Viimasel ajal on ehtekunstiväli olnud nii tegus ja põnev, et publikul on pidanud olema tempos püsimiseks võhma. Kõige keskmes on suur ehterändnäitus tarbekunsti- ja disainimuuseumis. Nutikamat ja sobivamat näituse pealkirja annab välja mõelda! Näitusel on väljas 61 Taani, Soome, Islandi, Norra, Rootsi ja Eesti kunstniku tööd. Eestit esindavad aukülaline Kadri Mälk, Julia Maria Künnap, Maarja Niinemägi, Kristi Paap, Anna-Maria Saar ja Tanel Veenre. Näitust on juba eksponeeritud Oslo tarbekunsti- ja disainimuuseumis ning Taani ja Soome disainimuuseumis. Tallinnast rändab näitus edasi Rootsi Röhsska muuseumisse ja siis eksponeeritakse seda 2015. aastal ehtekunsti suursündmusel
„Schmuck” Münchenis Saksamaal.* Niisiis on just paras aeg kasutada võimalust ning tutvuda Põhjamaade uue ehte tippude loominguga kodumaa pinnal.
Põhinäitus
Peab ütlema, et Põhjamaade kontekstis eristub Eesti ehtekunstnike looming kõige rohkem. Teiste riikide kunstnikud käivad enam ühte jalga: eksperimenteerivad nn ebaõilsate materjalide ja leidobjektidega. Samuti on nende seas rohkem loojaid, kes on selgelt disaini kursil. Näitusel hakkavad enim silma kaht tüüpi tööd: Eesti kunstnike sünged ja tõsised teosed ning vastukaaluks hulk ehteid, mis on loodud humoorikas võtmes. Sisult raskeloomulistesse ja ka vaimukatesse ehetesse on põnev süüvida, nende kahe kategooria vahele jäävad materjalide ja leidobjektidega eksperimendid jätavad külmemaks. Ehk on asi selles, et Eesti ehtekunstnikud on kujundanud siinse publiku ootused oma näo järgi. Tööd, mille puhul pole pandiks antud verd ja pisaraid, tunduvad kuidagi lahjad. Võib-olla on meil sellepärast raske materjalikatsetusi siiralt hinnata, kuid pelgalt nailon- või puuvillakiudude kasutamisega kedagi juba jalust ei niida. Nüüdseks on kõikvõimalikke ootamatuid materjale kasutatud juba nii kaua, et see üksi ei anna tööle uudsust ja värskust. Plastik – selge, maja juurest leitud objektidest tehtud – arusaadav. Julia Maria Künnapi suitsukvartsist ja kullast kõrvarõngad „Päev puhkust“ (2012) mõjuvad aga lausa imena.
Tase on see, kui vaatajal pole võimalik järgmise töö juurde astuda, sest ta peab käed kokku lööma ja jäämagi vaatama. Ta saab jalamaid aru, et tema ees on midagi väga erilist, peaaegu püha. Sama on ka teiste kunstiliikidega, näiteks muusika või tantsuga. Väga head muusikapala võid analüüsida, hinnata nii ja naapidi, aga ime pühib su minema. Ime tunned ära oma kõhuga.
Hästi põnevad on noore eesti kunstniku Anna-Maria Saare tööd. Tema saja kolmekümne kahest juuksekarvast objekt „Kannatuste katkemised” (2012) kujutab endast õhkõrna kaelakeed. Seda peaaegu nagu polekski. Töö haarab vaatajat oma haavatavuse ja haprusega. Sellele tahaks kohe kaasa tunda. Teose kõrval eksponeeritud fotolt on näha, et inimese kehal on tööl hoopis teine varjund. Juustest habras kaelakee jätab seal valusate armide mulje, tekitab läbielamiste ja valu assotsiatsiooni. See teeb kandja kuidagi vapraks ja nukralt ilusaks. See võib olla ka stressiseisund, kus niit meie kaela ümber on viimseni pingul, nii et hingatagi on raske. Äratab aukartust, kuidas miski nii napp võib kanda nii tugevat emotsionaalset sõnumit, mõjuda lõikavalt teravalt. Kataloogis kirjutab kunstnik, et teos on tehtud tema enda juustest, mis ta kaotas pärast tüli üheainsa tunni jooksul. Ta ütleb, et kui ka mälu valetab, siis keha mäletab alati.
Niisama huvitav on Saare teos „Ellujääjale: kroon” (sepistatud raud, 2009). Tegemist on justkui sõelapõhjaks lastud kiivriga: hapra ja õhukese raua sees laiutavad suured augud. Näib, et kiiver püsib vaevu koos. Ellujääjale pole tõesti väärilisemat krooni. Ellujääja kroon on elu. Kaudsemas mõttes oleme küllap kõik viisil või teisel kogenud, kuidas meid on sõelapõhjaks tulistatud ning kuidas tuleb end jälle kuidagi kokku traageldada. Just pärast seda saame tõeliselt ilusaks ja tugevaks, sest nüüd on meil kogemus, et jääme siiski ellu. Siis saame endale  krooni pähe. Anna-Maria Saar ei keskendu mitmete näitusel esinevate kunstnike moel mingile materjalile, vaid inimese hingele ning materjal on sõnumi kandja. Vahendid ulatuvad juuksekarvast rauani, kuid kannavad igal juhul sisu.
Teised eesti kunstnikud nagu Kadri Mälk, Tanel Veenre ja Maarja Niinemägi on samuti nn poeetilise suuna esindajad ja puudutavad oma töödega kogemust olla inimene, selle meeleolu, energiat. Näiteks võib tuua Kadri Mälgu hirmuäratava ja õõnsa prossi „Meduusa” (oksüdeeritud hõbe, kumm, 2004). Tööst õhkuv energia vastab täielikult teose pealkirjale. On vaja annet, et kummiribadele õudus sisse puhuda. Maarja Niinemäe ehted on seevastu malbed, pehmed ja unistavad ning viitavad eksootiliste paikade lopsakale, kütkestavale ilule.
Vaimukate teoste liinis võib välja tuua norra kunstniku Lillan Eliasseni teose „Vaprus” (valusavi, vask, 2012). See kujutab endast erkpunast mahulist kaelaehet, mis tuleb paunadena kandja kaela juurest alla. Tõepoolest – sellisena võib julgust ette kujutada küll – niisama erksa ja tasakaalustatuna, nagu on Eliasseni ehe. Lõbusas võtmes on loodud soome kunstniku Clarice Finelli seinapildid/ripatsid „Optimist ja pessimist” (siid, tikand, puit, värv, 2012). Finelli kujundid on väga lihtsad: optimismi vihmavarju all on ka vihmasel päeval päike ja pessimisti vihmavarju all sajab päikeselisest ilmast hoolimata. Taani kunstnik Annete Dami kaelakee teeb humoorikaks asjaolu, et selle vääriskivid on jäetud karbikestesse, mille sees kive ostetakse. Dam on karbid integreerinud kaelakee osaks. Soome kunstniku Monica Wickströmi kaelaehe „Dekadentsi medalid” (hõbe, tekstiil, 2009) on humoorikas, ent ühiskonnakriitiline. Ta on nimelt raaminud ära sukaaugud kui majandussurutise sümbolid.
Satelliitnäitused
Suurt ehtenäitust saadab mahukas ja põnev satelliitprogramm. Näiteks toimuvad tarbekunsti- ja disainimuuseumis kohtumised näitusel eesti kunstnikega ning nii koolidele kui täiskasvanutele pakutakse haridusprogrammi. Muuseumi trepigaleriis saab vaadata EKA sepakunsti eriala vilistlaste ja magistrantide näitust. Silma haaravad Nils Hindi hea kompositsioonitundega skulpturaalsed objektid. Hopi galeriis on järjest kaks toredat näitust. Kätrin Beljaevi ja Pilleriin Jürisoo näituselt „Väikesed valitsejad” jäid meelde Beljaevi poeetilised ja tundlikud luusse graveeritud teosed. Anneli Tammiku näitus „Ränne” mõjub helgelt ja värskelt, selles on uuenemist ja puhastumist. Õhulisi ja nõtkeid lindude ja parvede teemalisi ehteid saab vaadata lindude heli saatel. Näituse kujunduses on kasutatud pehmet valgustust ja meeldivaid materjale. See, et kunstnik on põhjalikult mõelnud läbi ruumi meeleolu, on väga sümpaatne. Tulemus on just selline näitus, mida tahaks kevadel vaatama minna.
Naistepäeva puhul oli avatud ehte­ateljeede päev, kus kõikidele huvilistele avanes võimalus näha uut ehtekunsti, kunstnikke endid ning nende tööruume. Tegemist on väga hea ideega, kuidas ehtekunsti ja -kunstnikke laiemale publikule tutvustada ning inimesed asjale võimalikult lähedale tuua. Avatud ateljee on palju vahetum ja soojem keskkond publikuga suhtlemiseks kui näiteks näituse avamisüritus. Kunstnikud Piret Hirv, Eve Margus-Villems, Kristiina Laurits ja Tanel Veenre näitasid oma kenas pööningu­ateljees ehteid, joonistusi ja raamatuid. Kunstnikud vestlesid külalistega, aga tegid ka sealsamas tööd, pakkudes nõnda ehedat õhustikku. Kami kartelli kunstnikud Kaire Rannik, Anneli Tammik, Ketli Tiitsar ja Maria Valdma eksponeerisid ehtekunstilaudadel oma viimase aja töid. Ateljees oli mõnusat saginat ning oli näha, et üritus valmistas suurt rõõmu ka peanäituse välismaistele kunstnikele, kes said niiviisi eesti kunstnike ateljeedesse piiluda. Grami stuudio kunstnikud astusid välja väga toreda ja publikusõbraliku ideega: eksponeerisid oma ehteid sisehoovi kasvuhoones. Küllap julgesid sinna ehteid uudistama minna ka need, kes kunstnike ateljeedesse minna ei söandanud. Vahva on see, et suvel läheb kasvuhoone Eestisse rändama ja nii näeb nüüdisehtekunsti ka Eesti suvise kauni looduse keskel. Väljapanekult jäid meelde Linda Al-Assi prossid „Plirts-plärts, käes on märts!” (valge kuld, hõbe, klaas, destilleeritud vesi, teras, 2014). Vahva on see, et nende prosside puhul on peategelaseks veepiisad. Teosed mõjuvad üllatavalt, värskelt, napilt. Lisa Kröberi kaelaehetes („Königstochter Jüngste” „Noorim kuningatütar”, mahagon, tekstiil, hõbe, 2014) on ühendatud elegantselt puit ja pits ning see mõjub arhailiselt ja väärikalt. Kogu näitus oli väga elegantne ja sümpaatne.
Äärmiselt põnev oli taas Julia Maria Künnapi näitus „Suur sula”, kus ta eksponeeris vaid kahe päeva jooksul oma viimaste aastate töid. Tema teosed on loodud ühest mineraalitükist nii, et osa on perfektselt lihvitud ning osa jäetud justkui vormist välja voolama. Selliselt saab vaataja aru, et täiuslikult lõigatud, lihvitud kivi on kunstniku tahe. Tema võimuses on allutada kivi rangele korrale või panna voolama või virvendama nagu vesi. Kõik tööd on suursugused oma nappuses ja tagasihoidlikkuses. Olgu vorm tahuline või voolav, ikka on see viidud täiuslikkuseni. Julia Maria Künnap on fööniks, kellele kuulub siinse ehte­ringkonna vaikiv sügav lugupidamine. Kuigi ta on alles noor naine, on temast juba saanud lugu, mida jutustatakse.

*Selle aasta suurürituse „Schmuck” peanäitusel esineb Kristi Paap ning Tanel Veenre astub üles kahe kõrvalnäituse raames.