?Superpresidentalismi? ohud ? Voronin, Putin ja Moldova rahvuslikud huvid

 

Aastal 1939 sõlmitud pakt ja sellele järgnenud Balti riikide, Lääne-Ukraina ja Moldaavia annekteerimine Teise maailmasõja alguses aitas sillutada teed nn välisimpeeriumi loomisele ning Kesk- ja Ida-Euroopa kommunistlike reþiimide jõustamisele aastatel 1945 ? 48. Nõukogudejärgsel perioodil on Venemaa Föderatsioon suutnud end edukalt vabastada Balti riikide ja Lääne-Ukraina probleemist, kuid on ikka veel silmitsi ebameeldivustega Moldovas. Transnistriat või Dnestri-äärset Moldova Vabariiki (DMV) võib suurel määral pidada Musta mere regiooni Kaliningradiks. Sellise paralleeli tõmbamine ei tähenda, et DMVd võib pidada Venemaa suveräänseks territooriumiks ? nii ei mõista seda ka Venemaa. Samuti ei saa nõuda, et Venemaa peab loobuma Kaliningradist ? Helsingi lõppakt peab jõusse jääma. Kuid Venemaa ilmsete geopoliitiliste ja majanduslike huvide tõttu võib siiski väita, et DMV probleem sarnaneb Kaliningradi omaga. Samuti võib öelda, et sellele tardunud konfliktile poliitilise lahenduse leidmisest võib saada Venemaa ja Euroopa Liidu koostöö lakmuspaber (või Putini Kaliningradi formuleeringu kohaselt katseprojekt). Ainult Euroopa Liidu ja Venemaa koostöö võib viia DMV taasühinemiseni stabiilse ja suveräänse Moldova Vabariigiga (MV). See võib anda ka eeskuju Lõuna-Osseetia ja Abhaasia taasühinemiseks suveräänse Gruusiaga. MV-DMV konflikt oli kõige vägivaldsem 1992. aasta juunis, kui käisid eriti rasked lahingud Dnestri-äärsetes linnades Dubasaris ja Benderis, kus hukkus üle 1000 inimese. Kindral Lebedi juhitud Venemaa 14. armeed käsitleti kui rahuvalvajaid. Polnud sugugi selge, kui suur oli Moskva kontroll Tiraspoli peakorteris istuva Lebedi üle ning kui suur Lebedi kontroll talle alluvate üksuste üle. 1992. aasta 21. juulil kirjutasid Moldova ja Venemaa president alla vaherahule ning ellu kutsuti kolmepoolne rahuvalvevägi. 1993. aasta 27. aprillil avas OSCE Chiªinaus oma pikaajalise missiooni, millega loodi institutsionaalne raam konflikti lahendamiseks.

See konfliktile poliitilist lahendust otsiv hoiak lõi võimalused de facto iseseisva DMV tekkeks. Pikka aega kestnud lahenduseta konfliktid panevad tihti küsimärgi alla neid lahendada püüdvate väliste osapoolte võimed, mistõttu on sellistest konfliktidest saanud rahvusvahelistele institutsioonidele nn usaldusväärsuse lõksud. DMV on diplomaatilises isolatsioonis, sellest on saanud rahvusvahelise kuritegevuse, võib-olla ka terroristide varjupaik, kuid riik on sellegipoolest majanduslikult jätkusuutlik. ?President? Smirnovi juhitud Tiraspoli eliit on huvitatud status quo säilimisest ning on kindlustamas võimu selleks loodud riiklusele omaste institutsioonide kaudu. Tiraspoli Ülemnõukogu eesistuja Grigori Marakuþa teatas 2003. aasta 26. detsembril: ?Iga aastaga liigume lähemale rahvusvahelisele tunnustamisele.? DMV-l on põhiseadus, president, riigipank ja raha, kohtud, sõjavägi, politsei ja rahvamiilits, tugevad sisejulgeolekujõud, riigihümn, vapp ja lipp. Seda võib pidada ?superpresidentaalseks vabariigiks?, kus kogu poliitiline võim on koondatud presidendi institutsiooni kätte. President nimetab ametisse ja vabastab ametist kõik kõrgemad riigiametnikud ja ministrite kabineti (mis asendas peaministri kantseleid ja mida ta ise juhib) ministrid. Selle kõigega hoitakse alal ebamäärast õiguslikku keskkonda. DMV riikliku julgeoleku ministriks on keegi Antiufejev, kes on 1991. aasta Läti sündmuste ajal juhtinud Läti OMONi üksust ning Läti ajakirjaniku tapmises süüdistatuna praegu Interpoli poolt tagaotsitav. Ta taastas DMVs kasakaväe, arvatakse, et teda juhib Vene FSB ning et ta on nendega pidevas kontaktis (ta on pigem struktuur kui üksikisik), lisaks sellele ka Smirnovi klanni parem käsi.

Presidendi poja juhitud Sherrif Company on DMV suurim äriettevõte. Venemaa ettevõte ITERA kontrollib Rîbniþas asuva Moldova Metallurgiatehase, mille tegevusest tuleb kaks kolmandikku riigi maksudest, aktsiate enamust. Samuti Cuciurgani elektrijaama ja KVINTi konjakitehast, mis annavad samuti suure osa riigi sissetulekuist. Osa nõukogudeaegsest Transnistria sõjatööstuskompleksist töötab edasi. Mõned relvatehased (näiteks Electromaª ja Toclitmaª) toodavad relvi Vene sõjaväele ning väidetavalt läheb osa varjatud sõjatööstuse toodetest ning ülejäägist mustale turule. Rumeenia välisminister Mircea Geoana on iseloomustanud DMVd kui ?rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse, sealhulgas ka narko- ja inimkaubanduse ning relvade salakaubaveo musta auku?.

Läänes on levinud laialt arvamus, et Moldova elab ajanihkes, milles sõjaväe ja julgeolekusektori töökorraldust, ülesehitust, protseduure ning meelelaadi kujundab nõukogudeaegne poliitika ja tollane asjaajamiskultuur. 2003. aasta 18. detsembril Moldova kohta avaldatud Euroopa Parlamendi resolutsioon iseloomustab seda moodustist kui vähese demokraatliku kontrolliga nõrka administratsiooni, kus 80% majandusest on ebaseaduslik ning riigi sissetuleku kasv väga madal, kus puudub kontroll idapiiri üle ning sotsiaalhooldussüsteem ei toimi. Moldova on Euroopa vaeseim riik.

Tiraspoli vastuseisust hoolimata otsustati 1999. aasta OSCE Istanbuli tippkohtumisel, et Vene vägede ja relvastuse Moldovast väljaviimise lõpptähtaeg on aastal 2002. OSCE Porto ministrite kohtumisel lükati Vene vägede Transnistriast lahkumise tähtaega edasi 2003. ja seejärel veel 2004. aastani. Venemaa on teatanud, et ta on valmis ka väed välja viima, kui ?selleks luuakse vajalikud tingimused?.

14. armeed peetakse Venemaa kontrollhoovaks DMVs, millega mõjutatakse Moldova kui terviku strateegilist orientatsiooni. Siiski on Moskvale üha selgem, et päevakavva tuleb võtta uute, poliitiliste kontrollhoobade loomine. Portos andis Lääs signaali, et on Moldovast vähem huvitatud ja et Venemaa võib juhtohjad enda kätte võtta. Pärast 2003. aastal 7. ? 9. veebruarini toimunud Moldova presidendi Voronini visiiti Moskvasse avaldati 11. veebruaril nn Voronini initsiatiiv, mis oli ettepanek lahendada probleem föderaalriigi loomisega ning kantud põhimõttest ?Teie käes on võim, meie käes kontroll?. 2003. aasta 17. novembril nägi ilmavalgust ?Kozaki memorandum?, mida võib mõista kui Venemaa katset asendada järjest vähem kasutust leidnud sõjalised vahendid poliitilistega. Dmitri Kozak, Venemaa presidendi administratsiooni esimene asetäitja (president Putini isiklik esindaja), avaldas dokumendi ?Ühendatud riigi riikluse põhimõtted?. See dokument tegi ettepaneku luua ?lepingupõhine föderatsioon?, mis annaks DMV-le õiguse eraldumiseks, tunnustaks selle iseseisvust ning mille ?kahel võrdsel subjektil?/?kaheüksuselisel föderatsioonil? põhinev ülesehitus annaks DMV-le võimaluse panna veto kõikidele föderaalseadustele.

2003. aasta 5. novembril kohtus Voronin tollase OSCE eesistuja Jaap de Hoop Schefferiga ning alustas oma positsioonide ümbermõtestamist. Kuigi Voronin oli signeerinud memorandumi kõik leheküljed, ei olnud dokument allkirjastatud, mis võimaldas tal 24. novembril end taandada. 1. ? 3. detsembrini peetud OSCE Maastrichti tippkohtumisel oli selge, et Lääs ei pea Moskva lähenemist eriti konstruktiivseks. Lääneriigid ei tunnustanud ?Kozaki memorandumit? ning Voronin tõstis oma poliitilise prioriteedina esile Euroopa integratsiooni ja suhted Läänega.

Selle tulemusena hakkas Voroninit ja tema juhitud Kommunistlikku Parteid kritiseerima Chiªinau linnapea Urechean, kellest võib saada 2005. aasta valimiste presidendikandidaat. Kuna Moldovas ei tule ükski partei võimule ilma Venemaa rahalise abita ja nende poolt toetatud PR-kampaaniata, siis sai huvipakkuvaks uudiseks linnapea hiljutine ravireisiks nimetatud Moskva külastus. Voronin oli silmitsi valikuga. Kui ta ei lõpeta ?Kozaki memorandumi? kriitikat, siis hakkab Moskva toetama opositsiooni või vähemalt sellega ähvardama. Kas teha koostööd Moskvaga või riskida sellega, et ta võidakse asendada mõne Moskva toetatud alternatiivse kandidaadiga? Selle tulemusena esitas Moldova taasühinemise minister 2004. aasta 17. veebruaril ilma erilise avalikkuse tähelepanuta OSCE vahemeestele ?Chiªinau plaani?, Moldova valitsuse kommentaarid OSCE dokumendile, mis oli läbirääkimiste aluseks. ?Chiªinau plaan? oli tegelikult ?Kozak II?. Voronin oli leppinud tehinguga.

Sellest tulenevalt on 2004. aasta märtsis Moldova julgeolekupoliitikat kujundav dünaamika palju selgem. Me näeme Moldovat kahe heinakuhja vahel otsimas tasakaalu lõimuva Euroopa ja jätkuvate Venemaa mõjude vahel. Selles võib näha ka presidendi isiklikku võitlust, kus ühelt poolt soovitakse kaitsta Moldova rahvuslikke huve, teiselt poolt aga iseenda poliitilist tulevikku ja võimu. Praegu, ilma Euroopa Liidu selge poliitikata, peab isegi paadunud optimist nõustuma, et Moldova rahvuslikud huvid on kaitstud niipalju kui Voronini ja Venemaa toetatud opositsiooni poliitiline võitlus seda lubab. Läänesuunaline ümberorienteerumine võib tulla, kuid pigem juhuslikult kui kindla plaani kohaselt.

Mida saaksid Eesti Euroopa poliitikaga seotud inimesed teha Euroopa Liidus, et käsitletud küsimuses viidaks ellu fokuseeritud ja suuremate eduvõimalustega poliitikat?

Esiteks, 2007. aastaks (või 2010, kui asi jääb venima) saab Rumeeniast Euroopa Liidu liige ning DMVst tulenevad pehmed julgeolekuohud saavad tänasest palju nähtavamaks ning neid on raskem eirata ? eriti juhul kui Balkani olukord stabiliseerub.

Teiseks, kuna Musta mere äärse nn kolmandaid riike puudutava laienemisprotsessi käivitumine on suhteliselt ebatõenäoline, saab Euroopa Liidu toetus Moldova taasliitmisprotsessile olla sellele tõsiseltvõetav alternatiiv.

Kolmandaks, Balkani stabiliseerumise ja ESDP tugevnemise korral on veelgi raskem DMV küsimusega mitte tegeleda, kuna see näitaks Euroopa Liidu üldise partnerluspoliitika ebaefektiivsust ja loidust.

Euroopa Liit kasutab praegu Venemaaga suheldes nn erinevate gruppide süsteemi, see tähendab, et läbirääkimistel on valdkonnad, näiteks majandus, inimõigused ja poliitika, üksteisest eraldatud. Ühesõnaga, inimõiguste rikkumine T?et?eenias ei sega ELi ja Venemaa dialoogi energeetika valdkonnas. Oma naabritega on Venemaa käitunud täpselt vastupidi, sidudes vaidlusalused küsimused omavahel. Näitena võib tuua suhtlemise Läti ja Eestiga. Nende riikide puhul seob Venemaa pensionäride probleemistiku, piirilepingu ratifitseerimise ja ?inimõiguste rikkumise? mis tahes valdkonnaga. Euroopa Liit peaks ise võtma kasutusele Venemaa Balti küsimuste lahendamise meetodi ning siduma ELi ja Venemaa majandusdialoogi DMV konflikti lahendamisega. Putini teise võimuperioodi lõpuks peaks küsimus olema lahendatud. Nii nagu Kaliningradist, saab DMV küsimusest uus Venemaa ja Euroopa Liidu koostöövõime lakmuspaber ning Balti poliitikud mängivad olulist rolli selle koostöö õnnestumises.

Graeme Herd on George C. Marshalli nimelise Euroopa Julgeoleku-uuringute Keskuse õppejõud. Diplomaatiale kirjutatud artiklis väljendab tsiviil-militaarsuhete doktor Herd oma isiklikke seisukohti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming