Aadu Must, Eesti ja eestlaste ajaloo allikad Vene arhiivis: Venemaa ajalooarhiiv (1801–1917). Tartu Ülikooli Kirjastus & Rahvusarhiiv, 2023. 884 lk.
Kui raamatukogus jõuab Aadu Musta monograafia järjekord lõpuks minuni, olen hetkeks kahevahel: sedavõrd rasket ja kogukat klotsi on ühes teiste raamatutega pisut palju käe otsas koju vedada. Aga kaasa ma ta siiski võtan ja olen oma otsusega juba esimesel õhtul väga rahul. Lõpuks leian end mõttelt, et kui peaks valima viimastel aastatel välja antud ajalooteoste seast ühe, mis võiks leiduda iga ajaloolase riiulis, siis annaksin oma hääle just kõnealusele. Tegu ei ole pelgalt asjatundliku käsitlusega, vaid mitmes mõttes põneva ja väljapaistva teosega.
Arhiivitöö
Must vaatleb, mida leidub Eesti ja eestlaste kohta Venemaa ajalooarhiivis. Arhiiv, see imeline, lõputu varasalv, on ajaloolase töö raudne alustugi. Või kas ikka on? On ju kutselisi ajaloolasi sageli kaheks jagatud selle alusel, kas tehakse arhiivitööd või tuginetakse juba avaldatud materjalile. Võib mõelda, et esimesel juhul on keskne väärtus uudne informatsioon, teisel juhul metodoloogiline-teoreetiline süntees, lai kontekstiloome ja mõtestus. Muidugi on see kõik palju keerulisem ja puhtaid vorme esineb harva, kuid siiski näib, et esimese grupi kandepind on vähenenud (eriti tuleb see välja järjepidevalt lõputöid lugedes).
Autor mainib raamatus, et Tartu ajalookorüfeele Herbert Ligile meeldis Leopold Ranke mõttetera, et ajaloolane, kes töötab arhiivis alla 300 päeva aastast, kaotab oma kvalifikatsiooni. Ilmselt ei suutnud Ligi isegi sellist tempot hoida, mida ei saa talle ka pahaks panna, arvestades töökohustusi ülikoolis ja mujal. Mida arvab Must? Vastuse leiame näiteks leheküljelt 21, kus ta kõneleb 2016. aastal ilmunud Daniel Beeri auhinnatud raamatust „The House of the Dead: Siberian Exile Under the Tsars“, milles „Venemaa arhiivides leiduvaid allikaid on kasutatud üsna juhuslikult ja fragmentaarselt“, aga millest paremat raamatut ei ole sel teemal ometigi keegi seni veel kirjutanud. Nii et ainult tugevast arhiivitööst ei piisa.
Võiks mõelda ka nii, et fondides töötatakse noorena või siis, kui pensionipõlves on rohkem aega keskenduda oma uurimisobjektile, ent kummatigi tundub, et arhiivitöö sõltub ennekõike iseloomust. Midagi ei ole teha, kuid ka väga heade ajaloolaste seas on neid, kellele see lihtsalt ei sobi. Arhiivitöö ei kuulu kergete kilda – selleks et üksikutest hajusatest infokildudes moodustuks terviklik mosaiik, peab sageli kulutama sadu tagumikutunde ja vaatama läbi tuhandeid, tihti eri põhjustel raskesti loetavaid ja tõlgendatavaid säilikulehti. Et olla edukas eeldab kombinatsiooni soovist saada teada – mis on olemas vahest kõigil ajaloolastel –, kannatlikkusest ja distsipliinist. Arhiivitööd peab armastama. Kõnealune raamat on otsene tunnistus, et Aadu Mustaga oli just nii.
Lustlik tekst
Must ei ole kirjutanud oma monograafiat harjumuspärasel viisil – lähtudes ajalooteaduslikule tekstile omastest printsiipidest ja standarditest, mis mõnigi kord lugemiskogemusele hästi ei mõju –, vaid pigemini, nagu talle meeldinud on: vabalt ja loovalt. Kuigi teema on raskekaaluline, ei puudu tekstis lustlikkus ja tajutavas annuses kirge. Ja kas saakski olla teisiti, kui autor, kes on töötanud kokku 55 arhiivis, möönab, et Estica jahtimine on olnud talle nii töö kui ka hobi (lk 15).
