Paigaltammuv ränne

Ott Karulin

Päriselt maskivaba pole meist keegi, isegi siis mitte, kui oleme vanaemal külas. „The Migrant Body” uurib oma mina kaotamist võõras kultuuris. ANDRES ADAMSON

„The Migrant Body” („Rändkeha”) on nüüdseks lõppenud „Culture 2000” projekt, mis ühendas viie riigi, Eesti, Rumeenia, Hollandi, Itaalia ja Suurbritannia koreograafe-tantsijaid (igalt maalt vastavalt üks ja kaks). Teemapüstitus on pealkirjas selgelt kirjas: migreerumine, oma mina kaotamine võõras kultuuris, keha positsioon selles protsessis – tänapäev. Mitme etapi kaudu jõuti välja selleni, et kahel koreograafil oli võimalus oma ideed lavastuseks vormida ning viiel osaleval maal näidata. Mina vaatasin Triin Reemani (Eesti) ja Sonia Brunelli (Itaalia) lavastusi Hollandis Groningeni Grand Theatre’s.

Brunelli lavastuse alguses läheb valgusvihk trobikonnale jalgadele – kuskil seal üleval, pimeduses, on ka kehad ja näod, aga neid me ei näe. Jalad vahetavad aina ja aina ringiratast, edasi liikumata, kohti, taustal monotoonne klopsimine. Stseen võtab endale piisavalt aega, et vaataja unustaks sealsamas seina taga kihava keskväljaku, kohandaks oma südame rütmi samaks klopsimisega. Brunelli osutab samaväärselt tähelepanu lähteülesande mõlemale osisele – nii rändamisele kui kehale. Tantsijad liiguvad, igaüks iseviisi, aeg-ajalt kostüüme vahetades korrastatud-kaootiliselt mööda ruumi, üksteisega otseselt suhestumata. Nad tegelevad oma kehaga, mis iga uut riidehilpu kuulekalt omaks püüab võtta, kuigi mitte alati vastupanuta (just selles stseenis oma sinaka valgussõõri ning selles visklevate kehadega, taustal nõudlik tšello, oli unustama panevat teatrilikkust). Selles rändamises pole reisiärevust ning kultuurikontekste vahetatakse kergusega, mis võõras edevamatele meist hommikuti riideid selga valides. On see pessimism? Konstateering, et Mina on juba ammugi kadunud, pugenud peitu kuhugi keha sügavusse, lastes viimasel nüüd tühja kestana automaatselt, taustal kõlava klopsimise rütmis igiliikuda?

Vaheajal rõdul sooja õhtut nautides ja alla peaväljakule vaadates sain aru, et pole peaaegu kuu aega kellegagi vahetult näost näkku eesti keelt kõnelenud ega tee seda ka järgmised viis kuud. See tõi uuesti silme ette Brunelli pidevalt liikuvate anonüümsete jalgade trobikonna ning sellega koos arusaamise, et kosmopoliitsus ei tähenda oma kaotamist, sest – lasen sellel klišeel nüüd tulla – päriselt maskivaba pole meist keegi kunagi, isegi mitte siis, kui oleme vanaemal külas.

Sama meelt tundub olevat ka Reemann, kes tunnistanud isegi, et ta ei võta elu liiga tõsiselt (EE 26. IV2007). Nii on tema rändkehauuringuski huumor oma kesksel kohal, tuues seda ilmselgelt nautiva hollandi publiku ette kohatult mõjuvad sammud eesti rahvatantsust. Pidevalt kaaslasele õnnelikult oma äratundmisrõõmu kõrva sosistades („See on eesti keel!”) mõtlen, kui väga ma tahan, et see lavastus talle ja mulle meeldiks ja korda läheks ja loodan, et humoorikast sissejuhatusest areneb ka mingi idee välja. Lõpuosa stseenis, kus kõik tantsijad rivis maas, üksteisest üle, mööda ja läbi tungivad, on samasugust ahistatuse tunnet kui hommikuti kooli kiirustades jalgrattaga liiklusummikus seistes, kuid mitte maailmavalu ei ole inspireerinud Reemanni. Nii jätab ta mingil hetkel oma tantsijad lavale juhtnöörideta seisma, kuni üks neist, kel „lavastaja” roll täita, teistele käsud edasiseks kätte annab. Ma ei küsi oma kaaslaselt koju vändates, kas talle meeldis, kuid olen valmis nõustuma Reemanni kerge lähenemisega „migratsiooniküsimusele” – eks ole seegi vaid üks meie endi väljamõeldistest.

Kui ühe õhtu jooksul pakutakse vaatajale kaht paljuski vastanduvat vaatenurka, siis võib vist järeldada, et püstitatud eesmärgid on saavutatud ning teema tõesti põhjalikult läbi töötatud. Vaatajat ei saa mõlemad lähenemised korraga muidugi puudutada, aga ega selle projekti eesmärk polnudki viimistletud lavastused (projektitutvustust lugemata vaataja vaevalt laval toimuvaga kontakti saaks, eriti Reemanni lavastuse osas), pigem olid olulised protsess, osalejate kohtumine ja kogemuste ning ideede vahetus. Seetõttu ei tasu ka imestada, et üllitatud artiklikogumik (mis oleks hädasti toimetajat vajanud, sest trükivead on ikka lugeja solvamine küll) ja DVD mõjusid pigem millenagi, mis projektitäiteks, et seda rahastajate silmis suurendada, teostada võetud. Aga kui kogu ballast ära unustada, siis tegelikult polegi üks kummitav viisijupp tšellolt või mälupilt misanstseenist sugugi nii väike elamus.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming