„Lalitavistara: ajaloolise Buddha kujunemise lugu“. Sanskriti keelest tõlkinud, kujundanud ja välja andnud Mait Raun. 2024. 189 lk.

Alustan ülestunnistusega: mul ei õnnestu läheneda antud teosele erapooletuna. Olen elu jooksul põhjalikult uurinud India religioosset ja kultuurilist pärandit, ent seda siiski vaid hinduistlikul poolel ning budismi põhimõtetega olen tuttav vaid põgusalt. Ja olgugi et keskmisele eesti lugejale võivad ehk hinduism ja budism tunduda „ühe sama India usundina“, või vähemasti millegi omavahel väga sarnasena (olen seda arvamust korduvalt kohanud), lahknevad need kaks üksteisest vahest rohkemgi, kui näiteks islam ja kristlus. See ei tähenda, et hinduism Buddhat ei tunnistaks – tunnistab, kuid tema persooni mõtestatakse hoopis teisiti kui budismis.

XII sajandi hinduistliku autori Džajadeva laulus „Daśāsavātara-stotram“ tema suurteosest „Gita Govinda“ mainitakse näiteks Buddhat Jumala kehastusena, kelle missiooniks oli veedade tühistamine – sest viimaseid oli hakatud väärkasutama tarbetuteks loom­ohverdusteks. Sarnane väide leidub ka varasemas „Bhāgavata-purāna’s“ (1.3.24), kus öeldakse, et Jumal ilmutab end Buddhana meelitamaks neidki, kes on teistide peale kadedad, mingit laadi religioossuse juurde (sammohāya sura-dviṣām).

Hinduism on muidugi üldse omajagu problemaatiline, kuna võib jääda mulje paljude jumalatega polüteismist, olgugi et ma ei ole veel Indias kohanud templit, kus see panteon korraga reas oleks. Vastupidi, reeglina kummardab hindu ikkagi absoluudina üht või teist konkreetset jumalust ning teisi pühadusi tunnistatakse pigem selle valitud Kõigekõrgema abiliste või alamatena. Tegu on niisiis religiooniga, kus on lihtsalt rohkem astmeid, kui kahe­plaaniliselt Jumal ja inimene. Ent lõppkokkuvõttes kummardatakse siiski üht ja absoluutset, suure algustähega Jumalat, ning täpsem oleks seepärast hinduismi asemel rääkida višnuismist, šivaismist, šaktismist, krišnaismist jne. „Hinduismil“ on otstarve vaid teatud koondnimetusena.

Oluline on antud juhul see, et mis tahes oma versioonis taandub hinduism absoluudi ehk Jumala tunnistamisele. Budismis peetakse seevastu personaalse absoluudi olemasolu illusiooniks ja tema poole püüdlemist veel üheks ahelaks, mis elusolendit keha kütkes hoiab. Viimane on võib-olla ka põhjus, miks just budism on kõigist India usunditest olnud tänapäeva läänes kõige populaarsem, sest nähes lahendusena lahustumist ja isiksusliku olemasolu lakkamist, on budism ateismile kõige lähem religioon. „Lalitavistara“ ütleb: „Kui ma kord siin põrmustun, siis ärgu tulgu minu uut kokkupanekut“ (lk 47) või ka „Las ma näitan õilsat teed ja langetan „olen olemas“ hindamise lipu“ (lk 50). Budism ei eelda seega isiklikku alistumist isiksuslikule Jumalale ega tema isiksuslikku teenimist ning selle sihid ei erine seepärast kokkuvõttes märkimisväärselt reduktsionistlikust teadusreligioonist. Ainsaks erinevuseks, et kui viimane näeb lahendusena hedonismi – naudi, kuni suudad –, siis budismis on soovitud eesmärgi saavutamise vahendiks siiski askees ning ilmalikust elust lahtiütlemine. Nii soovitatakse peatükis „Päriselt taipamine“ „tungidest eraldumist“ (lk 98).

Viimane on ka see, mis budismi ja hinduismi kõigist erinevustest hoolimata ühendab. Mõlemad kinnitavad maise maailma illusoorsust, meelte ohjeldamise vajadust ning askeesi kui parimat teed õndsuse või valgustumiseni. Idee „tungidest eraldumisest“ on näiteks väga lähedane XVI sajandi hindu pühaku Rupa Gosvami teose „Upadešamrita“ („Juhenduste surematu nektar“) avavärsile, kus öeldakse, et vaimset teed käiva õpetaja esmaseks pädevuseks on oma keele ja meeletungide, sh genitaalide ja kõhu talitsemine. Võib ka öelda, et mõlemad õpetused tunnistavad ühtviisi vajadust vaikida eeldusena, et päriselt kuulda, ja paigal olla, et päriselt tajuda. Mõlemasse kuulub ka sansaara mõiste ehk arusaam sündide ja surmade ringkäigust kui kannatuste esmasest allikast ning nägemus vaimsusest kui millestki, mis inimese selle ringlusest vabaks päästab. Kaasnev taassünni mõiste on aga see, mis eristab neid lääne religioossetest arusaamadest, kuigi, kui täpne olla, on muidugi ka nn lääne religioon – kui välja arvata ehk maausk – tulnud Euroopa suhtes idast.

„Lalitavistara’s“ viidatakse taassündimise kammitsatele näiteks nii: „Oh, siinne ilm on ilmunud hädaks! Üha sünnib ja vananeb ja sureb ja põrmustub ja ilmneb. Ja enamgi veel, ei olda teadlik, kuidas sellest ainukordsest vägevast õnnetusetüvest – vananemisest, haigusest, suremisest ja nii edasi – välja siirduda“ (lk 101) „Sündimine on õnnetus ja vananemine on õnnetus ja haigus on õnnetus ning suremine ja ebameeldiva külgerakendamine ja meeldivast lahtirakendamine on õnnetus. Ka see, kui otsib, ent ringi otsides ei leia, on õnnetus“ (lk 124).

Nüüd pisut teosest endast. Vahel ka pealkirja „Lalitavistara sūtra“ all tuntud teost võib tinglikult pidada Gautama Buddha elulooraamatuks, kuigi laadilt on pigem tegu filosoofilise traktaadiga. Õpilastega Jetvani metsades peatuvat Buddhat külastavad ühel õhtul taevalikud olendid (deevad), kes paluvad viimasel jutustada loo oma vaimsest virgumisest. Lugu algab Buddha eelmisest kehastusest, kes taevalikus ilmas elu nautides kuuleb korraga meeldetuletust oma varasemast vandest valgustuda. Selle järel sünnibki ta inimeste maailma. Kasvades üles kuninglikus külluses ja eemal muust ilmaelust, saabub ükspäev saatuslik hetk, kui noor Bodhisattva teeb rännu väljapoole lossiaeda ja kohtab haiget, rauka, laipa ja askeeti. Selle kogemuse peale ütleb ta lahti oma külluse-elust ning asub vaimse otsija rajale. See päädib virgumisega bodhipuu varjus ning seejärel teiste õpetamisega.

Kõnealune eestikeelne tõlge on tõlkija kinnitusel vaid koguteose osaline edastus. Välja on jäetud tekst, mille osas kahtlustatakse, et tegu võib olla hilisemate lisandustega algteksti. „Kärbitud on ideoloogilisi lisandusi,“ ütleb ta, „kus Gautama [Buddha] on pandud tegema ja kiitma asju, mida ta oma õpetuses vastustas.“ Olgugi et ma ei ole kindel, kas Virgunu peab olema väga loogikapärane ning tema soovitused kõik tingimata omavahel sobituma, tuleb tõlkijat vahendamistöö eest igatahes kiita. India kultuur on eestlasele, hoolimata meilegi jõudnud arvukaist new age’i liikumistest, oma juurtekstides endiselt paljuski tundmata. Vanadest Aasia suurtest kultuuridest (rääkimatagi tänapäevastest) – Hiina, Jaapan, India – on just viimane vaeslapse rollis ja tänada tuleb igaüht, kes võtab vaevaks panustada selle vahendamisse. Tõsi küll, mõneti on võib-olla ka seesama teos näide põhjustest, miks tunneme Indiat nii vähe või petlikult: kontekstuaalsed kihistused on siin tihtipeale nii ulatuslikud, et sõnumitele ligipääsemiseks keelest üksi ei piisa. (Kindlasti on ka pragmaatilisemaid põhjusi.)

See toobki mu viimase küsimuse juurde, milleks on tõlke selgus ja kvaliteet. Võin eksida, aga mulle tundub, et seda laadi teoste tõlkimise juures tuleb alati väga hästi läbi mõelda, mis eesmärgiga neid tõlgitakse. Kas tahetakse näiteks lihtsalt „faktitruult“ teadvustada nende olemasolu, kas kallutada lugejat omaenda vaimsele teele, kas peegeldada algtekstide keelelist rikkust ja poeetikat vms. Ja küsida, kuivõrd peab tekst jäämagi taotluslikult müstikaks ja kuivõrd olema omas ajas mõistetav, seda ka lugejale, kes pole kontekstiga sina peal.

Eesti keeles on India vanade pühatekstide tõlkimises olnud üheks standardiks Linnart Mälli omaaegne stiil, mille puhul ta ei peljanud keerukate mõistete vahendamiseks leiutada ka uusi väljendeid või sõnakooslusi. Kuigi Mälli valikutes on ka täppipanekuid (näiteks „dharma“ tõlkimine „seadmuseks“, see võtab mõiste kihistused tõepoolest kokku), ei ole see minu meelest teksti loetavuse mõttes parim tee. Kes tunneb sanskritti või India vana poeetikat, saab ka selles tõlkes aimu sellele omasest stiilist kuhjata üksteise peale hulgaliselt epiteete ja ilukeelt (alankāra) või luua kujundlikke väljendusi mitmemõttelistele kontseptsioonidele. Ent tõlkija on allutanud end siin algtekstile liialt, luues lõpuks, Mälli laadi veelgi äärmustades, väljendusi, mis ei tähenda vähemalt asjasse pühendamatule midagi.

Seda rida võib ehk alustada juba teose baasmõiste või nime Bodhisattva vahendamisega „taipolendiks“ – kas polnuks ehk selgem see üldse tõlkimata jätta või kui tõlkida, siis ei kätke ka antud valik kogu selle mõõtu, sest kuigi tüvi „sat“ tõesti viitab olemasolule, saaks rõhutada ka hoopis „sattva“ ehk teatud meelekainuse või vooruse omadust. Ent esineb ka hoopis suuremaid küsitavusi, kohati ehk lausa pöörasusi, nagu nimisõnaks vormistatud „kena/ebakena“, väljendid „raske-teha-toimla“ või „nimi-laad“, väljendid „palahaare“, „igalane“, „olumees“ või „mõisahatta“. Või mida peaks ütlema juhulugejale lause „Ta tõi neile näha hoidjat, kuidas olla tavakaasluses pole-täheldust-ega-mittetäheldust koldega“ (lk 69)? Need võivad kõik küll olla sõnasõnaliselt täpsed lahendused, ent mõte jääb säärase täpsuse taha kaugele peitu.

Küsimus on seda akuutsem, kui uskuda tõlkija väidet, taas Mällile viidates, et algupärased budistlikud suutrad kuuluvad „humanistlike baastekstide hulka“ (lk 7). Sest kas ei peaks siis eeldatavalt humanistlik kirjutis olema ikkagi, vähemalt mingil tasandil, üldmõistetav ja kõigile suhestumisvõimalust pakkuv? Tõsi, ise jään selle Mälli väite osas – kuulsin teda esitavat muide seda ka hinduistlikku kaanonisse kuuluva, India kultuuri ühe suure alusteksti „Bhagavadgītā“ kohta – eriarvamusele. Sest õhku jääb küsimus: kas ei mõju nende, algselt paratamatult religioosset alust kandnud teoste lahutamine oma loomupärasest kontekstist, nende taandamine n-ö erapooletuks humanismiks, kultuurilise anastamise ja maskeerimisena? Võib küll nõustuda Ülo Valgu märkusega raamatu järelsõnas: „Aga kõigest ei peagi meiesugused aru saama. Piisab ehk sellestki, kui oskame aimata selle tekstuaalse ruumi sügavust ja sõnakunsti suurust“ (lk 130). Ent siiski on kahju, et hulk teose algupärasest poeetikast ja tuumakusest on tõlkes kaduma läinud.

Jäin seejuures mõtlema, et ehk on siin üks tegur ka see, et läänes on harjutud vaimsust mõtestama ennekõike millegi mõistusliku või intellektuaalsena, sellal kui autentne ida vaimsus on alati ennekõike kogemuslik. Võib-olla ei tuleks seepärast ka tõlkes keskenduda niivõrd õpetuste keelele, vaid kogemusele, milleni need õpetused juhatavad. Viimase selgeimaks väljenduseks võibki olla tundmise, mitte teadmise ilu.