Venemaa tee on juba näha, Ukraina oma veel mitte

Kadri Liik, Diplomaatia peatoimetaja

Seekordses Diplomaatias on juttu Venemaast ja Ukrainast. Venemaast teadagi miks: Beslani pantvangikriisi koledus ðokeerib maailma siiani; president Putini vastus sellele ? demokraatliku rahvaesindajate valimise vabaduse piiramine, sisuliselt peaaegu likvideerimine ? hakkab mõju avaldama alles tasapisi, selle kõiki resultaate ei näe me enne, kui pärast järgmisi duumavalimisi 2007. aastal. Raske on öelda, kas Putin tõesti arvab, et kui rahva valitud kubernerid ja duumasaadikud ei ole terrorist ðamil Bassajevit kinni püüdnud, siis Moskva määratud kubernerid ja Kremlis koostatud parteinimekirjade alusel valitud duumasaadikud teevad selle ära? Mis siis, et Bassajevi püüdmine ei ole üldse mainitud ametimeeste töö?!

Vaevalt, et Venemaa president nii naiivne on. Pigem on terrorism Putinile ammu plaanitud võimukoondamiseks hõlbus ettekääne.

Venemaa näitel on huvitav jälgida, kui põimunud on tegelikult niinimetatud ?uued? ohud nagu terrorism, massihävitusrelvade levik ja muu ning ?vanad? ohud, mille all mõistetakse võimalust, et üks riik võib teisele kallale tungida. Just ?uued? ohud, mille vastu praegu püüab võidelda kogu läänemaailm, tingisid või ? ettekäändena ? võimaldasid Putini vastukäigu, mis paraku aga muudab Venemaad niiviisi, et ta võib hakata kehastama täiesti vanalaadset, meile hästi tuttavat territoriaalset ohtu oma naabritele. On ju autoritaarsed riigid, totalitaarsetest rääkimata, enamasti alati vajanud vaenlase kuju ja olnud seeläbi oma naabritele mure allikaks. Ning sellistes riikides ei ole vaba ajakirjandust, mis riigi juhtide hullud avantüürid vaidlustaks, seal on kuulekas press, mis neile hurraa karjub.

Kui Venemaast saab tõesti taas vanalaadne ohuallikas, siis muutub iseäranis tähtsaks, mis saab Ukrainast ? sest kui Venemaa oleks demokraatia teel, siis tõmbaks ta Ukraina endaga kaasa, kui ta läheb aga vastassuunas, siis kujuneb oluliseks Ukraina ?päästmine? samast saatusest. Oktoobrikuu viimasel päeval valib Ukraina uue presidendi ja hea märk on, et erinevalt Venemaast, kus vähegi oluliste valimiste võitjad on võimu manipulatsioonide tõttu alati ette teada, on Ukrainas veel kõik võimalik. Sealne poliitiline maastik on Venemaa omast kaootilisem, kaos aga on teadagi nähtus, millest võib sündida kõike: nii halba kui ka ? õigete valikute korral ? head. Seega tasub Ukrainale pöialt hoida ja aidata, niipalju kui meie võimuses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming