardinaga eraldatud nähtavaks ja nähtamatuks pooleks. Mainisin juba, kuidas see ruum hakkas mõjuma ajalise nähtusena. Tõenäoliselt just seetõttu, et jagas ka tegevuse nähtavaks ja nähtamatuks. Viimane mängis olulist rolli omakorda etenduse tempo kujundamisel. Ilmselgelt näib oodates aeg pikem kui tegutses. Täpselt samasuguse ajavahelduse tõi kaasa esitajate korduv ilmumine ja kadumine, kusjuures „nähtamatus” sai tähtsuselt võrdväärseks nähtav olemisega. Sellist ruumi ajaks muutmise protsessi oli juba iseenesest huvitav jälgida.

„Poiste” tegevus keskendus ilmumistele lisatud üllatusrekvisiitidele ja liikumise pisut hämmastunud pehmele plastikale. Indrek Kangro, kes astus täiesti tõenäoliselt tantsulavale esimest korda, oli Pärensonile paras paariline. Tundusid kuidagi samast puust meestena, nii kerelt kui olekult. Titova enese liikumine oli jõulisem ja „teadvam”-„juhtivam”. Justkui „ennustaks” naine tulevikku meestest paremini? See avaldus selgelt stseenis, kus ta igiliikuritena kulgevate meeste liikumisele pehmete puudutustega uue suuna andis.

Otsisin märke, milles avalduks Indrek Kangro käe külgepanek etenduse ühe loojana, aga need olid nii sulandunud tervikusse, et ei suutnudki näppu peale panna. Kui, siis mõjus „värskelt” kassi etteaste. Titovale omasest stiilsest estetismist lähtudes kujutanuks ette, et „loomade igaveses olevikus elamise” sõnumit ilmub (helisalvestisele illustratsiooniks) kuulutama plakatilt tuttav värdjalik tõukass, aga selle asemel vuras raadio teel juhitava auto seljas (vihjates taas ehk inimettekujutuses meist mööda põrutavale olevikule) ringi hoopis armas mängukass. Oma mitte sugugi glamuurse olekuga naksas korraga katki kogu väljapeetud lummutava puna-must-valge lavaesteetika ja juhatas sisse lõpupildi kodusema meeleolu.

Lõpu jõudes olid punased kardinad taandunud ja läbipaistvail kumas, justkui tabamatu kujutelmana, video neist samast kolmest esitajast – siis juba mõtteliselt väljaspool lava lihtsalt inimestena, kaminatule praksumise taustal õdusas elutoas istumas. Oli see mälestus või unistus, mine võta kinni, aga lihtsaks tegi olemise pärast seda kunsttükkide mõistatamist. Samal ajal istus kolmik endiselt laval, ent teisel pool kardinavinet – nähtavad ja nähtamatud korraga. Publik jäi vastaspoolele oma olevikuga omaette.

Olen ennegi täheldanud, et Titova lavastused panevad, vähemalt mind isiklikult, mõlgutama. Alati on millestki kirjutada. Ei teagi, kas sõltub see ilumeelest, inimtüübist, intelligentsetest inimestest laval või mõnest muust omatahtsi tegutsevast asjaolust. Võiksin ju hoopis ette heita, et Titova ratsutab „Last Hairy’st” alates ühe ja sama loomehobuse seljas. Olgugi nii, aga siis võib öelda, et Titova on leidnud oma stiili ja hoiab seda. Niisamuti kui seda teevad näiteks Mart Kangro (kelle vend, muuseas, on seesama Indrek Kangro), Renate Valme või Fine5 tantsuteater. Tänu sellele publik ju teabki vaadata ega tule etendusele põrsast kotis ostma. Arenemist ja üllatamist muidugi ootan alati kannatamatult, aga hoian end („professionaalse”) vaatajana kärsituks minemast.

„Tulevik on fantaasia. Hoopis teisest materjalist kui olevik. Viimane tundub aga nii ajutine, et jääb lihtsalt kahe silma vahele” sobib lõpusõnaks etenduse kavalehelt.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming