Robert Cooper: Euroopa vajab rohkem julgeolekukultuuri

Kadri Liik

Diplomaat Robert Cooperi on nädalakiri The Economist tituleerinud Briti välisministeeriumi litsentseeritud mõtlejaks. Tema esseed, mis nüüd on Fontese kirjastatuna saadaval ka eestikeelses raamatus ?Riikide murdumine. Kord ja kaos 21. sajandil?, kuuluvad paljude ekspertide arvates samasse kategooriasse Samuel Huntingtoni ja Frances Fukuyama krestomaatiliste tekstidega. 1947. aastal sündinud Cooper on töötanud Briti saatkonnas Jaapanis, Bonnis ja Afganistanis; praegu on tema töökohaks Brüssel, kus ta Javier Solana meeskonnas kujundab Euroopa Liidu välispoliitikat. Oktoobris Pärnus käies andis ta intervjuu Diplomaatiale. Kirjeldage oma igapäevast tööd. Kas teil lastakse rahus kirjutada ja mõelda või olete askeldamisega koormatud?

Mu tööd on peaaegu võimatu kirjeldada. Iga päev on erinev. Ainus kindel asi on, et tööpäev kestab vähemalt 12 tundi, sagedamini aga 14 või 16. Probleem on, et Euroopa Liidus on palju kohtumisi ja need võtavad aega. Kui on 25 inimest ja kõik tahavad rääkida 2 minutit, siis võtab see juba tunni. Nii et sageli ma saan oma laua taha alles kell kuus õhtul ja siis algab mu teist laadi töö.

Olete rahul sellise eluga?

Mulle meeldib see mitmekesisus. Ja ma mõtlen ja kirjutan ju sisuliselt samadest asjadest, mis kogu aeg mu ümber toimuvad, ümbrus annabki mõtlemisainet. Ühtlugu märkan uusi asju ja küsin endalt: aga miks tegid venelased nii? Või: miks käitub Ukraina naa? Ja sageli ma saan sealt idee, mida kirjutades arendada.

Eestis on viimastel aastatel mitmel korral vaadatud samasuguse imestusega Prantsusmaad ? et miks ta käitub, nagu ta käitub. Oskate kommenteerida?

Oh, mulle isiklikult prantslased meeldivad. Nad on meist, inglastest, väga erinevad, mõtlevad täiesti teistmoodi, aga ilma Prantsusmaata ei oleks Euroopa Liitu. Neil on omad ideed suurusest ja aust, mis võivad olla pisut vanamoodsad, aga ilma selleta ei juhtuks midagi. Ma olen veendunud, et Prantsusmaa ambitsioonid on olnud jõud, mis on ELi edasi viinud. Kui  kombineerida seda brittide mõistlikkusega ja sakslaste organiseeritusega, siis on see väga kasulik.

Räägiks neist lõhedest, mis tekkisid Euroopa Liidu sees möödunud aastal seoses Iraagi sõjaga. Mis oli teie nägemuses selle tüli tegelik põhjus, kui kaua see veel kestab ja mida oleks vaja, et sellest üle saada?

Alustame sellest, mis oli selle tegelik põhjus. Joschka Fischer küsis ühes intervjuus: mida teha, kui teie kõige tähtsam liitlane teostab poliitikat, mida teie peate ohtlikuks? Lõhe tekkis niisiis inimeste vahel, kes ütlesid, et USA on meie kõige tähtsam liitlane ja me peame temaga kokku hoidma, ja teiste vahel, kes ütlesid, et USA poliitika on ohtlik. Õigus on mõlemal: otsus rünnata Iraaki oli tõesti riskantne, samas on USA aga tõesti tähtis liitlane, Euroopa julgeolek on pikka aega sõltunud USAst ja sõltub ilmselt praegugi. Niisiis oli küsimus selles, kumba neist kaalutlustest peeti prioriteetseks, lisaks aga juhindusid mõne riigi liidrid ka avalikust arvamusest.

