Voldemort ja Iraak

Mart Laar on riigikogu liige, ajavahemikus 1992 ? 1994 ja 1999 ? 2002 Eesti Vabariigi peaministe

Praeguses Euroopas on raske leida inimest, kes ei peaks end spetsialistiks Iraagi küsimuses. Nii tublid ajakirjanikud, humanistidest mõtlejad kui ka rahvamassid teavad täpselt kui mitte päris seda, mida Iraagis teha tuleks, siis vähemalt seda, mida Bush ja ameeriklased seal valesti on teinud. Iraagist endast või iraaklastest ei teata tavaliselt seejuures midagi. Nende käekäigu vastu tegelikult huvi ei tunta, olulisem tundub olevat ?lollile Bushile? koht kätte näidata. Mõni aeg tagasi olin ise samasugune tarkpea. Iraagis käimine ning seal toimuva oma silmaga nägemine pani aga nii mõnegi asja peale teise pilguga vaatama. Sest kuigi tegemist on meist geograafiliselt ja ka kultuuriliselt väga kauge maaga, on paljuski seal nähtu absurdsel kombel tuttav. Vahel oli tunne, nagu oleks saatus paisanud mind tagasi mõne Nõukogude Liitu külastava välisturisti kehasse 1980. aastate lõpul.

Kuigi sõjapurustusi polnud eriti näha, oli kõik kuidagi pruun või hall. Ainsateks elustavateks värvilaikudeks olid esimesed tegevust alustanud lääne kaupade müügikohad ? kauplusteks on neid palju nimetada ? oma klantsreklaamiga. Kunagine kohaliku Inturisti hotell nägi välja nagu Inturisti hotell ikka, kuigi välismaalaste kõrval lasti sinna nüüd sisse ka iraaklasi. Numbritoa vannituba oma jõleda pruuni kahli ning veel pruunima leige veega tuli samuti kuidagi tuttav ette. Televiisorist sai näha mingilt araabia satelliitkanalilt aga ?Titanicut?, kuigi pilt elektrikatkestuste tõttu aeg-ajalt ära kadus ning väljast kostvad automaadivalangud sahisevast helist üle kippusid käima.

Kõige vapustavamad olid aga inimesed. Olin tulnud Iraaki Jordaaniast ning harjunud sealsete elavalt þestikuleerivate ning end üldiselt üsna vabalt tundvate inimestega. Iraagis oli pilt teistsugune, surutum ja nukram. See ühtis 1990. aasta Eestit kirjeldanud Priit Vesilinnu tähelepanekutega rabavast kehakeelest: ?…see, kuidas nad liikusid, toimisid, üksteisega avalikus ruumis suhtlesid. Neist õhkus alistumist ja üleüldist väsimust, justkui oleks elu nad maadligi vajutanud ning igasugune avalik ülesastumine oleks kui inimese privaatse maailma piiririkkumine?. Vähe oli neid, kes sulle otsa vaadata ning naeratada söandasid, kuigi kohalike inimeste jutust sain aru, et aasta tagasi oli pilt olnud veelgi masendavam. Kohalike inimeste arvates on Iraak aastaga tundmatuseni muutunud ning kõlas nende peamine kinnitus ? ilmselt nii nagu Eestiski aastal 1993: ?Oleksite te meid veel kaks aastat tagasi näinud!?

Tegelikult ei peaks seda laadi sarnasus üllatama, sest totalitarism jääb ikka totalitarismiks, kandku see natsionaalsotsialismi, kommunismi, maoismi, baathismi või mingit muud nime. Inimesi tapetakse, raamatuid põletatakse ning suurte juhtide portreede all elatakse kõigis totalitaarsetes süsteemides ühtemoodi. Inimelu ning inimväärikus ei tähenda ühelegi neist midagi. Sellel taustal oli tegelikult ka arusaadav, miks ei näinud ma Iraagis ühtegi inimest, kes oleks Saddam Husseini taga nutnud või teda tagasi igatsenud. See ei tähenda loomulikult, et selliseid inimesi Iraagis pole. Ka tänases Eestis leidub inimesi, kes leiavad, et tagasipöördumine Eesti NSVsse polekski nii paha. Õnneks või õnnetuseks on sellised arvamused paraku selges vähemuses ja nõukogude korda soovivad tagasi siiski üksikud.

Iraagis annab inimeste hoiakutele värvi asjaolu, et seal toimunu sarnanes rohkem stalinismi kui Nõukogude Liidu ?arenenud sotsialismi? perioodiga, mil avalik terror oli nõrgenemas. Terror ja teisitimõtlejate tapmine oli Iraagis igapäevane nähtus Saddam Husseini valitsemise lõpuni. Veendumaks Husseini hulluses ja ohtlikkuses, tasub külastada tema palee troonisaali, kus Husseini lemmikfreskol ?Saddami raketid? lendab kimp rakette sihtmärkide poole. Seda vaadates meenus tahtmatult Stalini-aegne laul nõukogude aatomist: ?pomme on ja pomme saab, seda kindlalt arvesta?. Konverentsil esitasid iraaklased meile katkendeid Saddami-aegsest aabitsast, kus lastel tuli õppida näiteks sellise teksti järgi: ?Mul on kahur. Saddam andis mulle selle kahuri. Mu kahur on väga suur. Tal on kõva hääl. Kõik vaenlased kardavad teda. Ma hävitan kõik vaenlased oma kahuriga?.

Saddami vihkamine ei tähenda, et iraaklased oleksid Ameerika-meelsed. Nii nagu ma ei kohanud kedagi, kes Saddami oleks tagasi tahtnud, ei kohanud ma ka ühtegi iraaklast, kes ameeriklastest vaimustuses oleks olnud. Moka otsast avaldatakse küll heameelt, et ameeriklased lõpuks Saddami kukutasid, kuid sellega käib kohe kaasas pahameel, miks seda varem ei tehtud. Iraaklaste arvates aitasid just jänkid Saddami võimule ning hoidsid teda pukis. Inimestel on väga valusad mälestused 1991. aastast, mil president Bushi isa president Bush kutsus iraaklasi Saddami vastu üles tõusma. Kui nad seda aga tegid, jäeti ülestõusnud hätta.

Kõiki neid jutte kuulates tekkis absurdne eemaloleku tunne, mille põhjusest pikka aega aru ei saanud. Siis korraga taipasin, et ükski iraaklane ei nimeta Saddam Husseinist ning tema reþiimist rääkides Saddami nimepidi. Ta on kas ?endine valitseja?, ?meile kõigile teada kurjategija?, ?üks mees?, ?diktaator? või ?see, kelle nime me ei hakka siin praegu välja ütlema?. Sel hetkel tajusin, et tänane Iraak meenutab harrypotterlikku võlumaailma, kus kurja võluri Voldemorti mõju on ka tema lahkumise järel sedavõrd suur, et keegi ei julge valjusti tema nime välja ütelda. Vaid Harry Potter julgeb seda teha, olles seega ka üks väheseid, kes on Voldemorti mõjust vaba.

Voldemort pole paraku kadunud ka Iraagist. Tema nime ei julgeta välja öelda ning seetõttu valitseb ta inimeste meeli suuremal määral kui arvata võiks. Nii nagu Voldemortki kaotas Saddam Hussein oma võimu välisjõu sekkumise tulemusel, mitte seesmiste protsesside mõjul. Iraagi inimesed ei tunne, et nad oleksid end ise vabaks võidelnud. Ilmselt oleksid nad seda tundnud 1991. aastal, kuid siis lasi Lääs Saddamil ülestõusu verre uputada.

Selge erand surutuse taustal on kurdid. Kurdid on oma vabaduse eest võidelnud aastakümneid, kui mitte aastasadu. Peaaegu iga kurd on mõne aja oma elust kuulunud kurdi metsavendade ehk bezmerga hulka. Tänu brittide sekkumisele said kurdid 1991. aastal osa Lääne poolt Saddamile kehtestatud lennukeelutsoonist, mis võimaldas kurdidel Põhja-Iraagis sisuliselt sõltumatu riigi üles ehitada. Kurdid on oma vabaduse eest sõdinud ja võitnud. See teeb nad ka seesmiselt vabaks. Kurdil pole mingit raskust Saddam Husseini nimepidi nimetada. Saddam on nende jaoks massimõrvar ja diktaator, kelle võimult kõrvaldamine ei mõju hästi mitte ainult Iraagile, vaid kogu Lähis-Idale. Seetõttu ei hädalda kurdid praegu ka Ameerika okupatsiooni või millegi muu pärast. Selle asemel ehitavad nad suure kiirusega üles küllaltki läänelikku ühiskonda, luues sellega aluse ulatuslikule omavalitsusele lähemas ning võimalikule täielikule iseseisvusele kaugemas tulevikus.

Iraagi tuleviku seisukohalt on aga otseselt määrav, kas iraaklaste enamus suudab kurdide kombel vabaneda Voldemorti kompleksist. Nii nagu Kesk- ja Ida-Euroopas ning endises Nõukogude Liidus on ka Iraagis proovikiviks inimeste suhtumiste ja hoiakute muutmine. Totalitaarses ühiskonnas elanud ning tegutsenud inimesed peavad uues olukorras toimetulekuks lähtuma sootuks teistsugustest käitumismallidest. Surutus ning kõigega vaikselt leppimine peab kaduma, inimesed peavad julgema võtta endale vastutust, langetama otsuseid, olema aktiivsed. Need omadused olid aga totalitaarses ühiskonnas põlu all. Kui ärkamist ei tule ning rahvas otsustab edasi magada, varisevad ka muud uuendused kokku. Hoiaku muutumiseta pole võimalik üles ehitada demokraatiale vajalikke struktuure ega teostada parema elatustaseme saavutamiseks vajalikke majanduslikke uuendusi.

Kas Iraak seda suudab, seda ma ei tea. Kommunismi kokkuvarisemise järel demokratiseerimist alustanud üleminekuriikidest on edukad olnud vaid umbes pooled. Teised on kas poolele teele pidama jäänud või sootuks tagasi vajunud, nagu see on juhtunud näiteks Valgevene või Moldovaga. Mõned üritavad parajasti end uuesti raja peale tagasi saada, näiteks Gruusia. Niisiis poleks Iraak ebaõnnestumise korral sugugi esimene seda laadi üleminekus läbi kukkunud riik. Õnnestumise korral oleks aga tegemist esimese islamiriigiga, kus demokratiseerimisprotsess on edukalt läbi viidud.

Teised riigid võivad küll seejuures üritada iraaklastega oma kogemusi jagada, kuid otsustama peavad nad igal juhul ise. Voldemorti varjust lahti rabelemata pole Iraagil aga mingit lootust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming