Moodne sisearhitektuur
Sisearhitektuur on kahtlemata moe- ja elustiilitööstuse osa ning premeerimisel on põhjust küsida, mis on moes või kuhu suunas asjad liiguvad. Viie aasta eest kirjutasin samasuguses 2007. aasta aastapreemiaid kokku võtvas interjööriaruandes (EE 29.V 2008) umbes nii: „Sisekujundus on hooajakaup ja moetoode sadade sisustusajakirjade ning trendiloovate toimetajate-disainerite jaoks. Ka tavapärast sisearhitektide liidu aastapreemiat vaagides oli raske moekaubast mööda vaadata, põhitellijatena figureerivad kohvikud, restoranid, hotellid ja klubid tegutsevad kiirelt muutuval maitsemaastikul ning eriti Eestis näib sage interjööride push-up äriplaani osa olema. Kas glamuursem on barokk või skandinaavia šikk? Kuidas tuunida traditsioonilist eesti rahvakunsti? Kui ülesanne on teha ulmet, siis kui üle võlli võib keskklassi turistihotellis minna? Niisuguste nn meeleoluruumide osakaal oli seekordses preemiakandidaatide voorus suur.” Tuleb tõdeda, et buumi laineharjal ratsutanud ajaga võrreldes on (vähemalt auhindamiseks esitatud) kaubanduslikke interjööre, hotelle või söögikohti nüüd palju vähem. Professionaalide tähelepanu on jagunud rõõmustavalt palju näituste kujundamisele, esemeloomele, ajutistele ruumidele (nt messiboks, vabaõhukino), mis kõik vajavad tavapärasest sisearhitekti tööst erinevat lähenemist ja räägivad ühte-teist ka ühiskonna ootustest ning vajadusest kas laia profiiliga kujundaja või mobiilse ja ajutise ruumi järele. Söögikohtade osas on Tallinnas varasema ajaga võrreldes näha trendi retrovõtmes sisustatud koduste paikade suunas, mis on ilmselt imagoloogilisel tasandil otsapidi seotud vanadest tehastest ümbersündinud kõikvõimalike loomekvartalite ning Kalamaja ja teiste puitasumite gentrifikatsiooni menukusega – tõsi, preemiale ei kandideerinud kahjuks neist bobo-kohtadest1 ükski. Ka püüdlikku lavastamist ja külluslikku dekoratsioonide kuhjamist pahviks lööva meeleolu saavutamise nimel oli nüüd vähem, pigem on näiteks büroodes levinud nutikad (nt Priit Põldme kujundatud Ignite büroo) ja näitustel interaktiivsed lahendused. Nagu öeldud, torkas seekord silma ka auhindamiseks esitatud avalike objektide kvaliteet. Reeglina avaliku konkursi teel sündinud objektid võivad võtta küll aastaid, kujutada endast tellijaile rahastusskeemide kõrgeimat pilotaaži ja panna proovile kõigi osaliste veenmisjõu ja eneseusu, ent lõppkokkuvõttes on igaühel 2012. aasta uutes õppehoonetes või muuseumides käies paganama uhke tunne ja nüüdisarhitektuur võitnud nii vajalikke heakskiitvaid plusspunkte.
Aasta parimad
Eespool kirjeldatud aja vaimu arvestades jäid möödunud aasta parimatena sõelale kaks kooli ja kaks näitust: Tartu ülikooli Narva kolledž (sisekujundajad Hannes Praks, Kadri Tamme, Kristjan Holm, Liisi Murula, Toomas Pääsuke, Ahti Grünberg, Daniel Marius Reisser ja Helen Sarapuu), Tallinna ülikooli Balti filmi- ja meediakooli õppehoone (sisekujundajad Ville Lausmäe, Kadi Karmin, mööbel Tõnis Kalve), riigikogu tellimusel valminud arhitektuurimuuseumi näitus „Riigikogu hoone 90” (kujundajad Janno Roos ja Andres Labi) ning Tallinna Sadama tellitud välistendid Admiraliteedi basseini ääres (autorid Loreida Hein ja Gert Sarv). Narva kolledži arhitektid (Kavakava) valivad oma objektidele iga kord erineva sisearhitekti ja tunnistan ausalt, pulli- ja taaskasutusemees Hannes Praks on näidanud oma tundlikku kohanemisvõimet: ookrikarva türkiissinised või hõõguvoranžid seinad, soe tammepõrand, särtsakad tekstiilid auditooriumides, mäng põrandast seinaks kasvavate ruumielementidega. Narva kolledži kulissilaadse peafassaadi taha on loodud tõeliselt soe ja sõbralik maailm, vihjeline kollektsioon barokkpärandist (värvid), ökodisainist (looduskrohvid, uuendatud Viisnurga-lauad), meeleolukast narratiivist (munade motiiv) ja moodsast õpikeskkonnast.
Balti filmi- ja meediakooli (hoone arhitektuur pärineb Saltolt, said selle eest ka kultuurkapitali preemia) maailm on tunduvalt ratsionaalsem: kastjas maja, haljad betoonseinad, värvitud metallvõrk, kerge techno-look (isegi pehme istemööbel treppidel ja seinaorvades tundub kuidagi kantis olema), värvidest erkkollane, valge, punane, must. Tänuväärt lisandus on unikaaldisainina valminud mööbel. See on eelkõige tehnoloogilises tippvarustuses maja ning sisekujundus ei domineeri üheski punktis tehnoloogia, inimeste ja ruumide sujuva ühenduse üle, pigem annab vabaduse tunde.
Mõlemad näitused on üllatuslahenduste rubriigist. Meeste valgete päevasärkide seljale trükitud riigikogu hoone lugu (koostaja arhitektuurimuuseumi teadur Mait Väljas) on saanud mobiilse ja efektse lahenduse, kus kujunduse vorm on vaata et tähtsamgi kui kunstiteaduslik sisu. Tallinna sadamasse kerkinud vahetuvate näituste välistende auhindas žürii kui originaalset uudistoodet linnamööbli vallas – teema, mida küll pinkide, küll bussiputkade varal ikka ja jälle aktuaalseks räägitakse, ent kus valitsevad endiselt reklaamiagentuuride või kataloogide tüüptooted. Ilmastiku- ja vandaalikindel, betoonist ruumiliste elementidena lahendatud näitus on igatahes edasiarendamist vääriva potentsiaaliga.
Tagasi vaadates tundub tänavuse žürii valik üllatavalt ratsionaalne: hinnati argiellu vajaliku kvaliteedi ja detailivõlu toomist. Kui vaadata preemiakandidaate, siis ei lastud end hämmastada vesilennukite angaaride kokoliku lavastajakäega loodud meremaailmast ega sama büroo kujundatud Tallinna teletorni nukufilmilikust ufo-futu-retro keskkonnast, ei libastutud ka Kaose arhitektide loodud Tartu ülikooli ajaloomuuseumi varakambri kullatud põrandal – muuseumid teemapargistuvad ja meelelahutustuvad. Paraku seab see kujundusele omad piirid. Pragmaatilistes terminites mõtlev maailm räägib täna kultuurist (ja siia liigitub ka professionaalne sisearhitektuur) kui kapitalist, kaubale või teenusele lisaväärtust andvast sümboolsest tuluallikast ja ilmselt on meil tänu neile loovmajanduslikele argumentidele aina enam kvaliteetset ja eeskujulikult teostatud interjööri, disaini ja arhitektuuri. Kunsti roll on aga olnud alati ka ehmatada, olla kriitiline ning uuenduslik ja peavoolusängist hälbivate elamushetkede pakkumine on ka sisearhitektuuri elujõulisuse märk. Neid soovikski rohkem üles leida.
1 Bobo ehk bourgeois bohemian, kodanlik boheemlane.
2012. aasta ESL i aastapreemia konkurss
Konkureeris 36 tööd, millest žürii valis mitmes kategooriates välja 21.
Premeerituks osutusid
Tartu ülikooli Narva kolledž – ühiskondliku interjööri preemia, autorite rühm: Kadri Tamme, Kristjan Holm, Liisi Murula, Toomas Pääsuke, Ahti Grünberg, Daniel Marius Reisser, Helen Sarapuu ja Hannes Praks;
Tallinna ülikooli Balti filmi- ja meediakooli õppehoone – ühiskondliku interjööri preemia, autorite rühm: Ville Lausmäe, Kadi Karmin, Tõnis Kalve (mööbel) ja arhitektuuribüroo Salto;
näitus „Riigikogu hoone 90” – näitusekujunduse preemia, autorid Janno Roos ja Andres Labi;
välinäitus, stendid – ese-seeriamööbel,* autorid Loreida Hein, Gert Sarv, Galina Burnakova.
* Töö oli esitatud näituse kategoorias. Žürii hindas kõrgelt eelkõige stendi kui toote olemust.
Žürii koosseis: Kaido Kivi (žürii esimees), Igor Volkov, Mari Kurismaa, Raivo Puusepp, Tea Tammelaan, Triin Ojari ja Tarmo Piirmets.
Näitus „Ruumipilt 2012. Eesti Sisearhitektide Liidu aastanäitus” on avatud arhitektuurimuuseumis 14. VI – 11. VIII.