Kaua see kestab? Sõltub paljuski sellest, mis juhtub Iraagis. Kui Iraak rahuneb maha, valimised kulgevad edukalt ja võimule tuleb legitiimne valitsus, mis suudab mässajatele vastu astuda; kui Iraagist hakkab saama järjest stabiilsem koht, siis tõenäoliselt hakkavad erimeelsused taanduma. Ent seni, kuni Iraak on probleem, jäävad need päevakorda.

Samas, Euroopa Liidu eelis on see, et seal toimub korraga väga palju asju. Aasta tagasi, kui lõhe Iraagi pärast oli väga terav ja Euroopa Liidu Nõukogus oli väga pingeline atmosfäär, siis tõstatasid itaallased nõukogu teisel päeval küsimuse, kas nad peaksid maksma trahvi piimakvootide pärast. See on küsimus, mis on olnud ELi päevakorras juba kaua aega. Ja ühtäkki oli näha, et lõhe oli küll, aga see oli korraga hoopis teises kohas: Belgia oli liidus Itaaliaga, sest nendel oli samasugune probleem, Saksamaa aga oli liidus brittidega, nemad olid veendunud, et trahvid tuleb maksta. ELi eelis on, et ta tegeleb nõnda paljude asjadega ja leerid, mis kujunevad, ei ole kunagi samad. Riikidel on alati on põhjust mingilgi teemal koostööd teha.

 Rääkides transatlantilistest suhetest laiemalt: kas Euroopa ja Ameerika on oma erineva poliitilise kultuuri ja maailmanägemusega määra­tudki triivima eri teid või õnnestub need siiski ühe mütsi alla saada?

Ma loodan, et nad ei triivi eri teid. Euroopale oleks hea, kui tal oleks rohkem julgeolekukultuuri, kui tal praegu on. EL on üles kasvanud selliste asjade najal nagu läbirääkimised, kompromissid ja õigussüsteem, mis on imetlusväärne, ent nüüd oleme Balkani maade puhul näinud, et tuleb valmis olla ka jõudu kasutama ? või vähemalt sellega ähvardama. Meil on vaja pisutki rohkem julgeolekukultuuri ja USA-le ei teeks ehk paha, kui tal oleks pisut rohkem läbirääkimisekultuuri.

Kuidas teile tundub, kas Euroopa riigid aktsepteerivad, et on vaja rohkem julgeolekukultuuri? Ja kui, siis mis raamistikus nad eelistavad seda arendada ? ELis või NATOs?

Ma usun, et Euroopa riigid mõistavad seda vajadust küll, see on ilmne ELi uuest julgeolekustrateegiast ja muustki. EL on loonud programmi, mille nimi on ?Africa peace facility?, selle raames kasutatakse arenguabi fonde Aafrika julgeolekuküsimuste lahendamiseks, näiteks rahukaitsemissioonide finantseerimiseks. See on Euroopa Liidu puhul täiesti uus lähenemine, selles kätkeb arusaam, et julgeolek ja (majandus)areng ei ole lahutatavad. Varem valitses ELis ideoloogia, mis väitis, et areng on midagi püha ja eraldi seisvat, sel ei tohi militaarsfääriga mingit pistmist olla. Tegelikult on aga Machiavellil õigus: riigi vundamendiks on head seadused ja hea armee, seda viimast on samuti vaja. Nii et Euroopas on arenemas uus julgeolekunägemus.

Aga kas NATO või EL? Ausalt öeldes, ma ei tea. Inimesed küsivad, kas NATO ja ELi vahel on tööjaotus. Praegu näib nii, et kui tekib vajadus suure sõjalise operatsiooni järele, siis on palju tõenäolisem, et sellega tegeleb NATO. ELile on loomuomasem olla kaasatud operatsioonidesse, mis on kusagil sõjalise ja tsiviilsfääri piiril. EL suudab panna kokku pakette, milles rahaline abi, poliitilised suhted ja muud tsiviilinstrumendid põimuvad sõjaliste vahenditega, näiteks rahukaitsevägedega.

Samas, miski pole püsiv, maailm muutub. NATO teeb praegu asju, mida kümne aasta eest keegi ei oleks ette ennustanud; Euroopa Liit teeb samuti asju, mida kümme aastat tagasi keegi ei oleks tema ülesanneteks prognoosinud. Nii et ma ei tea, mida need organisatsioonid teevad kümne aasta pärast.

