Vene välispoliitika koordinatsioonimehhanismid

Vladimir Juðkin, Balti Venemaa Uurimise Keskuse direktor

Venemaa välispoliitika mehhanism koosneb kolmest peamisest sõlmpunktist: president ja tema administratsioon, julgeolekunõukogu (SB) ning välisministeerium (MID). Vastavalt Vene põhiseadusele määrab Venemaa välispoliitika president, välisministeerium aga ainult teostab seda. Kui analüüsida presidendi administratsiooni, MIDi ning asjaomaste parlamendikomiteede tegevust viimase paari aasta jooksul, siis selgub, et välispoliitiliste otsuste langetamise mehhanism ei ole Venemaal veel korralikult välja töötatud. Nii nagu nõukogude ajal on Vene välispoliitika ka praegu ?mitme uksega?, seda kujundavad mitmed struktuurid ja ametkonnad, ent kõrgem koordineeriv organ, milleks omal ajal oli NLKP Keskkomitee, praegu puudub.

Välispoliitika põhivektori määrab Venemaa president. Ent presidendi antud välispoliitilise liiniga paralleelselt eksisteerivad algatused, mis tulevad teistelt tegijatelt: jõuametkondadelt, föderatsioonisubjektidelt, samuti aga suurtelt ärimonopolidelt. Välisministeeriumile jäävad tema piiratud volituste tõttu tegelikult vaid tehnilised funktsioonid, muu hulgas jõukeskustevaheliste pingete ja põrkumiste tasandajana.

On selge, et kirjeldatud välispoliitilise strateegia ja taktika väljatöötamise olukord ei saanud rahuldada Vladimir Putinit, juhitavate võimuvertikaalide tulist pooldajat. Seega on tõenäoline, et Venemaa välispoliitilises majapidamises on oodata tõsist inventuuri ja korrastustööd.

 

 

Presidendi administratsioon

Vähem kui aasta jooksul on presidendi administratsioonis tehtud olulisi muudatusi: kõigepealt viis kuud enne valimisi, kui erru läks kauaaegne administratsioonijuht Aleksandr Voloðin; teist korda aga valimiste järel, kui kõik administratsiooni allüksused said uue näo ja täpsustatud ülesanded. Presidendi administratsiooni välispoliitikaametkonna endisest juhist Sergei Prihhodkost sai presidendi abi, ent sisuliselt säilitas ta oma senised volitused. Kuigi ta välispoliitikaametkonda enam ei juhi, kureerib ta seda siiski.

Tema endisele ametikohale määrati aga Aleksandr Manzossin, diplomaatide perekonnast võrsunud Türgi spetsialist, kes oli seni olnud Prihhodko esimene asetäitja. Manzossin ja Prihhodko on tuttavad 1980. aastast, mil mõlemad lõpetasid Moskva rahvusvaheliste suhete instituudi (MGIMO). 1997. aastast peale on Manzossin töötanud presidendi administratsioonis Prihhodko alluvuses. Niiviisi siis säilib selles välispoliitiliste otsuste langetamise sõlmpunktis täielik järjepidevus.

 

 

Välisministeerium

Oluline on aga tähelepanelikult süüvida neisse muutustesse, mis leidsid hiljuti aset välisministeeriumis. Välisministeeriumi ei hõlmanud kevadel läbi viidud valitsusreform, millega riigivõimuorganid jaotati kolme tasandisse: ministeeriumideks, föderaalseteks teenistusteks ja ametiteks. Seetõttu ei ole erinevalt teistest ministeeriumidest välisministeeriumi alluvusse seni veel tekkinud föderaalseid teenistusi või ameteid.

Ent silmanähtavate struktuursete ümberkorralduste puudumine ei tähenda, nagu poleks välisministeeriumis üldse mingeid muudatusi tehtud. Viimased kaadrimuudatused kõnelevad selget keelt, et tekkimas on uus välispoliitiliste otsuste langetamise mehhanism.

Presidendi ukaasi kohaselt hakkab välisministeeriumis nüüdsest peale olema seitse ministri asetäitjat, neist üks esimene asetäitja, aga samuti üks peadirektor. Varem oli MIDis kaksteist ministri asetäitjat, neist kolm olid esimesed asetäitjad. MIDi struktuuri jääb alles 35 osakonda, mis vastavad MIDi peamistele tegevussuundadele. Varem oli neid 42.

MIDi keskaparaadis on kokku 3028 töötajat, kelle töötasufond kvartalis on 2005. aastal 168 079 500 rubla (umbes 85 miljonit Eesti krooni). Lisaks peamajale töötab MIDi esindajatena Venemaa territooriumil veel 380 inimest, kelle palgaks kulub kvartalis 8 238 900 rubla (umbes 4 miljonit krooni).

Need numbrid kõnelevad sellest, et on hakatud tajuma, millist probleemi kujutab enesest diplomaaditöö prestiizi langus, mille põhjuseks on eeskätt madal palk. Olukord MIDis on raske: kaader vananeb, aga uusi jõude tuleb kehvade materiaalsete väljavaadete tõttu vähe juurde. MGIMO lõpetajad püüavad pärast diplomi saamist leida tööd välismaiste kommertslike, poliitiliste või meediastruktuuride juures, seda kas Venemaal või piiri taga. Selle õppeasutuse vilistlaste osakaal MIDi uute töötajate hulgas väheneb iga aastaga.

Oluline on pöörata tähelepanu MIDi aseministrite ülesannete jagunemisele. Valeri Loðtðininist, kes kureerib juba pikka aega SRÜ temaatikat, on nüüd saanud välisministri ainus esimene asetäitja. Uuel tööpostil on tema vastutada kahepoolsed suhted SRÜ riikidega. SRÜ riikide multilateraalse koostöö eest hakkab aga vastutama aseminister Sergei Razov. Mõlemad ametissenimetamised annavad tunnistust sellest, et Venemaa välispoliitika lähema aja üheks peamiseks prioriteediks saavad suhted SRÜga.

Eleonora Mitrofanova, kes tegeles MIDis seni kaasmaalaste küsimustega, on praegu aseministrite seast kadunud, ametlikult ?seoses üleminekuga teisele tööle?. Ent räägitakse, et peatselt võib Mitrofanova hakata juhtima kultuurivahetuse ja kaasmaalastega sidepidamise ametit, mis plaanitakse luua MIDi alluvusse.

See versioon väärib tähelepanu, sest lävimist venekeelse piiritaguse diasporaaga nähakse Vene välispoliitika kontseptsioonis iseseisva suunana. Kaasmaalasi, etnilisi venelasi ja venekeelset diasporaad käsitleb Venemaa juhtkond olulise mõjutamise ja info edastamise vahendina, mida saaks rakendada Venemaa huvide kaitsel rahvusvahelisel areenil. Sel polegi põhimõttelist tähtsust, kas uus ametkond asutatakse või mitte, sest ka praegu on just MID vastutav kaasmaalaste-poliitika eest.

 

 

Julgeolekunõukogu

Venemaa välispoliitilise mehhanismi kolmas komponent julgeolekunõukogu on sel aastal üle elanud nii struktuuri- kui kaadrimuudatusi. Olulisemad on just viimased. Julgeolekunõukogu sekretäriks sai endine välisminister Igor Ivanov, selle järel aga nimetas president tema asetäitjateks Vladimir Sobolevi, Juri Zubakovi ja Nikolai Spasski.

Endine vastuluuretöötaja, kindralpolkovnik Valentin Sobolev on julgeolekunõukogu sekretäri asetäitja juba 1999. aastast saadik. Admiral ja välisluure ohvitser Juri Zubakov oli enne sellesse ametisse asumist suursaadik Leedus ja Moldovas. Kaadridiplomaat Nikolai Spasski on töötanud põhiliselt MIDis, julgeolekunõukogusse tuli suursaadikutöölt Itaalias.

Nende muudatuste põhjal otsustades hakkab julgeolekunõukogu nüüdsest peale mängima riigi välispoliitikas üha märgatavamat rolli.

Esimene ülesanne on juba selge. 2004. aasta 19. juulil võttis president Putin julgeolekunõukogu istungil vastu otsuse luua nõukogu juurde eraldi SRÜ nõukogu, mis hakkab koordineerima Venemaa välispoliitilist strateegiat SRÜ riikide suhtes. Varem sellist ühtset koordinaatorit ei olnud ja sisuliselt täitis neid funktsioone välisministeerium. Nüüd aga hakkab siis julgeolekunõukogu peale strateegiliste välispoliitiliste kontseptsioonide väljatöötamise ka mitmete võimuorganite tegevust koordineerima.

Kas ülesannete uus jaotus toob nüüd kaasa MIDi nõrgenemise ja tema jäämise võõraste stsenaariumide täideviijaks? Tundub, et pigem mitte. Kõigi nende ümberkorralduste ja ametissenimetamiste taga on tunda professionaalse luuraja kätt. On tunda, et Vladimir Putin ei tunne oma välispoliitilise strateegia realiseerimisel puudust mitte diplomaatilisest kaadrist, mille tegevusvabadust piiravad diplomaatia traditsioonid ja praktika, vaid hoopis teistsuguseid hoobasid valdavatest inimestest. Teiste sõnadega, Vladimir Putin tahab, et diplomaatia toetuks Venemaa strateegiliste huvide tsoonides hästi ettevalmistatud poliitilisele pinnasele.

 

 

Välispoliitilised võtted

Milliseid välispoliitilisi võtteid julgeolekunõukogu seinte vahel siis välja töötama hakatakse?

Esiteks, tundub, et siin hakatakse kujundama parlamendidiplomaatia strateegiat. Vene ekspertide hinnangul õnnestus juba lõppenud kevadel ja suvel parlamendi kahe koja välisasjade komiteede ühiste pingutuste tulemusel avaldada rahvusvahelistes ja Euroopa institutsioonides tugevat survet Balti riikidele. Parlamendiliikmete töösidemete kasutamine Vene huvides lobby-töö tegemiseks neis sfäärides, kus tavadiplomaatia vilju ei kanna, hakkab nüüdsest peale ainult tugevnema.

Teiseks, Venemaa juhtkond on ilmselt mõistnud, et krahh on tabanud nende püüdlusi kujundada endistes NSV Liidu vabariikides Vene-sõbralikku poliitilist eliiti. Läbikukkumine oli sisse programmeeritud, kuna selle ülesandega tegelesid eranditult välisministeerium ja riikidevaheliste ühenduste (nagu SRÜ ja Vene-Valgevene liidu) aparaat. Ent saatkondade ja teiste riigi esinduste aktiivsust kõnealuses suunas said teised riigid hinnata ainult kui sekkumist oma siseasjadesse.

Nüüd hakatakse sama tööd tegema teisiti ega koordineerita seda enam välisministeeriumist. Olemas on suure valitsusvälise fondi loomise projekt, mis hakkaks toetama demokraatia arengut SRÜs ning millel oleksid soliidne eelarve, täiemõõdulised esindused kõigis SRÜ maades, analüütilised ja sotsioloogilised uurimiskeskused, oma massiteabevahendid, õppebaas jne. Võimalik, et analoogiks võetakse USA Carnegie? sihtasutus. Rahastamise aga võtab enda peale tõenäoliselt Vene ettevõtjate ja töösturite liit, kuna Venemaa mõju suurenemisest SRÜs on esmajoones huvitatud just Vene suurärimehed.

Kolmandaks näib, et just julgeolekunõukogus hakatakse välja töötama mehhanisme, mis peaksid tagama Vene kapitali tungimise naabermaadesse. Juba praegu tegelevad sellega nii Vladimir Putin kui MID, samuti on Juri Luzkov selles vallas edukas Lätis, Anatoli Tðubais aga Ukrainas ja Gruusias. Ent Vene ekspertide hinnangul on eliidi sõbralikkuse kujundamise kõige efektiivsemaks vahendiks naabermaade kapitali Venemaale meelitamine ning kogu piiriülene kaubandus.

Neljandaks on vaja teha tõsist tööd, et informatsiooniliselt imbuda Venemaa strateegiliste huvide tsoonidesse. Juba on tekkinud sihikindel poliitika toetamaks Vene massiteabevahendite tegevust naabermaade turgudel. Ülesandeid on kaks: säilitada olemasolev vene keele kasutusala ning selle baasil luua kultuuriline (tsivilisatsiooni)ruum, mille ligitõmbavaks keskpunktiks on Moskva. Teistes piirkondades seatakse sihiks aga Venemaale positiivse maine loomine.

Viiendaks, julgeolekunõukogu, kuhu on koondatud kõigi eriteenistuste esindajaid ning mille aparaadi eesotsas on eriteenistuste ohvitserid, lihtsalt peab välispoliitilisi aktsioone planeerides ja läbi viies koordineerima ka oma mõjuagentide tegevust asjasse puutuvates riikides.

Ning lõpuks, kuuendaks, Vene poliitilise eliidi seas on jätkuvalt moes ?juhitava kriisi teooria?, teisisõnu teooria, mis väidab, et kriisiolukord ühes või teises regioonis, näiteks SRÜs, on Moskvale kasulik. Seetõttu võib osutuda vajalikuks see kriis kas luua või õppida seda juhtima.

Koosmõju algoritm

Võib oletada, et nüüdsest hakatakse Venemaa välispoliitiliste huvide eest seisma vastavalt alljärgnevale skeemile.

Kujutleme mis tahes rahvusvahelist situatsiooni, kus Venemaal tuleb tegutseda või seisukoht võtta. Esimesena hakkab tegutsema MID, mis saadab järelepärimised nendesse riigivõimuorganitesse, mille arvamusega on antud olukorras vajalik arvestada. Need ametkonnad sätestavad, mida on vaja teha, et Venemaa rahvuslikud huvid oleksid antud valdkonnas võimalikult efektiivselt kaitstud.

MID koondab järeldused ühte dokumenti, mis lähetatakse presidendi lauale, et viimane saaks langetada poliitilise otsuse. Oma seisukohtadega esinevad sel etapil ka julgeolekunõukogu ja presidendi administratsiooni välisasju kureeriv osakond.

Kui poliitiline otsus on langetatud, siis hakkab välispoliitilise mehhanismi iga lüli tegutsema vastavalt omaenese spetsiifilistele vahenditele. Venemaa tähtsamaid välispoliitilisi projekte hakkavad sealjuures saatma julgeolekunõukogus välja töötatud ja tema poolt koordineeritud erioperatsioonid.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming