Senecalt Luciliusele, nõudmiseni

Alvar Loog

Harjutusi iseseisvaks eluks: miks ja kuidas pidada mõttes omaenese matuseid? Lucius Annaeus Seneca, Moraalikirjad Luciliusele. Tõlkinud Ilmar Vene. Ilmamaa, 2008. 574 lk.

a.

Elame maailmas, mille kohta Artur Alliksaar on tabavalt kirjutanud, et keegi ei leia endale siin „väärilist valgust” ega „kohast kannatust”. See on „lahendamatute luhtumiste maailm, paratamatute lahtumiste maailm”. Inimesel on siin lihtne eksisteerida (tasuta antud elu vohab otsekui nakkushaigus nii indiviidis kui liigis), ent raske õnnelik olla. Iseäranis pikema aja vältel. Küsimus, kuidas elada, kuhu püüelda ning mida väärtuseks pidada, jääb ilmselt igavesti värskeks ja aktuaalseks ka siis, kui teaduse progress peaks mingis müütilises tulevikus saavutama oma absoluutse lae, kui kõik inimese ees seisvad tehnilist laadi väljakutsed on kord leidnud vastuse.

Enne meediaajastu algust oli igasugune tarkus enamasti ning eelkõige vanade inimeste tarkus ehk elutarkus, mida anti edasi suulisel kujul (vana)vanematelt (laste)lastele. Meie tänane tarkus, mis on suuremas osas tehnilist või entsüklopeedilist laadi ning pärineb raamatutest, kursustelt ja koolitustelt, ei ole elutarkus. Teadmisi on palju, aga tarkust napib. Me tuleme toime professionaalsetes ja sotsiaalsetes olukordades, ent ei suuda sageli ning eriti just pikemas perspektiivis enese eksistentsi kanda. Meis puudub rahu, mida võiks kinkida vaid vastuse olemasolu küsimuste küsimusele, milline see siis kellegi jaoks parasjagu ei ole (mitte segi ajada miljoni-krooni-küsimusega ühes populaarses telemängus).

Läbi sajandite mõtlemisvõimeliste pead vaevanud pärimised „olla või mitte olla?”, või kui olla, siis „kuidas olla õnnelik?”, usutakse tänapäeval sisalduvat põletavas probleemis „kuidas olla edukas ja cool?”. Viimase küsimuse praktiline lahendamine peaks justkui andma automaatselt toimivad vastused ka kahele esimesele. Siit ka olukord, kus (vana)vanemad ei oska oma järeltulijate probleemides enam kaasa rääkida. Nende elutarkus näib anakronistlik ning kasutu. Kiirelt muutuvate moevoolude, kasvava linnastumise ja alaliselt areneva tehnika ajastul jääb mulje, et noor inimene on juba teisme-eas oma vanematest targem, vanavanematest rääkimata; ta saab ümbritsevast reaalsusest paremini aru, tuleb sellega libedamalt toime.

Ent see arusaam ja toimetulek on enamasti lühiajaline (kuni „küpsesse” ikka jõuab järgmine „võitjate põlvkond”) ega põhine mitte niivõrd mõistusel kui instinktidel, mis on noorematel organismidel lihtsalt teravamad kui vanadel. Õhtumaade mõtlemise mitme tuhande aastases ajaloos on visalt usutud ja arvatud, et olemaks pikema aja vältel õnnelik, peaks inimene kasutama eelkõige oma mõistust. Samas me teame kõik kas või iseenese näitel, et Homo sapiens, kes on paberite järgi mõistusega loom, ei ole tegelikult üldse ratsionaalne: meie teod ja tegematajätmised ei allu silmatorkavalt sageli mõistuse ettekirjutustele (kes usub, et see tema kohta ei kehti, kirjutagu esimene kommentaar).

 

b.

Ent kust ja kuidas seda ratsionaalsust sisse osta või alla laadida? Peamiselt faktiteadmistele panustav kohustuslik kooliharidus sellega meie intellektuaalset tarkvara teadupärast eriti ei rikasta. Elu on näidanud, et võõrast elutarkust vahendavad kõige edukamalt narratiivsed kunstid ja praktiline filosoofia (eriti hea, kui need kaks nii sisus kui vormis eristamatult üheks sulavad). Eesti keeles kättesaadavast filosoofilisest kirjavarast võiks peaaegu kõigile, sõltumata „edasijõudmise” astmest, sobida Seneca raamat „Moraalikirjad Luciliusele”, mille Ilmamaa kirjastus on uuesti juba teise, parandatud ja täiendatud trükina välja andnud (muutustest niipalju, et originaaltekstis on akadeemiline paginatsioon viidud tekstist välja äärele, täiustatud on kommentaare ning kirjutatud uus kaassõna).

Lucius Annaeus Seneca (4 e.m.a – 65) on Jeesuse kaasaegne. „Moraalikirjade” eestikeelse esmatrüki aastal (1996) tähistas kogu klassikaliste filoloogide ülemaailmne pere tema 2000. sünniaastapäeva. Need ühtede kaante vahele koondatud 124 kirja (või kirja formaadis konkreetse adressaadita moraalijutlust?) kirjutas ta sügaval elusügises. Eklektilise koolkondliku taustaga Seneca, kes pidas end ise stoikuks, on keskendunud seal peamiselt eetikale. Stoa panteistlik-materialistlik natuurfilosoofia eriti käsitlemist ei leia; mitmes kohas (nt lvii.7, cxiii, cxvii) on Seneca end selle põhipostulaatidest või konnotatsioonidest koguni selgesõnaliselt distantseerinud.

Tema mõtetes pole midagi uut ei klassikalise kreeka filosoofia (millele Seneca roomlasena paratamatult tugines) ega stoikute koolkondlike tõekspidamiste foonil. Seneca ei ole originaalne, küll aga parimatel lehekülgedel, millest raamatus puudu ei tule, efektne ning efektiivne. Sõnade muusika voolab ja vuliseb magusalt, retoorika tulevärk lummab intellekti üheaegselt nii „skolastilise” kassikulla kui talupoegliku sirgjoonelisusega. Teose aastatetaguse esmailmumise ajal Eestis avalikuks diskussiooniks (vt Postimees 19. II 1996, 22. II 1996, 4. III 1996) lahvatanud küsimus, kui palju sellest tõlkija Ilmar Vene arvele kirjutada, on ladina keele oskajatele jätkuvalt avatud.

c.

Oskar Lutsu „Kevades” ja „Suves” soovitab köster õpilastel, iseäranis just Tootsil, oma hinge eest hoolt kanda. Ent kuidas täpselt, seda ta ei ütelnud. Seneca meelest võib selles maailmas, kus „üht kutsub surm, teist kõrvetab vaesus, kolmandat vaevab rikkus, võõras või enda oma. See kardab halba saatust, too ihkab eemalduda oma õnnest. Seda kohtlevad halvasti inimesed, toda jumalad” (xlviii.7), meid aidata vaid filosoofia, millega tegelemine teeb vooruslikuks, toob hinge rahu ja selgust, muudab inimese jumalaga peaaegu võrdseks (liii.11).

Tema enese õpetus moodustab kõnealuste kirjade näitel üpris koherentse väidete ning ettekirjutuste süsteemi, kus puuduvad lugeja rõõmuks nii varasemale kreeka filosoofiale kui hilisemale skolastikale iseloomulikud lõputud alajaotused ning mõisteeristused. Üksnes raamatu teises pooles tuleb vahel ette mõni selline kiri, mis meenutab oma kõnetoonilt ning teemaarenduselt pigem loengut või väitekirja. Seneca diskuteerib seal teiste mõtlejatega pisiasjade pärast; eritleb, defineerib ja refereerib; kiidab filosoofiat, aga ei filosofeeri.

Kõrvale on jäetud kogu teoloogia ja metafüüsika, „Moraalikirjad” on keskendatud peamiselt üksikisiku ees seisvatele valikutele. Seneca individualistlik eetika, millel puudub vastupidiselt klassikalisele kreeka moraalifilosoofiale igasugune seos poliitikaga, otsib vastuseid küsimusele, mida saab inimene ise selleks teha, et elada õnnelikult ning hästi. Ta on veendumusel, et kõigepealt peab inimene rahulduma iseendaga; hindama küll sõprust, ent mitte ühiskondlikkust, sest koos olles tõukavad inimesed üksteist vastastikku pahedesse. Elumerel tuleb hoiduda kalda ligi või koguni päris sadamasse. Kummaline on see, et taunides ühiskondlikku läbikäimist ja aktiivsust, pole Seneca siiski ükskõikne ühiskondliku arvamuse suhtes (nt lxvi.50).

Olemaks õnnelik ja vooruslik, peab inimene olema kõigepealt vaba. Ent Seneca puhul puudub „orjuse„ mõistel juriidiline sisu. Orjus pole mitte õiguslik, vaid vaimne seisund; sel pole midagi pistmist sotsiaalsete õiguste või kohustustega. Kõigele lisaks on orjus peaaegu alati vabatahtlik: „väheseid hoiab orjus, enamik hoiab orjusest kinni” (xxii.11). Inimese teeb vabaks üksnes paratamatuse tunnetamine, mis õpetab elama harmoonilises kooskõlas looduse ja saatusega (mis on mõlemad pelgalt paratamatuse hellitusnimed): „tark ei tee vastumeelselt midagi. Ta pääseb mööda paratamatusest, soovides seda, mida tegema paratamatus sunnib” (liv.7). Vabadus on tunnetatud paratamatus, nagu me kõik kuskilt teame, ent elu üle pettumust tundes ja väljendades peaaegu kunagi teadmiseks ei võta.

 

d.

Meile võib vabaduse ja rahulolu kinkida vaid see, mida ei saa võtta ega anda (raha, asjad, tiitlid, privileegid, tervis jm), vaid mis on inimesele pärisomane, ent samas siiski defitsiitne – mõistus. Mõist(likk)usest tulenevad kõik ülejäänud Seneca silmis ihaldus- ning kiiduväärsed isiksuslikud kvaliteedid: õiglus, voorus, aulisus jne; mõistusega, „millest tõhusamat pole midagi, saab jagu igast juhtumist, valust ja ebaõiglusest” (lxxiv.20). Mõistuse toel saavutab inimene üleoleku nii naudinguist kui kannatustest, ta muutub vähenõudlikuks ning mõõdukaks. Me ei saa muuta maailma, küll aga enese suhtumist sellesse. Asjade tühisus on meie endi kätes. Inimese jaoks ei tähenda miski õnnetust peale selle, et ta seda õnnetuseks peab (xcvi.1). Targa kõht on alati täis (lxxii.8).

Seneca õpetuse eesmärgiks on täiuslik ja lõpetatud isiksus, kes on saavutanud ülima hüve ehk hingeseisundi, mis pole muudetav. Selline inimene on ihadest puutumata, hädades õnnelik, tormide keskel rahulik, jumalatega võrdsel tasandil asudes vaatab inimestele ülevalt alla (xli.4), ta pole kunagi masendatud, tema vaimu ei häiri ühegi lootuse tulevase täitumise ootus (lix.14) või kahetsus möödunu pärast (cxv.18), teda ei suuda panna halba tegema ükski jõud, ükski paratamatus, tema sõnad ja teod on alati omavahel kooskõlas (xxxiv.3-4).

Et hästi (ehk õnnelikult, rahulikult) elada, tuleb aga kõigepealt leppida oma surelikkusega. Surmatunni kartus teeb rahutuks ka kõik elatud tunnid. „Kes surema on õppinud, orjata enam ei oska” (xxvi.10), kirjutab Seneca, ning lisab: „Pole teada, kus kohas surm sind ootab. Niisiis oota sina teda igas kohas” (xxvi.7). Seneca ei hoia tinti kokku kuulutamaks, et surmale tuleb vaadata sügavalt silma, tuleb oma matused mõttes ära pidada. Alles sellelt foonilt muutub tõeliselt hinnatavaks kõigi meie asjade, tegude, soovide, püüdluste jm väärtus (või täpsemalt küll ja enamasti, väärtusetus). Kõigi asjade mõõt pole seega mitte inimene, nagu arvas sofist Protagoras, vaid surm – või täpsemalt: inimese surelikkus.

Ka meie kaasaja valitsevate vaimuseisundite ning neist suunatud praktika jälgimine laseb arvata, et inimesed on kõige (ning sealhulgas eelkõige just enese) kaduvuse teadmiseks võtnud. Ometi erinevad meie järeldused johtuvalt sellest äratundmisest antiikaja stoikute omadest diametraalselt. Surelikkuse tunnetamine sünnitab enamikus sanatoorse apaatia asemel hoopis paanilist aktiivsust. Kui Seneca kirjutas, et „meeldiv on mitte midagi soovida” (xv.9), siis tarbimisühiskonna lastena tahame võimalikult kõike, võimalikult palju ja võimalikult kohe; meie nälg on kõhust suurem, sest mine tea, kaua veel saab. Inimesed on saamahimulised ja meelad olnud alati, ent meie kaasaeg hindab vara ja tiitlite kõrval kõrgelt ka elamuste ja kogemuste „kogumise„ protsessi kui sellist; arvatakse, et elust tuleb võtta kõik mis võimalik; kõik lollused ja hullused tuleb esimesel võimalusel ning järgemööda läbi teha, omal nahal järele proovida. Et saavutada võimalikult intensiivset elamise tunnet, panevad aatomiajastu inimesed end (ekstreem)spordi, automotonduse, mõnuainete ja muu seesugusega vabatahtlikult eluohtlikesse olukordadesse.

Teiselt poolt, selleski stoikutele täielikult vastandudes, soovime me kogu selle metoodilise elupõletamise juures hingitseda viimase võimaluseni. Me kerjame elupäevi meditsiinilt ja saatuselt; ripume oma eksistentsi küljes ka siis, kui ei pikenda mitte elu, vaid surma (eutanaasia pole tänapäeva õhtumaa kultuuris eriti aktsepteeritud; enesetappu ei peeta mitte mehisuse ja meelekindluse, vaid meelenõtruse ning -nõrkuse märgiks). Seneca on seisukohal, et: „Hüve pole ju elu, vaid vääriline elu. Seepärast elab tark niikaua kui peab, mitte niikaua kui saab […] igasuguse hinnaga elu osta ei tule” (lxx.4–7). „Kui miski sul keelab hästi elada, siis hästi surra ta ei keela” (xvii.5). Endale tragöödiakirjanikuna nime teinud Seneca näeb ka inimese tegelikku eksistentsi antiikdramaturgi pilguga: elu peab nagu näidendki olema parajalt pikk (ehkki küll mitte tingimata tegevusrohke) ning soovitavalt ilusa ja efektse lõpetusega. Ent kunas täpselt on õige aeg, tuleb igaühel ise ära tunda: „tark ja tugev mees ei pea elust mitte põgenema, vaid lahkuma” (xxiv.25).

 

f.

Eeldades inimese loomupärast rumalust ja moraalset rikutust, on Seneca meie kaasaja kollektiivsete tõekspidamistega täiesti sünkroonis. Ent väites, et inimese kaasasündinud loomus tuleb filosoofia ning enesevaatluse abil tingimata välja juurida ja ümber kujundada, tundub ta anakronistlik (ning ka ebaoriginaalne, sest nii on arvanud peaaegu kõik filosoofilised ja religioossed koolkonnad läbi ajaloo). Elame ajastul ja kultuuris, kus meie isikupära asub just puudustes, avalikkuse silmis ei tee meid isiksuseks mitte voorused, vaid pahed. Oskus langetada moraalsete otsustuste puhul alati õige valik tundub kõrvalt vaadates masinliku ning seega igava, või koguni võõrastavalt ebainimlikuna.

Kui oleksime ideaalilähedaselt mõistuslikud ja vooruslikud, siis oleksime nii väliselt karakterilt kui hingeelult eristamatult ühesugused. Küllap õnnelikud, aga ühtviisi õnnelikud. Aga see pole inimesele millegipärast kunagi soovimisväärne tundunud: igaüks ihkab olla õnnelik omal moel. Ning on nõus selle nimel riskima ning õnnetugi olema. Inimene on tehtud kõverast puust. Painutamisele paneb ta peaaegu alati vastu. Ning võib tugeva surve all sootuks murduda. Võõras või koguni sootuks impersonaalne õnn (loe: ratsionaalsus, elutarkus) ei taha uues keskkonnas kuidagi idaneda.

Mulle tundub üha enam, et totalitaristlike nõudmistega stoitsistliku elufilosoofia tarbimisväärtus tõuseb koos potentsiaalse lugeja vanusega (ehk üleüldise rahuldamatusega, rahulolematusega, üksindusega jne). Võrreldes näiteks kristliku religiooniõpetusega, mille poole inimesed meie kultuuriruumis sellistel puhkudel sageli pöörduvad, on stoitsism oma küünilisuses ning konkreetsuses siiski suhteliselt lihtne ja aus. Noorel inimesel, kes elab „vaprate ja ilusate” maailmas, kellele tegelikkus veel vastu naeratab, kes õnne ja mugavust püüeldes ei riski eriti võimalusega saada õnnetuks, pole sellega suurt midagi peale hakata. See ei tundu talle ratsionaalne, ei saagi tunduda. Stoikuks tuleb hakata õigel ajal, siis, kui reaalsus meie loomupäraselt epikuurlikele (ehk hedonistlikele) püüdlustele enam piisavalt vastata ei suuda.

Seesama Alliksaar, keda ka siinse teksti avaridades sai tsiteeritud, on aga kirjutanud: „Sa katsumuste koledusi talud / niikaua, kui sus virgub unelmaid”. Stoitsismi vastandiks pole selles kontekstis mitte hedonism, vaid masohhism, enese­eitust asendab siin enesepettus, ratsionaalsust naiivsus. Seneca parafraseeriks, et „mida suuremad unelmad, seda suuremad katsumused”. Ja kummal on siis õigus, kui vanamoodsalt küsida? Pakuksin, et tõde pole seekord mitte kuskil vahepeal, nagu tavaliselt, vaid mõlemas otsas korraga, mis kas õnneks või kahjuks, välistavad praktilises järgimises üksteise täielikult. Meil tuleb vastavalt oma intellektuaalsele võimekusele ja veregrupile nende kahe vahel valida ning siis oma valikuga elada. Ja/või surra.