Kuidas Türgi liitumine ? või isegi ainult selline väljavaade ? võiks muuta Euroopa Liitu?

Liitumise väljavaade muudab väga suurel määral Türgit, liitumine ise võib väga suurel määral muuta aga ELi. Kui Türgi liitub, toob see kaasa suure elanikkonna, tal hakkab olema väga suur mõju põllumajandus- ja regionaalpoliitikale. Ent välispoliitikast mõeldes on kõige rabavam efekt, et Türgi toob kaasa hulgaliselt uusi naabreid. Türgi teeks Euroopa sisuliselt Lähis-Ida osaks. Lähis-Ida on küll alati olnud tähtis, aga Türgi liitudes avastaks EL, et tal on ühised piirid Iraani, Iraagi ja Süüriaga. See tähendab, et kui me ka nüüd oleme Lähis-Idas mingil määral aktiivsed, siis hiljem saab sellest meie naabruskond ja me peame olema veel palju-palju tegusamad.

Kas me üldse teame, kuidas Lähis-Ida riikidega lävida? Oma raamatus te toote mitmeid rabavaid näited selle kohta, kui halvasti sageli tuntakse võõraid riike ja kui vajalik see tundmine ometigi oleks. Kas me tunneme Lähis-Ida piisavalt hästi, et seda mõjutada?

Ei, kindlasti mitte. Üks fakt 11. septembri terrorirünnakuid uurinud komisjoni raportist, mis mind rabas, oli see, et aastal 2001, kui rünnak toimus, lõpetas kõigis USA ülikoolides oma õpingud kokku kuus araabia spetsialisti. Terve riigi peale kuus! Kui lähtume eeldusest, et see regioon on meile nüüd erakordselt tähtis, siis peaksime seda palju paremini tundma.

Muidugi, Türgi, kui ta on liikmeks saanud, toob Euroopa Liitu väga palju inimesi, kel on väga põhjalikud teadmised islamimaailmast. Ent ma arvan, et sellised teadmised peaksid jagunema laiemalt, neid peaks olema ka mujal. Me peaksime pühendama Lähis-Ida mõistmaõppimisele sama palju energiat, nagu me omal ajal pühendasime NSV Liidu tundmaõppimisele ? selle vahega, et Lähis-Ida on palju keerulisem. NSV Liidu päevil oli oluline teada põhiliselt seda, mis toimus Kremlis. Nüüd, kui te tahate mõista Lähis-Ida, ei piisa sellest, kui mõistate, mis toimub valitsustes. Te peate mõistma ka mo?eesid, te peate mõistma tänavaid, te peate tundma kõiki islami voolusid. Ma arvan, et meil on vaja palju rohkem teadlasi, diplomaate ja ajakirjanikke, kes tegeleksid Lähis-Idaga.

Te olete öelnud, et välispoliitika eesmärk laiemalt on muuta ?nemad? ?meiega? sarnaseks. Kui mõelda läbikukkunud riikidele, millega Lääs praegu tegeleb ? nagu Iraak või Afganistan ? siis kuidas seda teha? Mis faktorid otsustavad, milliseks need maad saavad, milliseks kujuneb nende uus identiteet?

Ma arvan, et meie võime teha neid omasarnasteks on kultuuriliste erinevuste tõttu paratamatult piiratud. Ma ei usu, et hakkaksime ealeski pidama Saudi Araabiat sama omaseks nagu Skandinaaviat. Ent siiski on ju olemas mõningaid lähenemisviise. Kui mõelda ajale 200 aastat tagasi, siis pidasid ilmselt toonased inimesed Prantsusmaad ja Saksamaad teineteisest märksa erinevamaks ja kaugemaks, kui meile tundub täna. Aeg teeb kõik asjad võimalikuks.

Aga siiski, kas ja kuidas saab väljastpoolt neid riike mõjutada?

Väga raske on muuta teiste riiki. Aja möödudes muudavad sealsed inimesed neid ehk ise, aga see ei käi kiiresti. Muidugi, Saddam Husseini kukutamine avas iraaklastele suurepärase võimaluse muutusteks, aga millised on need muutused, sõltub ikkagi eelkõige neist endist.

Siiski on mõned asjad, mida välismaailm saab teha. Esiteks, saab tagada turvalisuse. Suur kingitus, mille USA tegi külma sõja ajal Euroopale, oli just nimelt turvalisus. Tänu sellele ei olnud Saksamaal vaja suurt armeed, mis oleks hirmutanud Prantsusmaad, Prantsusmaal ei olnud vaja suurt armeed, mis oleks hirmutanud Saksamaad… Ning sellelt parasjagu turvaliselt pinnalt võimalus areneda oli ka demokraatial ja headel suhetel.

Kui me suudaksime luua turvalisuse ? ent regioonis nagu Lähis-Ida peab selles kätkema ka õiglus ?, siis vähendaks see ajapikku ekstremismi ja inimesed muutuksid rahumeelsemaks ja demokraatlikumaks.

Teine asi, mida saaks teha, oleks Lähis-Ida maade kaasamine meie süsteemi, mingil määralgi, näiteks Maailma Kaubandusorganisatsiooni kaudu. On hämmastav, kui paljud neist sinna ei kuulu. Rahvusvahelisse kogukonda integreerituna hakatakse tasapisi arendama ka ühist keelt ja maailmamõistmist.

Kolmas võimalus oleks suunata eeskujuga, sellega, milline sa ise oled ja mida teed. Kui oled edukas, siis hakkavad inimesed sind pikapeale matkima.

Kas näete ohtu, et Lääne pühendumus Lähis-Idale, praegu siis eeskätt Afganistanile ja Iraagile, võib kujuneda liiga lühiajaliseks ja pealiskaudseks ? et lahkutakse asja lõpuni viimata uute väljakutsete, teiste riikide juurde? Või ? sama küsimuse teine pool ? äkki ongi Lähis-Idaga vaja tegeleda kompleksselt, paljude riikidega korraga, et muuta süsteemi, riikide omavahelisi suhteid, sest kõik on ju läbi põimunud? Võib-olla pole võimalikki muuta mõnd üksikut maad, tulebki võtta kõik?

Kindlasti nõustun küsimuse teise poolega. Väga raske on luua rahu vaid ühes riigis. Teise maailmasõja järel ei leitud Saksamaa probleemile lahendust mitte Saksamaale, vaid hoopis Euroopale pühendudes. Nii et kui me tahame lahendada Iraagi probleemi või Palestiina konflikti, siis on võib-olla mõistlikum tegeleda mitte isoleeritult Iraagi või Palestiinaga, vaid Lähis-Ida kui tervikuga. Samas aga on see kolossaalne ettevõtmine ? ja Läänel on seda väga raske teha. Sõjajärgses Euroopas oli Ameerika kohalolek ülioluline, aga ameeriklased on sisuliselt vaid pisut teistsugused eurooplased, kes elavad mere taga. Nad pole päris eurooplased, aga nad pole ka õiged välismaalased, nad on Euroopa asjadesse kaasa haaratud. See on teistsugune suhe, kui oleks grupi lääne inimeste otsus minna ja teha korda Lähis-Ida. Ma usun, et lahendus Lähis-Ida probleemidele peab 90% ulatuses tulema kohapealt, meie saame ehk ainult aidata. Ma mõistan, miks inimesed USAs usuvad, et kui me suudame muuta Iraaki, siis me suudame muuta tervet Lähis-Ida. Tõesti, kui meil oleks kaks maad, näiteks Iraak ja Egiptus, millest saaks demokraatliku ja stabiilse Lähis-Ida tuum või embrüo, siis võiks sellest ju midagi tulla. Aga väga raske on saavutada isegi sellist algust.

Küsin nüüd Venemaa kohta. Kas usute, et NSV Liidu kokkuvarisemise järel on Venemaa muutunud nii põhjalikult, et võiks rääkida uuest identiteedist? Samas, kindlasti ei ole ta ju see, mida teie nimetate postmodernseks riigiks ? või tundub teile teisiti?

Venemaa on väga keeruline. Venemaale mõeldes meenub mulle Aadama ja Eeva lugu: kui nad paradiisiaiast välja aeti, siis öelnud Aadam Eevale, et nüüd me siseneme üleminekuperioodi. Ma arvan, et Venemaa on praegu samasuguses pikas-pikas üleminekuperioodis, ja väga raskes üleminekuperioodis, sest NSV Liit oli väga imelik riik ? ta paistis väga tugev, tegelikult aga seda ei olnud.

Ühest küljest on Venemaa kaotanud impeeriumi ja ideoloogia, ei alustata isegi mitte nullist, vaid kusagilt mujalt, seetõttu ei ole tema ennustamatus väga üllatav. On palju erinevaid Venemaasid: seal on sügavalt demokraatlikke elemente, samas on ka inimesi, kellele mäletus NSV Liidust on kui kuldajast pärit ikoon. Ainus, mida saab väita, on, et Venemaa on väga keeruline, väga mitmesugune tulevik on seal võimalik. Mis aga on minu meelest otsustavalt muutunud, on Venemaad ümbritsev rahvusvaheline reaalsus. Ma loodan, et venelased mõistavad, et lääneriigid ei kujuta endast mitte mingil moel ähvardust. Venemaad ohustab palju asju, aga Lääs ei ole nende hulgas. Ma usun, et selline teadmine ja võimalus viljakaks koostööks välismaailmaga aitavad muuta pikapeale ka Venemaad.

Praegu paistab Venemaa puhul küll, et välispoliitikas ei juhindu ta enamasti oma huvidest, vaid identiteedist ? ja see identiteet on sama, mis vanasti. Hea näide on Venemaa vastuseis NATO laienemisele. Moskva ei saavutanud sellega mitte midagi, kuid oleks võitnud palju rohkem sõpru, usaldust, samuti majandusabi ja investeeringuid, kui ta poleks sellele nii raevukalt vastu sõdinud. Seda tehti aga siiski, sest käsitleti Läänt vaenlasena ja oma naaberriike millenagi, mis peab Venemaa kontrolli alla kuuluma.

Suurbritannia, kust mina pärit olen, oli ka suur impeerium, mis kadus väga kiiresti. Ja on kujutletamatu, et võiksime üritada seda tagasi saada. Venemaa peab mõistma, et maailm pole nullsumma mäng. Ei ole vaja küsida, kas üks või teine maa kuulub Venemaale või Läänele ? kõik need maad kuuluvad iseendale. Kui küsite Eesti kohta ? Eesti ei kuulu Läänele, Eesti kuulub Eestile. Ja see, et praegu toimib see riik efektiivsemalt ja kõigiti paremini kui NSV Liidu ajal, tuleb kasuks kõigile, eeskätt muidugi Eestile, aga samuti ka Venemaale, kellel on Eesti näol nüüd parem naaber ja ihaldusväärsem kaubanduspartner. Ent ma pole kindel, et kõik inimesed Venemaal seda mõistavad.

Oh ei. Seal arvab veel enamus, et territoorium on võimsuse allikas, mitte koorem, mis toob kaasa põllumajandustoetused ja muud mured.

Just, tänapäeval oleks väga efektiivne olla Hongkong või Singapur, saada lahti kogu maapiirkonnast ja saada rikkaks. Maa on koorem ja inimesed on koorem ? ja kui nad liiatigi ei taha, et te neid valitsete, siis muutuvad nad veel eriti raskeks koormaks.

Ent on olemas selline asi nagu impeeriumijärgne trauma, mis mõjutab mõlemat poolt, nii endist kolooniat kui emamaad. Võtab pisut aega, et sellest üle saada. Suurbritannial läks nii umbes 10 või 20 aastat. Ja meie olime oma impeeriumiga märksa vähem seotud kui venelased Nõukogude impeeriumiga. Enamus britte polnud kunagi käinud kolooniates. Iirimaaga oli side märksa tihedam, märksa rohkem NSV Liidu oma meenutav. Iirimaa iseseisvus 1920. aastatel, Briti-Iiri suhe aga kujunes tõeliselt normaalseks ja mõnusaks alles 1990. aastatel, põhiliselt tänu sellele, et mõlemad riigid olid ELi liikmed. Ma loodan, et Venemaaga ei kulu nii kaua aega. Ent aega läheb, see on kindel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming