Tänavune uue meedia festival „Ars Electronica” jätkas väljakujundatud intelligentset formaati, pakkudes kõigile midagi, üllatamata asjatundjaid. On vist tavaks, et suure haardega korraldatud üritustelt oodatakse iga kord plahvatust ja pööret. Kuigi seda ka proovitakse, tundub ring täis olevat, uusi teemasid ei näi olevat. Nii polegi muud kui kasutatud meemide ümbersõnastamine ja uute agentide kaudu esitamine.
„Ars Electronica” algatati üle kolmekümne aasta tagasi prooviprojektina, kuid aja jooksul on sellest kujunenud Linzi nägu, mis on toonud linna maailmakaardile. Nagu näha, on õnnestunult märki tabatud: tehnoloogiapõhise kunsti trend on järjest arenenud, tööstus ja majandus on pöördunud infoajastusse, linn on janunenud uue identiteedi järele, poliitikud ja ettevõtjad on olnud asjast huvitatud, sest kultuuri abil on neil korda läinud oma maine pehmemaks ja sõbralikumaks kujundada. Mitmesuguste jõudude, ressursside ja ambitsioonide ühinemisel ning kunstiinimeste kaasalöömisel on kujunenud elujõuline tegevusväli, kus formuleeritakse ühiskonna, tehnoloogia ja kunsti küsimusi.
Arusaadavalt on seda kõike vorminud fundamentaalsed muutujad: industriaalajastu on kasvanud viimase 30 aasta jooksul üle infoajastuks.
Ükskõik kui märgiliseks ka kunstnike looming ei kujune, ikka osutub see tausta suurema pildi peegelduseks. Seekord esitleti HR Gigeri kunsti kui bioloogia ja tehnoloogia ühendamise näidet. Biotehnoloogia teema on jätkuvalt tuline ja selgub, et kogu Gigeri kunst liigitub selle alla, kuigi tegu on valdavalt traditsioonilise maalikunstiga.
HR Gigeri biomehaanika. Kunstnik ei vaja ammu tutvustamist. Tema kujundusega Ridley Scotti film „Tulnukas” („Alien”, 1979) kui düstoopilise tehnotuleviku versioon on vajutanud sügava jälje populaarkultuuri ajalukku ja õudusfilmide disaini. Inimese loodud tehniliste seadmete ülemvõim nende loojate ja tsivilisatsiooni üle ei ole siiski hiljutine teema, seda on leierdatud tüütuseni Mary Shelley Frankensteinist „Matrixi” filmini, nii paremas kui ka halvemas esituses.
HR Giger, kellest kirjutasin juba 19 aastat tagasi (Eesti Ekspress 11. III 1994), on minu arvates üks väheseid elavaid suuri kunstnikke selle klassikalises tähenduses – mällusööbiva visuaalkunsti autor. Tema vastand võiks olla (ilma halvustava kõrvaltähenduseta) „kaasaegne kunstnik”, kelle all mõtleme nutikaid mitmesuguses meediumis tegutsejaid, kelle loominguline energia on osaliselt suunatud kunstnikuidentiteedi korraldamisele ja turustamisele.
Giger on omamütoloogi looja, aga ka universaalselt kõneka biomehaanilise müüdi autor. Tema maalikunsti tehniline kvaliteet on kompromissitu, tema kunst on maailmapilt ja seisukoht, mitte pelgalt millegi visualiseerimine. Olenemata sellest, missugune on vaataja maitse – kas orgaanikarohke, füsioloogilis-erootiline sürrealism on vastuvõetav –, tuleb tõdeda, et esitus on järjekindel, jõuline ja virtuooslik. Gigeri kunstile on hoo sisse lükanud „Tulnuka” film, mille visuaalefektide eest sai ta 1980. aastal Oscari. Kuid ta on suutnud omamüüti edasi kanda, mis üllatuslikult, vaatamata visuaalsele hirmutavusele, on leidnud pigem imetlejaid, et mitte öelda kirglikku fännamist. Kui paljud elavad kunstnikud saavad kiidelda oma muuseumiga (Gigeri oma asub Šveitsis Gruyères’is) või et nende maalide fragmente ja tegelasi tätoveeritakse kehale või asjaoluga, et nende kujundusega on loodud arvutimänge või maalide ja skulptuuride põhjal on kujundatud baare ja kohvikuid?
Kuna 73aastane kunstnik oli Linzis kohal, jagades autogramme ja istudes vaikselt, kui kunstiteadlane Andreas Hirsch kommenteeris publikule tema maalide ülemõõdulisi reprosid Ars Electronica keskuse Deep Space’i 16 × 9 meetri suurusel kõrgresolutsiooniga ekraanil, võis publiku ja fotograafide hulgas märgata tüüpilise staarierutuse käivitumist. Looklev signatuurijärjekord, kannatamatu publiku pinges näod ootamas kunstniku väljumist loengusaalist, parema positsiooni otsingutel sarivõtterežiimis töötavad fotograafid – hardust ja pinevust, mis on seotud ikooni kehastumise ja kohalolekuga, näeb distantsi hävitaval meediaajastul harva. Ehk vaid filmistaaride ja paavsti ilmumine käivitab samasugused mehhanismid.
Vanahärra tervis ei olnud kiita: ta kõndis vaevaliselt ja tõi maalireprode kommenteerimisüritusel kuuldavale vaid ühe vaevukuuldava ja hämara lause, mis kõlas nagu „tänan südamest ilusa loengu eest”.
Konverents on tavaliselt „Ars Electronica” huvitavaim osa, sest seal püütakse esitada põhimõttelisi küsimusi ja võimalusel neile ka vastata. Kuna teadlasi ja kunstnikke on eri valdkondadest, siis vallanduvad kriitilised arutelud ja konfliktidki.
Konverents oli pühendatud mälule. Ürituse pealkirja „Täielik mäluvahetus” tuletamine Hollywoodi filmist „Total Recall”, mille 1990. aasta versioonis mängis Arnold Schwarzenegger ja millest tehti remake 2012. aastal, jätab mulje, et üritus taheti siduda mällusööbinud killuga, nagu seda on varemgi tehtud, näiteks „Next Sex” ehk „Järgmine sugu” (2000). Philip Dicki jutustuse järgi tehtud filmis on vahetatud välja tegelase mälu ja identiteet. 1990. aasta rohmaka kujundusega võrreldes on 2012. aasta versioon visuaalselt stiilsem, kujutab endast blade-runner’likult düstoopilist tulevikku (Ridley Scotti 1982. aasta film „Blade Runner”).
Mingis mõttes sarnanes konverents tudengitele mõeldud mälu neurofüsioloogia, psühholoogia ja mälutehnikate kultuuriajaloo kiirkursusega. Ettekandjad refereerisid värskemaid Saksamaal tehtud uuringuid aju piirkondade koostoimest, näitasid värvilisi pilte ja animatsioone. Lektorite tulek valdavalt saksa areaalist viitas justkui eelarve piirangutele.
Arutelu keskmes oli mälu kui interface, mis väljendab indiviidi ja keskkonna suhet. Mälu ja teadvust luuakse ju pidevalt sellest ühendusest, mälu ei ole pelgalt teadmiste ja teadvuse hoidla. Rodrigo Quian Quiroga refereeris ammu teada kirjanduslikke ja psühholoogia-alaseid tippfakte, tuletas meelde ka Jorge Luis Borgese jutustust „Kõikemäletav Funes”, kus fiktiivne tegelane võis meenutada mis tahes päeva oma elust, kuid selleks kulus tal terve päev. Sealt liikus Quiroga Aleksander Luria raamatu „Väike raamat suurest mälust” fenomenaalse mäluga tegelase juurde. Mälukaotuse teema pakub endiselt mõtlemiseainet, sest automaatsel talletamisel ja mõtestatud meeldejätmisel on suur vahe. Endel Tulvingu raamatust „Mälu” saab aimu, kuidas uuritakse mälu tipptasemel.
Arusaadavalt jõuame mäluteemaga praeguse aja „kõike mäletavate” digivahenditeni, mis tõrjuvad välja varasemad mälutehnikad. Laiemas kultuuriarutelus on jõutud teemadeni, millega oleme kokku puutunud kõigis eluvaldkondades: mälu abivahendite tõttu kaob vajadus kasutada oma mälu. Heal juhul mäletame oma lähedaste telefoninumbreid, vaevalt aga sõprade omi – need on telefoni salvestatud. Powerpointi atraktiivsed visualiseerimisvahendid võtavad lektorilt vajaduse mäletada ja ruumi oma karismaga täita. Meie loomuomasel mäluaparaadil on töö justkui käest võetud. Ammugi ei ole midagi teha aastatuhandeid vanade mälutehnikatega. Ka raamatud on mälu tegevust kergendanud. Selles mõttes on digitehnoloogia jätkanud raamatute algatatud inimkonna amneesiasse viimist. Teistpidi võttes: mälu mehaanilised ja digitaalsed abivahendid säilitavad kogemuse ja eristavad meid loomariigist.
Kõneleja Nick Goldman ei mäletanud isegi oma telefoninumbrit, kavatses aga kasutada DNAd MP3 failide salvestamiseks. Ilmselt ei säili kõvaketta failid kuigi kaua. Kas pole siis mõttekam mälukandjana kasutada uuemaid meediume nagu DNA? Goldman tutvustaski tulevasi DNA-põhiseid talletustehnoloogiaid. Tema väitel mahutab üks DNAga täidetud tekstituub sama palju infot kui miljon CD-ROMi. Kuigi ma ei mõista, miks tänapäeval, kus isegi DVD on tavaline, kasutatakse mälumahu ekvivalendina CD-ROMi ehk siis umbes 700 MB mahutavat plastketast, on Goldmani jutul jumet, kui leitakse viis tagada DNA stabiilne kvaliteet.
Mäluteema arutelus pakkus veel huvi Lewy kehakeste dementsust põdeva Helga Rohra esinemine. Ta on oma käekäigust kirjutanud raamatu „Varjust välja” („Aus dem Schatten treten”). Aktivisti ja Müncheni Alzheimeri seltsi ühe eestkõnelejana on ta püüdnud üldsuseni viia arusaama, et on erinevaid dementsuse vorme ning ka selliseid, mida põdevad inimesed saavad argieluga ise hakkama. Kuigi Rohra ei saanud enam teha oma erialast tõlgitööd, oli ta võimeline tegema midagi muud. Dementsusega sildistatud inimest aga päristööle ei võetud. Helga Rohra teenis sujuva esitusviisiga marulise aplausi ning avardas kuulajate arusaama dementsuse eri vormidest. Kui uurida Euroopa Liidu dokumente elanikkonna vananemisest ja dementsuse osatähtsuse tõusust, näeme ühiskonnas põhimõttelisi muutusi, millega peavad arvestama ka nii-ütelda terved inimesed. 2006. aasta andmete järgi on Euroopas dementsus diagnoositud 12,5 inimesel 1000 elaniku kohta. Rohkem on seda naistel kui meestel. Eluea pikenemisega võib dementsuse nähtudega inimeste arv kahekordistuda iga 20 aasta järel.1
Meediatehnoloogia ajaloo leiud. Meediavaldkonna ajaloo gurmaanidele esitati kahte tunnustamata leiutajat: Paul Otlet’d ja Immanuel Goldbergi. Kuigi Otlet’st on varem juttu olnud seoses „pilve” printsiibiga, ei ole tema tegevust põhjalikult käsitletud. Wikipedias on tema kohta siiski artikkel olemas. Linzis esitas belglase tegevusest ülevaate Frank Hartmann. Otlet on pakkunud välja uut tüüpi lauaarvuti idee juba 1934. aastal kirjutises „Dokumenditöötlus” („Traité de Documentation”).
Immanuel Goldbergi elu valgustas Michael K. Buckland. Goldberg oli tehnikaleidur, kes pages juudiviha eest Venemaalt Saksamaale, läks tööle Zeissi tehasesse ning disainis mikrofilmipõhise dokumenteerimissüsteemi. Ta avaldas 1932. aastal sellekohase teadusliku selgituse „Fotograafia uus talletamistehnoloogia” („Neue Wege der photographischen Registertechnik”), mille sisuks on mikroskoopiliste punktide kasutamine mikrofilmidele salvestatud materjali otsinguks.2 Ongi huvitav, et Teise maailmasõja eelsed infotalletuse ja -töötluse süsteemid olid üles ehitatud mikrofilmidele, mille kvaliteet arendati määrani, et ühele filmi ruuttollile võinuks salvestada terve piibli.
Nende teadlaste tegevus täiendab praegust kanoonilist hüpermeedia ajalugu, mis algab tavaliselt Vannevar Bushi „Memexiga”.
Ka tänavu oli kohal ja esines Hiroshi Ishiguro koos oma robotiga, mis oli tehtud tema näo ja kuju järgi. Kohalviibimisega kaasnenud segasevõitu ettekanne kuulajate arusaama, kuidas olla inimene, küll ei avardanud, robotki tundus uuendamata. Eks seetõttu võiski Hartmann seda projekti tobedaks nimetada. Intriig aga konfliktiks ei paisunud. Jaapanlaste robotikirg tundub akadeemilisele eurooplasele pisut lapsik.
Pseudo-interaktiivne kunst. Sündmus tervikuna oli mitmekesine ja hõlmamatu, mistõttu peatun lõpetuseks tehnilise kunsti foorumile aastate jooksul oma näo andnul ehk siis osalusmõõtmega interaktiivsel kunstil ja biotehnoloogia säilitamisel kunstiteema seas.
Biotehnoloogiale oli pühendatud terve alanäitus „Projekti genees. Sünteetiline bioloogia. Laborielu” („Project Genesis. Synthetic Biology – Life from the Lab”). Aasta tagasi toimus Eestiski Veronika Valgu eestvedamisel sünteetilisele bioloogiale pühendatud töötuba „Elu märgid”, kus osalesid arhitektuuri, tekstiili ja uusmeedia tudengid.
Uurimuslike eesmärkide kõrval mängivad selles vallas kaasa majanduslikud tõukejõud, kuna geneetiliselt muundatud elukeskkond on seotud inimkonna ellujäämisvajadusega. Kunstiprojektid annavad võimaluse teemat kriitiliselt käsitleda ja kaasata biotehnoloogia kultuuriaruteludesse. Biokunsti projektid on tavaliselt pigem ideede demod, mitte artefaktid, parimal juhul leiutatakse orgaaniliste elektripatareide uusi vorme. Vormikeele poolest võib selle liigitada kontseptuaalse ja installatiivse kunsti alla.
Biokunsti hinnatakse hübriidkunsti kategoorias, nimetades valdkonda (a)liveness’iks ehk elavususeks. Tegu on laia praktikaspektriga molekulaarsest ökoloogiliseni. Seda on peetud üheks dünaamilisemaks valdkonnaks, mis hõlmab elavususe kõrval teaduskunsti trendi. Teiselt poolt võib projektide seas märgata liikumist tagurpidise evolutsiooni (reverse evolution) poole, samuti igasugu vähetehnoloogilisi ja tagurpidi inseneriteaduse (reverse-engineering) tüüpi aktivismiseguseid lahendusi.
Hübriidkunsti peapreemia sai seekord Koen Vanmecheleni „Kosmopoliitse kana projekt” („The Cosmopolitan Chicken Project”). See algatati juba 1999. aastal sihiga ristata võimalikult erinevate piirkondade kanu, et saada „kosmopoliitne” versioon. See on omamoodi tagurpidi tõuaretus, mitte küll selektsiooni, vaid omalaadse interkontinentaalse liitvormi loomise mõttes. Need kanad on vastupidavamad ja kannavad endas autori arvates metafoorselt globaliseerumise, rassismivastasuse, geneetilise muundamise ideed. „Hullu” kunstniku järjekindel projekt!
Vormiuuenduste mõttes hindan kõrgemalt „vana” interaktiivset kunsti, mis on viimasel paarikümnel aastal paradigmasid pööranud ja murdnud. Nimelt on saanud passiivsest vaatajast aktiivne sekkuja. Laskumata väidete põhjendusse ja üksikasjadesse, toon siinkohal välja tänavusel „Ars Electronical” avanenud pildi.
Kataloogis avaldatakse žürii nimel mõtet, et 2013. aastal uut paradigmat küll näha polnud. Nii ongi parimatena toodud välja tuntud meistrite tööde edasiarendused. Peapreemia anti Michel ja André Décosterd’i „Pendlikoori” („Pengulum Choir”) projektile. Üheksa meeslauljat on kinnitatud hüdrauliliste liikuvate aluste külge nõnda, et etenduse ajal kõlguvad nad üksteise suhtes pendlitena. Kõik see on täpselt ajastatud: kokku ei põrgata, üldpilt on heas mõttes brutaalne. Mul tekkis kujutelm, et niiviisi võiks esitada Tormise „Raua needmist”. Õieti ongi see kaadervärk pigem raudvara, kuidas võiks muusikateoseid esitada, on vaja vaid erinevat tarkvara. Projekti ei näidatud muuseas ehedalt, näha sai vaid selle salvestust.
Arutelufoorumil küsis valdkonna suuremaid eksperte Erkki Huhtamo, miks on projekti hinnatud interaktiivse kunsti kategoorias: kas midagi on lahti kategooria sõnastuse või žürii valikuga? Tõepoolest, vaataja ei saanud sekkuda, ka koor ei mõjutanud, projekti ei saa isegi pseudo-interaktiivseks pidada. Žürii läks ilmselt efektse projekti õnge, rikkudes mängureegleid. Meenutuseks mainigem, et eelmise aasta Timo Tootsi võidutöö vastas „interaktiivse” määratlusele märksa selgemini, pealegi oli sellel ka ühiskonna-, tehnokriitilise ja netipõhise kunsti mõõde.
Kokkuvõttes oli tegu tiheda üritusega, mis on leidnud kindla koha Linzi kultuurielus ja kulgeb kindlaid rööpaid pidi.
1 Alzheimeri tõbe ja muid dementsuse vorme käsitleva Euroopa algatuse kohta. – http://ec.europa.eu/health/archive/ph_information/dissemination/documents/com2009_380_et.pdf
2 http://people.ischool.berkeley.edu/~buckland/goldbush.html
