Põgenemine vabaduse eest ehk Mida venelased mõtlevad ja tahavad

Richard Pipes

Kui Nõukogude Liit 1991. aastal lagunes, olid suured ootused, et kommunismist vabanenud Venemaa asub kindlalt läänemeelsele kursile: demokratiseerib oma poliitilise süsteemi, annab oma kodanikele võõrandamatud kodanikuõigused ning ühineb rahvusvahelise kogukonnaga. Vähemalt sellised olid president Boriss Jeltsini lubadused ametisse astudes. Kuid rohkem kui aastakümne pärast on need ootused täitmata. Alates 2000. aastast, mil presidendiameti võttis üle endine KGB polkovnik Vladimir Putin, on Venemaa demokraatlikud institutsioonid suukorvistatud, kodanikuõigused on piiratud ning koostöö rahvusvahelise kogukonnaga pole kaugeltki kindlustatud. Millest sellised soovimatud suundumused? Küsitluste andmed näitavad, et vastus on tunduvalt keerukam, kui esmapilgul paistab. Kuigi Putini ja tema kaaskondlaste tegevus mängib olulist rolli, on samas hulgaliselt tõendeid, et praeguse valitsuse demokraatia- ja vabadusevastane tegevus ei ole vene rahvale peale sunnitud, vaid et rahvas seda koguni toetab. Selle alusel on ka näha, et vaid iga üheksas venelane hoolib demokraatlikest vabadustest ja kodanikuõigustest.

Déja vu

Enne kui asuda uurima venelaste praegusi arvamusi ja seisukohti, tuleks heita pilk tagasi Venemaa minevikku. Ettearvamatu reputatsioonile vaatamata on Venemaa märkimisväärselt konservatiivne riik, kelle mentaliteet ja käitumine muutuvad aeglaselt, kui üldse, vaatamata sellele, milline on valitsev reþiim.

Veel 75 aastat tagasi oli 80 protsenti Venemaa elanikkonnast hõivatud põllumajandusega ning elas hajusalt paiknevates ja suuresti isemajandavates külades. (Riigis oli vaid kaks suuremat linna Moskva ja Peterburi, mille elanikkonnast moodustasid samuti suure osa sinna rännanud talupojad.) Domineerivalt põllumajanduslikus ühiskonnas oli väga nõrgalt arenenud sotsiaalne sidusus, mida lääneriikides peeti enesestmõistetavaks: Venemaa polnud mitte niivõrd ühiskond kui kümnete tuhandete maa-asulate konglomeraat.

Sellest tulenevalt oli ka rahvustunne nõrk, välja arvatud võõramaiste sissetungide ajal. Kuni üsna hiljutise ajani määratlesid vene talupojad end pigem õigeusklike kristlaste kui venelastena. Enne 1917. aastat võimul olnud tsaarivalitsus, mis karistas iga oma alamate püüet poliitikasse sekkuda, oli kõrgel ja kaugel, kogus makse ja värbas sõdureid, kuid ei andnud oma kodanikele peaaegu midagi vastu. Kuni 1861. aastani oli suurem osa Venemaa elanikest pärisorjad, kes olid allutatud riigile või maaomanikest mõisnikele. Sellest tulenevalt oli peremeestel täiesti seaduslik õigus talupoegi peksta, neid võis välja saata või sõjaväkke kutsuda, kuid neil ei olnud õigust väärkohtlemise üle võimudele kaevata. Inimõigused oli neile tundmatu mõiste.

Eraomand ja avalik õigusemõistmine olid samuti lapsekingades ning jõudsid riiki alles suhteliselt hiljuti ning ka siis ebatäiuslikul kujul. Kui Inglismaal peeti juba 13. sajandil maad kaubaks, siis tsaari-Venemaal kuulus kogu maa riigile kuni 18. sajandi keskpaigani, kui omandiõigus anti aadlile. Suur enamus talupoegadest elas kogukondades, millel oli omandiõigus küla maale ning mis jagasid seda perioodiliselt ümber majapidamiste vahel vastavalt perekondade suurusele. Vaid väike vähemus oli oma maa täielik omanik. Tõhus kohtusüsteem arenes Venemaal välja alles 1864. aastaks. Kuid isegi siis jäi suur hulk poliitiliste kuritegudena klassifitseeritavaid tegevusi mitte kohtute, vaid oma äranägemise järgi otsustavate haldusorganite pädevusse.

Need tegurid ? sotsiaalse ja rahvusliku sidususe puudumine, teadmatus kodanikuõigustest, igasuguse tõelise eraomandi kontseptsiooni puudumine ning ebatõhus kohtusüsteem ? ajendasid venelasi ihaldama tugevat tsaarivalitsust. Väheste kokkupuutepunktide tõttu sõltusid nad kaitseks üksteise vastu riigist. Nad soovisid, et valitsejad oleksid nii tugevad kui ka karmid (omadused, mida väljendab venekeelne sõna groznõi, mis tähendab ?aukartlikku hirmu sisendav?, mitte ?kohutav?, nagu seda ekslikult on tõlgitud, ning see on epiteet, mida on kasutatud tsaar Ivan IV puhul). Kogemus on venelasi õpetanud seostama nõrka valitsust ? ning demokraatiat nähakse nõrgana ? anarhia ja seadusetusega.

Venemaa kultuurilise pärandi tõttu on venelased isegi kaasajal kõige vähem sotsialiseeritud või politiseeritud rahvas Euroopa kontinendil. Kaks korda sajandi jooksul, 1917. ja 1991. aastal, langes nende valitsus peaaegu üleöö ning inimesed olid vähemalt näiliselt ükskõiksed oma saatuse suhtes. Mõlemal korral oli valitsus minetanud oma eksisteerimisõiguse venelaste silmis, kuna ta oli lakanud olemast ?aukartust sisendav?.

Õigustest loobumine

Venemaa elanike praegused meeleolud kajastuvad arvamusküsitlustes. Peamiselt korraldab arvamusküsitlusi Moskvas asuv Juri Levada juhitav ülevenemaaline avaliku arvamuse uuringute keskus (VTSIOM ja VTSIOM-A). Keskuse põhjalikud analüüsid erinevatesse teemadesse suhtumise kohta annavad hea ettekujutuse venelaste mõtteviisist. Küsitlusi viivad läbi ka Venemaa Teaduste Akadeemia Komplekssete Sotsiaaluuringute Instituut (IKSI) ning Maria Volkensteini juhitav turu-uuringute ja arvamusküsitluste keskus Validata. Nende küsitluste tulemusi avaldatakse regulaarselt Venemaa päevalehes Izvestija.

Nende allikate järgi tunnevad kaasaja venelased nagu nende esivanemadki end võõrandununa nii riigist kui kogu ühiskonnast. Lojaalsed on venelased perekonna ja sõpradega ehk nendega, keda nad kõnetavad tuttavlikult sõnaga ?tõ? (sina) vastandina ametlikumale pöördumisele ?võ? (teie); samuti ei tunne nad lähedust ükskõik millise laiema kogukonnaga. Võõraste usaldamine, mis on Lääne tsivilisatsiooni alus, on Venemaal endiselt suuresti tundmatu nähtus.

Venelased samastavad end avalikult ?väikese isamaaga?. Kui neilt küsida ?Mis seondub teile kõige otsesemalt oma rahva mõistega??, siis vastas 1999. aasta küsitluses 35 protsenti ?see, kus ma sündisin ja üles kasvasin? ning vaid 19 protsenti valis vastuseks ?riik, kus ma elan?. Venelased on lääne inimestega võrreldes tunduvalt asotsiaalsemad ja apoliitilisemad ning kalduvad tõmbuma oma isiklikku maailma, kus nad tunnevad, et olukord on nende kontrolli all. On öeldud, et nad elavad justkui vaenlastest ümbritsetud ?kaevikutes?. Kodanike suhtumise võrdlemisel oma riigi valitsusse Venemaal, USAs, Ühendkuningriigis, Saksamaal ja Rootsis jõuti Validata küsitlustes järeldusele, et kõige suuremat usaldust oma riigi vastu näitavad üles ameeriklased ja rootslased, venelased aga ?ei usalda oma riiki üldse?.

Venelaste üldlevinud ettekujutuse kohaselt on demokraatia puhul tegemist pettusega. On levinud arusaam, et Venemaa poliitika on ?privatiseeritud? ning võimsate klannide kontrolli all. Ühes 2003. aasta küsitluses ütles 78 protsenti vastanuist, et demokraatia on vaid rikaste ja võimsate kildkondade kontrolli all valitsuse fassaad. Vaid 22 protsenti eelistas demokraatiat ning 53 protsenti oli pigem selle vastu. Ühe teise arvamusuuringu küsimusele, kas mitmeparteilised valimised teevad rohkem kahju või kasu, vastas 52 protsenti, et ?rohkem kahju?, ning vaid 15 protsenti leidis, et ?rohkem kasu?. Erakonnad on samuti ebapopulaarsed ning enamik venelasi suhtub üsna vastuvõtlikult üheparteilises riigis elamise ideesse. Moskva ülikooli sotsioloogiliste uuringute keskuse hiljutise küsitluse kohaselt tunneb 82 protsenti venelasi, et neil pole mõju riigi valitsusele; 78 protsenti leiab, et neil pole ka mõju kohalikule omavalitsusele.

Isikuvabaduste ja kodanikuõiguste suurendamine ei leia erilist toetust. Kui inimestel paluti valida ?vabaduse? ja ?korra? vahel, siis eelistas 88 protsenti vastanuist Voroneþi oblastis korda, ilmselt mõistmata, et üks vastus ei välista teist ning et lääne demokraatias need kaks nähtust täiendavad teineteist. Vaid 11 protsenti vastas, et ei soovi stabiilsuse nimel loobuda oma sõnavabadusest, ajakirjandusvabadusest ega liikumisvabadusest. 29 protsenti oli aga täiesti valmis loobuma oma vabadusest ilma midagi vastu saamata, kuna nad ei näinud neis õigustes mingisugust väärtust. 2003.-2004. aasta talvel sotsioloogiliste uuringute üksuse ROMIR Monitoring poolt läbi viidud küsitluse kohaselt toetas 76 protsenti venelastest tsensuuri taaskehtestamist massimeedia üle.

Sellised arvamused panid Aleksandr Jakovlevi kurtma oma kaasmaalaste kalduvuse üle eelistada autoritaarset valitsust. Intervjuus ajalehele Financial Times märkis ta, et ükski 2003. aasta detsembris Duuma valimistel võitnud parteidest ?polnud kordagi isegi maininud sõna ?vabadus? kõik loosungid rääkisid keelustamisest, kinnipanemisest ja karistamisest?.

Kohtusüsteemi nähakse nii korrumpeerununa kui ka riigi käsilasena, eriti sellest ajast, kui presidendiks sai Putin. Augustis 2003 teatas Financial Times, et Venemaa suuremad ettevõtted on loonud arbitraaþisüsteemi vältimaks kohtuid, mida nad süüdistavad sõltumatuse puudumises. Ühe tsiteeritud ärimehe sõnul on kohtuotsused ?mõjutatud kohalike omavalitsuste, keskvalitsuse või ettevõtete poolt, kes lihtsalt maksavad neile sobiva otsuse eest. Meil on Venemaal tekkinud koguni uus väljend ?kohtuoksjonid?, mis tähendab, et ?kes rohkem maksab, see ka võidab?.

Venemaal valitsev suhtumine eraettevõtlusse ja eraomandisse pole sugugi positiivsem. Selleski osas ulatuvad arvamused ükskõiksusest ja küünilisusest kuni täieliku vaenulikkuseni. Näiteks 84 protsenti 2004. aasta jaanuaris läbi viidud küsitlusele vastanuist ütles, et jõukaks on Venemaal võimalik saada vaid sidemete kaudu. Neli vastanut viiest leidis, et vahe inimeste jõukuses praegusel Venemaal on ülemäärane ja ebaseaduslik ning enamus süüdistas riigis lokkavas vaesuses ebaõiglast majandussüsteemi.

Vaid umbes neljandik venelastest peab eraomandit oluliseks inimõiguseks. Üks vene analüütikutest seostab sellist suhtumist vara ebaühtlase jaotumisega Venemaal. Tema hinnangul on vaid 3,6 miljonil venelasel vara, mis on väärt säilitamist: ?Venemaal on liiga vähe inimesi, kellel on, mida kaitsta. Seepärast on ka liiga palju neid, kes tahaksid omastada seda, mis kuulub teistele?. Küsitluste andmed näitavad sedagi, et veidi üle poole elanikkonnast peab võlgade tasumata jätmist ja poevargusi ?täiesti aktsepteeritavaks? käitumiseks.

Ettevõtlusvaim Venemaal on samuti nõrk, kuna turvalisuse püüdlemine ületab ambitsioonikuse. Näiteks küsimusele ?Kas võtaksite vastu juhtiva ametikoha?? vastas vaid üheksa protsenti jaatavalt ning 63 vastas ?Ei, mitte mingil tingimusel?. Umbes 60 protsenti venelastest valiks väikese, kuid kindla sissetuleku ning vaid kuus protsenti on valmis eraettevõtlusega seoses riskima. Aasta-aastalt soovib üha rohkem venelasi valitsuse suuremat sekkumist riigi majandusellu. 1999. aastal soovis 72 protsenti piirata erasektori majanduslikke algatusi. Ainsa positiivse märgina võib mainida, et vanemate venelastega võrreldes on noorem põlvkond eraettevõtluse ja kapitalistlike vahenditega kogutud vara suhtes soodsamalt meelestatud.

Kahevahel

Venemaa eneseimago on vastuoluline. Kui venelastelt küsida, viitamata teistele rahvastele, kuidas nad tunnetavad ennast ja oma riiki, siis on nad tulvil uhkust. Nad mainivad oma ?dramaatilist ajalugu, rikast kultuuri, sõprust, ausust, avatust, emotsioone, rahulikkust?. Eriti meeldib neile uhkustada Teise maailmasõja võiduga ning oma juhtpositsiooniga kosmose uurimisel. Samuti peavad nad end kõigist maailma rahvastest kõige sõbralikumaks.

Pilt muutub radikaalselt, kui paluda neil end ette kujutada teiste rahvaste taustal. Validata uurimuste põhjal kannatavad venelased tugeva alaväärsustunde all: viiest uuritud rahvast on neil kõige madalam enesehinnang (kõrgeim oli näitaja Ameerika Ühendriikides). See tähelepanek annab veenva selgituse suundumustele Venemaa lähiaja poliitikas: kaotanud pärast 1991. aastat rahvusliku identiteeditunde, püüab Venemaa seda taasluua tsarismi, kommunismi ja stalinismi kombinatsiooni alusel. Rahva igatsus tugeva valitsuse järele mängib neis püüdlustes keskset rolli. ?Tugeva valitsusega? käib kaasas sõjaline tugevus, mida välismaailm austaks või lihtsalt kardaks.

Paljud venelased näevad ikka veel enda ümber vaenlasi. Kui ühes avaliku arvamuse küsitluses päriti, kas Venemaal on vaenlasi, siis vastas kaks kolmandikku jaatavalt, mainides (järjestatuna vastavalt tunnetatud ohu suurusele) ?lääne tööstus- ja finantsringkondi?, USAd, NATOt, Vene ?oligarhe? ja pankureid, demokraate ja islami ekstremiste. Vene vaatlejad selgitavad, et rahvas vajab vaenlasi, sest need on ainus rahvusliku ühtsuse allikas; vabaduse ideaal pole nende sõnul suutnud täita psühholoogilise ?tsemendi? rolli.

Kujuteldavate vaenlaste sepitsuste nurjamiseks peab 78 protsendi venelaste arvates Venemaa olema suurvõim (2/8). See ihalus väljendub mitmel kujul. Kui 1999. aastal paluti venelastel nimetada kõigi aegade kümme suuremat inimest kogu maailmas, siis üheksa nime kümnest olid venelased. (Ainus nimetatud välismaalane oli Napoleon, ilmselt seetõttu, et just Venemaa pinnal sai ta lüüa.) Viis esimesena nimetatut olid Peeter I, Lenin, Puðkin, Stalin ja kosmonaut Gagarin. Kui Puðkin välja arvata, on nende ajalooliste isikute puhul ühisnimetajaks see, et nad kõik tegid Venemaast võimu, kellega tuli arvestada nii maal kui kosmoses. Kui küsida, miks neile Stalin meeldib, vastasid inimesed, et ?ta tegi meie riigi tugevaks?.

Suures osas tuleneb nostalgia Nõukogude Liidu järele usust, et selle riigi ajal sai Venemaast suurvõim maailma areenil, kuid nüüd on see staatus kadunud. Küsimusele, kuidas nad tahaksid, et teised rahvad nende riiki tajuksid, vastas 48 protsenti venelastest ?võimsa, ületamatu, purustamatu, suure maailmavõimuna?. Vaid 22 protsenti soovis, et Venemaad nähtaks ?rikka ja õitsvana?, kuus protsenti ?haritud, tsiviliseeritud ja kultuursena?, kolm protsenti ?rahuarmastava ja sõbralikuna?, ning vaid üks protsent ?seadusekuuleka ja demokraatlikuna?. Sellised tulemused selgitavad, miks nii paljud venelased (ühes küsitluses koguni 74 protsenti) kahetsevad Nõukogude Liidu kadumist. Teises, 2000. aasta lõpupoole läbi viidud küsitluses päriti venelastelt, kumba reþiimi, kas praegust või eelmist, peavad nad ?legitiimseks, rahvalikuks ja endale omaseks?. Tervelt kolmandik vastanuist omistas need omadused Nõukogude Liidule ehk reþiimile, mis lakkas eksisteerimast üheksa aasta eest. Vaid 12 protsenti pidas postkommunistlikku reþiimi ?legitiimseks? ning üksnes kaks protsenti nimetas seda ?omaks?. Seega ei ole üllatav, et 2003. aasta oktoobris läbi viidud küsitluses esitatud küsimusele ?Kuidas nad reageeriksid, kui kommunistid korraldaksid riigipöörde?? vastas 23 protsenti, et nad toetaksid seda aktiivselt, 19 protsenti, et nad teeksid mässulistega koostööd, 16 protsenti lubas emigreerida ning üksnes 10 protsenti aktiivselt vastu astuda.

Vaenulikkus lääne suhtes, mida paljud peavad endiselt oma vaenlaseks ja võõraste väärtuste kandjaks, on Venemaal endiselt levinud. Küsimusele ?Kas tunnete end eurooplasena?? vastas vaid 12 protsenti ?Jah, alati?, samas kui 56 protsenti vastas ?peaaegu mitte kunagi?. Erilist vastumeelsust tuntakse Ameerika Ühendriikide suhtes, eriti seepärast, et USAd nähakse üleilmse hegemoonia usurpeerijana, kuna varem oli Venemaa see, kes jagas hegemooniat USAga. Iga USA sammu rahvusvahelisel areenil või kosmoseuuringutes tõlgendab Venemaa press järjekordse püüdena kindlustada Washingtoni domineerimist. Ameerika sõdurite tegevust Iraagis nähti algul naeruväärsena (ühe Izvestija ajakirjaniku sõnul ?pole sellist hirmu ja hüsteerilist igas suunas tulistamist maailma sõjaajaloos varem nähtud?). Kui sõda lõppes kiire ja otsustava võiduga, vähendas ajakirjandus jällegi USA rolli: võit saavutati pigem altkäemaksudega Iraagi armeele kui vapruse ja kindla sõjalise strateegiaga.

Rahvamees

Kokkuvõttes peab nentima, et Venemaa arvamusküsitluste tulemused pole sugugi julgustavad. Lääne kommentaatorid jälgivad kohkunud hämminguga, kuidas Putin muudab aeglaselt ja sihikindlalt Venemaa üheparteiliseks riigiks. Kuid samad kommentaatorid ei mõista seejuures, et veelgi kurjakuulutavam on see, et suur osa venelastest tegelikult kiidab Putini tegevuse heaks. Putini võit 2004. aasta presidendivalimistel tulenes osaliselt kindlasti opositsiooni allasurumisest. Tema populaarsus põhineb aga just sellel, et ta on taasloonud Venemaa traditsioonilise valitsusmudeli: autokraatliku riigi, kus kodanikud on vabastatud vastutusest poliitika eest ning kus kujuteldavaid välisvaenlasi kasutatakse kunstliku ühtsustunde tekitamiseks. Ainus soov, mida Putin pole veel rahuldanud, on taastada Venemaa sõjaline võimsus. Kui ta aga on rahva muude nõudmiste täitmiseks välja pakkunud mudeli, siis saab aja jooksul tõenäoliselt rahuldatud ka see soov.

Richard Pipes on Harvardi ülikooli ajaloo emeriitprofessor. Aastatel 1981-82 oli ta Riikliku Julgeolekunõukogu Ida-Euroopa ja Nõukogude asjade osakonna direktor.Artikkel on tõlgitud ajakirjast Foreign Affairs (mai/juuni 2004).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming