Kuni eraldi arhitektuurinõuniku koht riigistruktuuris pole (veel) võimalik, on kunstinõuniku jaoks kunsti- ja arhitektuurielu võrdse tähendusega, olgugi et arhitektuuriküsimusi pole valdkonna spetsiifilisuse tõttu mõistagi võimalik üksnes kultuuriministeeriumi haldusalasse koondada. Eesti riik ja Tallinna linn on paraku olnud musternäited avaliku võimu minimaalsest sekkumisest ehitatud keskkonna arendamisse. Kultuuriministeerium saaks töötada ehitus- ja kultuuripoliitika vaheliste sidemete, avaliku ja erasektori koostöö tihendamise, ammu igatsetud ühe protsendi seaduse kui ka avaliku linnaruumi organiseerimise nimel.

Urmo Raus on kunstipoliitikat väga selgesti valitsuste kaupa jälginud. Ilmselt peab ta siiski silmas pikemaajalist riiklikku kunstipoliitikat, mis peaks sarnaselt välispoliitikaga olema valitsuste- ja erakondadeülene, mitte vahetama prioriteete vastavalt valitsuste elueale. Loomulikult kujundab nõunik kunstipoliitikat ? see on suunatav niivõrd, kuivõrd on seotud rahastamisega. Ka püüded eesti kunsti rahvusvahelist edukust tagada on otseselt osa Eesti riigi suurest poliitikast. Eesmärk on sellise kliima loomine, mis võimaldaks ja julgustaks kõiki kunstiinimesi ja -institutsioone entusiastlikult ja kõrgetasemeliselt tegutsema. Materiaalne toetus, et turumajanduse tingimustes ellu jääda, ja sotsiaalsete garantiide loomine on kindlasti üks osa sellest protsessist.