12. detsembril tunnustati Rüütelkonna hoones parimaid mälestiste omanikke, restaureerijaid ja uurijaid. Loomulikult napsas peapreemia ehk parima restaureeritud mälestise tunnustuse Rüütelkonna hoone ise. Aga oli ka palju muud rõõmustavat.
Väikelinnad
Kuigi suuremad restaureerimisalased saavutused ei ole enam ammu ainult suuremate linnade pärusmaa, oli seekordsete nominentide seas rõõmustavalt palju väikelinnu. Nimelt sai valmis mitu objekti, mida oli rahastatud Euroopa majanduspiirkonna ja Norra abiprogrammist, mis kutsuti ellu 2004. aastal seoses Eesti jt Ida-Euroopa riikide astumisega Euroopa Liitu. Selle raames 2019. aastal ellu kutsutud programm kohaliku arengu edendamiseks ja vaesuse vähendamiseks nägi ette ka väikelinnade kultuuripärandi säilitamisele kaasa aitamist. Kuna meie kolmeteistkümnest muinsuskaitsealast üheksa asuvad väikelinnas, on neis pea kõigis midagi põnevat valmis saanud. See tähendab seni kasutusest väljas olnud hoonetele uue avaliku funktsiooni andmist ja tänu sellele on paranenud mitte ainult linnapilt ja pärandi tervis, vaid ka linnaelanike ja külaliste keskkond.
Nominentide hulka jõudis tervelt viis hoonet. Neist kõige olulisem ja väärtuslikum on XVII sajandist pärit Kuressaare sadamaait, mis juba ammu igatses uuele elule ärgata. Restaureeritud hoones on väike mitmefunktsiooniline teatrisaal ja restoran. Korda sai ka kohalik tõeline pärl – Lihula mõisa viinaait, kuhu on kavandatud käsitöökoda, mis muuseumi kõrvale ju hästi sobiks, aga seni pole vald leidnud rentnikku. Korda said ka kaks vanadusest väetit puitmaja, üks Valgas ja teine Võrus. Mõlemad on oma linnas tõeliselt tähelepanuväärsed. Tunnustati, ja igati õigustatult, Okase majamuuseumi Haapsalus. Kui Lihula viinaaidale pole veel kasutust leitud ning Valga ja Võru puitmaja puhul tuleb loota, et avalik kasutus jätkub ka pärast rahastusprogrammi n-ö kohustusliku perioodi lõppu, siis Haapsalu hoones on muuseum tegutsenud juba pikalt ja hoolimata kasinatest oludest rõõmustatakse igal suvel linnakülalisi aktiivse kultuuritegevusega. Seega on kindel, et hoonet kasutatakse ka edaspidi.
Pärandipoliitika
Koos tunnustamisega kerkis esile riigi ja omavalitsuste pärandipoliitika. Kaua on räägitud, et tark omanik püüab enne ära kasutada olemasolevad hooned ja alles siis asub uusi ehitama, aga mitte alati ei paista see teadmine olevat kõigile ühtmoodi mõistetav. Meenutagem kas või haridusministeeriumi otsust viia Suuremõisa ja Olustvere mõisast kool välja. Seda enam oli rõõm näha, et Valga peatänaval restaureeriti riigimajaks varem maavalitsuse käsutuses olnud endine pangahoone. Kuigi Valga oma kahaneva elanikkonnaga on üks probleemsemaid linnu, võib linna pärandipoliitikat eeskujuks tuua paljudele omavalitsustele ja viimastel aastatel on linna esindajatel sageli olnud asja muinsuskaitseameti tunnustuste jagamisele.
Veelgi suurema üllatuse pakkus aga Sindi linn, kus kalevivabriku algusaegadest pärinev munitsipaalomandis olnud puithoone restaureeriti õpetajate korteriteks. Sama tegi ju ka Valga mõned aastad tagasi, kusjuures neil tuli linna üks silmapaistvamaid kortermaju veel eelnevalt omaniku käest välja osta. Õpetajate korterid restaureeritud hoonetes on kiiduväärt suund mitte ainult pärandi, vaid ka hariduspoliitika mõttes, boonuseks veel linnapilt, mis märgiliste hoonete restaureerimisega saab ilusamaks ja euroopalikumaks. Sellised sammud annavad eeskuju ja inspiratsiooni ka eraomanikele, kes ehk muidu kõhklevad investeeringute otstarbekuses.
Restaureeritud mälestiste nominentide seas kerkis esile Keri tuletorn. XIX sajandi keskpaigast pärit massiivse kehandiga torn oli aastakümneid avariiseisus, osaliselt varisenud müüritis paljastas torni sees paikneva võimsa keerdtrepi. Arvestades tuletorni asukohta Tallinna lahes tillukesel Keri saarel, kus pole sadamatki, on selle korda tegemine tõeline vägitükk. Nüüd on see tehtud ja siingi tuleb tunnustada transpordiameti lugupidavat pärandipoliitikat. Ei ole ju traditsioonilised tuletornid tänapäeval otseselt vajalikud, kuid pärandiliigina ulatub nende tähtsus funktsioonist hoopis kaugemale ja loomulikult saab torni külge kinnitada ka tänapäevaseid seadmeid.
Rüütelkonna hoone
Nagu alguses öeldud, sai kõige tähtsama tunnustuse Rüütelkonna hoone. Kannatlikult oodanud ja mitmele kodutule institutsioonile – kunstimuuseumist kunstiakadeemiani – ajutist peavarju pakkunud Rüütelkonna hoone on lõpuks leidnud uue hingamise riigi esindushoonena, mis asukohta, esinduslikkust ja ruumijaotust arvestades on suurepärane otstarve. Kogu uurimis- ja restaureerimisprotsess on pakkunud üllatusi mitme valdkonna kunstiajaloolastele.
Küllap on paljudele uudiseks, et selle Georg Winterhalteri XIX sajandi keskel kavandatud neorenessanss-stiilis hoones on peidus veel teinegi, varasem hoone, mis oli 1690. aastatel ehitatud Vigala mõisniku Hans Jürgen von Uexkülli linnamajaks ja umbes nelikümmend aastat hiljem läks rüütelkonna käsutusse. Neorenessansliku fassaadi tagant õnnestus uuringute käigus leida puhast barokki ehk terve Kohtu tänava poolne tiib. Tõeliseks sensatsiooniks sai aga XVII sajandist pärinev ja Eestis seni teadaolevatest suurim plafoonmaal, mis hilisemate krohvi jm viimistluskihtide alt välja ilmus ning on restauraatoritele ja kunstiteadlastele palju uut uurimisainest pakkunud. Keerukad restaureerimisalased ülesanded said lahenduse ja maal jõudis tagasi oma algsesse asukohta. Nagu ka rüütelkonna vapid maapäeva saalis, mis kätkevad endas õige mitut teemapüstitust. Kui 1923. aastal, vastloodud Eesti vabariigis paigutati hoonesse välisministeerium, siis viidi vapid ajaloomuuseumi hoiule.
280 Eestimaa aadliperekonna vappi on erakordse väärtusega – terviklikud vapikogud on säilinud veel vaid Soomes ja Rootsis. Nende eksponeerimine maapäeva saalis on aga tekitanud poleemikat. Kontseptsioon nägi ette, et vapid pannakse tagasi oma algsele asukohale. Esialgu tekitas see tõsist vastuseisu ajaloomuuseumis, mille spetsialistid olid veendunud, et vapid vajavad erilisi hoiustamistingimusi. Pärast pikki arutelusid leiti lahendus, mille kohaselt on vapid eksponeeritud ja samal ajal ka kaitstud. Sellele aitas kaasa ka Borodino lahingus langenud aadlike mälestustahvlite, mida viimased sadakond aastat on hoitud toomkirikus, paigaldamine oma endisele asukohale. See kõik on hakanud kütma arutelu, kas vappide eksponeerimine on ikka sobiv, tegemist on justkui rekoloniseerimisega. Kes näeb ruumi, kes varjatud tähendusi. Kunstiajaloolase ja muinsuskaitsja vaatepunktist on asjaolu, et meil on õnnestunud taastada üks ajaloos mõjukat rolli etendanud ruum juba iseenesest suurepärane. Vapid, mis muidu oleksid olnud muuseumi hoidlas, on nüüd oma algses asukohas, kus neid saab näha hoopis suurem hulk inimesi. Sellega on ka ruum saanud kordumatu ilme, selmet olla üks paljudest. Ruumikultuuris on mitmekesisus suur väärtus.
Selle taustal on väga imekspandav, et hoolimata Rüütelkonna hoone algse hiilguse taastamisest on otsustatud loobuda ajaloolisest nimest ja hakatud hoonet nimetama anonüümselt ja kantseliitlikult riigi esindushooneks. Ettevõetuga justkui püütakse ajalugu maha vaikida. Mis olnud, see olnud, seda enam muuta ei saa. Ajalooliselt välja kujunenud nimede, ruumide, traditsioonide jms muutmine poliitkorrektsetel eesmärkidel on väiklane ja variserlik, eriti kohatuna mõjub see XXI sajandi mitmekultuurilises ühiskonnas, ja kahjuks meenutab üht teist aega, kui ajaloo ümberkirjutamine oligi norm. Tabavalt on selle kokku võtnud Toomas Kiho oma kõnes 1. detsembril sealsamas hoones toimunud raamatuesitlusel: „Vaadake, kas me oleme riik või mitte? Riigi tunnuseks on oskus ja ennekõike julgus ümber käia oma ajalooga. Riik korjab ajaloosündmused üles ja paneb omale põuetaskusse. Kui meil on julgust kutsuda endist sakste kirikut ikka veel toomkirikuks, kui oma valitsuse hoonet nimetame krahvide järgi Stenbocki majaks ja kui Eesti parlament töötab Toompea lossis või kui ajaloomuuseumi maja kutsume julgesti Suurgildi hooneks ja lõpuks oleme lahti saanud ka Jaan Kreuksi nimelise kultuuripalee nimetusest ja asendanud selle ajaloost läbi imbunud Mustpeade maja nimega, siis, mu head sõbrad, peaks olema selge, et täna võime üksteist tervitada just Rüütelkonna hoones. Selline on selle maja nimi nii rahvasuu sees kui ka ajaloo ees.“ Loodan, et see loetelu ei too nüüd kaasa teiste hoonete ümbernimetamist, vaid annab riiklikku julgust ja suurust nimetada asju nende õigete nimedega.
Eelnev remark ei muuda aga kuidagi asjaolu, et Rüütelkonna hoone restaureerimine on Toompeale lisanud ühe hästi restaureeritud esindushoone ja see väärtustab kogu linnaruumi. Sedavõrd mastaapseid, keerukaid ja mitmetahulisi restaureerimisi ei ole ette tulnud mitu aastat, seega on põhjust rõõmustada kogu muinsuskaitse ja restaureerimise ringkonnal. Hoone restaureerimine tervikuna on olnud osav balansseerimine ajaloo, kõrgendatud turvanõuete ja hillitsetud esinduslikkuse vahel. Nüüd on see tasakaalutrikk õnnelikult tehtud ning hoone on valmis teenima riiki ja rahvast.
2024. aasta oli restaureerimises hea aasta. See näitas, et elutegevus ei toimu enam ainult pealinnas ja pärand on meie kõigi ühine südameasi – nii eraomanike, riigi kui ka omavalitsuste. Pärandi hoidmine ja kasutamine ei ole ainult ajalooväärtuste säilitamine. See on ka mitmekesise ruumi, nii kultuuriruumi, vaimse ruumi, esteetilise ruumi kui elukeskkonna hoidmine. See on ka väiksem süsiniku jalajälg ja terve talupojamõistus, kultuurrahvale kohane käitumine ja vaimse suuruse näitaja.
Muinsuskaitseameti 2024. aasta aastaauhinna laureaadid
Hästi restaureeritud mälestis – Eestimaa rüütelkonna hoone
Hästi taastatud hoone muinsuskaitsealal või kaitsevööndis – Kuressaare vanalinna kooli hoone
Hästi restaureeritud interjöör – Saaremaa muuseumi Kuressaare linnuse – põhikorruse ja sissepääsu – uuendamine
Norra ja Euroopa majanduspiirkonna toetuste projektirahaga restaureeritud hooned – Evald Okase muuseum Haapsalus
Hästi taastatud või restaureeritud detail või hoone osa – Vessiku talu tuuliku pea Saaremaal
Uus ajaloolises keskkonnas – Jussi tall (elamu) Märjamaal
Hästi restaureeritud kunstipärand – Eestimaa rüütelkonna hoone plafoonmaal
Pärandi tutvustaja – Õisu mõisa hoidjad ja ajaloopärandi tutvustajad Eve Kuningas ning Valdur Mets
Pärandit väärtustav kohalik omavalitsus – Tori vallavalitsus, Sindis asuva Pärnu mnt 51 hoone eest
Parim päranditrükis – „Eesti linnaehituse ajalugu 1918–2020“, koostanud Epp Lankots ja Triin Ojari. Eesti Kunstiakadeemia 2024
Aasta leid – Eesti evangeelse luterliku kiriku Haljala Püha Mauritiuse kogudus – väliskrohvis säilinud gooti kirjas aastaarv ja friis
Aasta tegu – sihtasutuse Virumaa Muuseumid Rehbinderi maja interjöör ja mööbliajaloo näitus „Toolile nõjatudes. Luksust ja lihtsust keskajast Lutherini“
Pärandi uurija – Kaido Peremees
Elutöö auhind – Heige Peets