Et anda edasi natukenegi maitset autori kõnepruugist ja stiilist, olen välja noppinud mõned iseloomulikud read. Leheküljel 57 kirjeldab Must hoogsalt, kuidas kartulikasvatuse temaatikat otsides komistas ta rõõmsale leiule Eestimaa kubermangu kohta. Ta kirjutab: „Oi, ega see kirje maha tõmmatud ei ole? Siiski ei! Lihtsalt järgmise kirje maha kriipsutus on natukene meie otsitavale kirjele ulatunud. Ja näe, seal see kirje ongi (tõsi, leitud kõhnapoolne toimik pole just eriti informatiivne). Nii see teabeotsing Venemaa ajalooarhiivis käib!“ (lk 57). Leheküljel 68 vahendab ta järgmist: „Mul süda lausa rõõmustas, kui nägin, et nimekirja on võetud ka Kuramaa kubermangu Kuldiga maakonna maamõõdu revisjonikomisjoni dokumendid.“ Leheküljel 217 avaneb vastupidine: „Vaatasin dokumendi kuupäeva ja tahtmatult tuli suure solvumuse pisar silmanurka – kuberner tegi seda 1867. aasta augustis, ajal, mil Saaremaal hakkas võimutsema näljahäda.“
Leheküljelt 60 leiame toreda koduse kirjelduse muidu äärmiselt mittekoduse Venemaa ajalooarhiivi kohta: „Majja sisenedes peate kõigepealt garderoobist ostma ühekordsed kilesussid, mille sõbralik sahin saadab teid tööpäeva lõpuni.“ Ei puudu ka päevakajalised põiked ja seosed: „Just Venemaa ajalooarhiivi materjalid näitavad, kuidas Vene impeeriumi ja temaga liidetud alade ajalugu on süstemaatiliselt ümber kirjutatud, ideoloogiliselt kallutatud, üht-teist mastaapselt ilustatud […]“ (lk 21).
Selliseid „inimnäolisi“ (Must ütleb, et austab inimnäolist ajalugu), harjumuspärasest teadusstiilist hälbivaid passusi on täpselt nii palju, et panna tekst elama, aga seejuures mitte muutuda lugejale tüütuks või koormavaks. Need demonstreerivad, et professor ei olnud oma arhiividest tüdinud ka elu lõpuaastatel. Miks olekski pidanud? – oli ta ju vaid 72.
Mõnikord kumab tekstist läbi, et tegu on inimesega, kes on harjunud end väljendama kõnes. Loen ja järsku kerkib vaimusilma ette pilt, kuidas Must pöördub oma üliõpilaste poole: „Seni, kuni te ei kavatse üht või teist teemat arhiivi uurima sõita, saate sellest viidete rägast silmad põgusalt üle libistada. Kui aga tegemist on teile uurimishuvi pakkuva teemaga, on viited käepärast võtta. Loodetavasti avastate siis, et keegi on teie allikajahi töö palju hõlpsamaks ja viljakamaks teinud.“ (lk 25-26).
Rohkelt teadmist
Mitmekesine, valgustuslik ja isikliku puudutusega laetud kompendium äratab kahetsust, et kunagi ei avanenud juhust autorit kohata, nt tema arhiivindusloengus. Kuigi Must töötas Tartu ülikooli arhiivinduse õppetoolis 30 aastat, ei astu ta minu arvates lugeja ette niivõrd väärika professorina, kui just hea nina ja lõpmatult innustuva arhiivihundina – jäljekütina parimas mõttes –, kes on jõudnud punkti, kus oma tohutu kogemuse jagamine pole mitte eesõigus, vaid kohustus. Kohustus, mida täita rõõmuga.
Poleks oodanudki, et arhiivi(nduse)st rääkiv monograafia võib hoida enda kütkes niisamuti nagu Conan Doyle’i lood ühest teisest kuulsast jäljekütist. Ma ei ütle, et Aadu Must kirjutab nagu prosaist, kuid kui ajaloos oleks oma Conan Doyle, siis on ta igal juhul väga Musta moodi. See on võimalik ainult seepärast, et Musta jaoks ei olnud arhiiv kunagi igav ja hall. Leheküljel 746 sedastab ta: „Kohati aga tuleb sandarmeeria arhivaale lugedes tunne, nagu loeks Jaroslav Hašeki vahva sõdur Švejki lugusid. Loeme, kuidas… [—]“. Või teisal: „Pärast tunniajalist lugemist hakkasin mõttes juba koduküla koerte haukumist, kukkede kiremist ja lehmade ammumist kuulma!“ (lk 228-229). Huvitav on see uurija töö, kui on fantaasiat! Kuid selleks et jõuda tulemusteni, tuleb muidugi ka kõvasti ponnistada: „Kogusin vaprust, nägin vaeva ja ajasin rida-realt läbi veel ühe kopsaka, kolm aastat hilisema toimiku.“ (lk 291).
Nüüd võiks mõni tõsine akadeemiline ajaloouurija küsida, miks ma juba ei kõnele kõige olulisemast ehk raamatu sisulistest aspektidest, vaid kulutan väärtuslikke ridu teisejärgulisele emotsionaalset laadi pudi-padile. Aga ei, see pole teisejärguline. Demonstreerib ju Aadu Mustki oma raamatus, et ajalugu on alati vahendatud. Ajaloolase osa ajalooloomes tuleb teadvustada, kuid ülemäära lihtne see ei ole, sest üldiselt ei paku ajaloolased selleks ka kuigivõrd võimalust – enamikus ajaloomonograafiatest esineb eneserefleksiooni näpuotsaga (see mis on, on jällegi suuresti standardiseeritud, mitte isikupärane). Must näitab meile nii seda, kuidas ajaloolane töötab (seejuures osutades mitmesugustele ohtudele), kui ka seda, kuidas ta mõtleb. Pean seda raamatu suurimaks tugevuseks, kuigi kindlasti on neid, kelles isikliku aspekti sissetoomine vastumeelt tekitab.
Mis puudutab aga sisulist, faktikeskset ajalooteadmist, siis seda on kokku kuhjatud ääretul hulgal. Tegu on ikkagi elutööga, mitte järjekordse uurimisprojekti vormistuse või kiiresti ja poolvastumeelselt sündinud tekstiga, mis tõestab õigust töötada ülikoolis professorina ka järgmisel aastal.
Autoril on pakkuda palju eri valdkondade uurijaile. Kui uurija läheb arhiivi, siis ta üldiselt teab, mida otsib. Töö käigus tuleb peaaegu alati ette huvitavat materjali, mis otsitavaga ei seostu. Mõned ajaloolased märgivad olulisima üles, heas lootuses, et ehk kulub tulevikus ära, kuid on ka neid, kes heidavad külmalt kõrvale kõik, mis on ülesande seisukohalt kasutu. Must on toiminud teisiti, sest teda ei ole kannustanud konkreetsed teemad ja küsimused, vaid soov leida üles võimalikult palju olulist materjalist, mis heidab valgust Esticale. Seega on teda ebaajaloolaselikult meelitanud kõik, eriti aga murranguline teave, mis pole veel käibes.
Tutvustatavaid valdkondi ja teemasid on seinast seina: seadusloome, rahandus, kroonuvara, talurahvas, teed ja ehitised, kunst, väljarändamisliikumine, kohtuasjad, linnakorraldus … Mind huvitasid kõige rohkem peatükid „Tööstus ja kaubandus“ ning „Raudtee, side, telegraaf“. Kõigist neist annab Must hea ülevaate, toob huvitavaid näiteid, osutab kõnekatele asjaoludele jm. Ta kirjutab: [—] uurijate arhiivi peibutamiseks räägin ka raamatus arhiivimaterjalidest leitud huvitavatest inimestest, nende elusaatusest“ (lk 26). Asjalik on ülevaade välismaisest, kuid meile olulisest Vene ajalooarhiivist, kuhu ka enamik kutselistest ajaloolastest pole jalga tõstnud ja võib-olla ei saagi tõsta. Saab selgeks, et Eesti ja Vene arhiivid erinevad nagu käsi ja jalg. Raamatut tasub kindlasti lugeda sel, keda huvitavad arhiivinduse alused – kõige olulisem on kaetud selleski lõigus – või ka lihtsalt Eesti ajalugu.
Aga see ei ole üksnes raamat sellest, mida leidub Venemaa ajalooarhiivis aastani 1917. Väga olulised on just rohked kõrvalepõiked. Kutseliste ajaloolaste jaoks on õige magusad ampsud, mille sisuks kokkupuuted ajaloolastega, kellega autor töö käigus kohtunud on, ja praktilistele kogemustele baseeruvad märkused ajaloolase tööst.
Veel rõhutaksin teose käsiraamatulikku laadi. Niiviisi kirjutamine on jällegi Musta eripära. On ju tema sulest varem ilmunud ka „Perekonnajaloo uurija käsiraamat“. Minu mõtteline tutvus Mustaga sai alguse veebilehelt Onomastika.net, mis raamatu „Eestlaste perekonnaloo allikad“ elektroonilise lisana oli oma ajas suurepärane tööriist. Sääraste saavutuste jaoks on vaja ikka väga laia haaret ja suurt teadmispagasit.
Hea kaalub palju
On küll paeluv avastada, mis ja kes kõik on Musta huvi äratanud või talle uurimisel lihtsalt ette jäänud, kuid samal ajal ei täitunud näiteks väike lootus saada aimdust, kuidas avaneb Vene arhiivis ajajärgu (lõpu) kuulsaim eestlane Georg Lurich. Muidugi on ka Mustal oma lemmikteemad, näiteks sünnipaiga Tori ajalugu.
Pole kahtlustki, et väljaandjad kaalusid hoolega, kuidas teost tehniliselt lahendada. Tulemus on igati hea, ent pea 850 lehekülge väga kvaliteetsel paksul kriitpaberil teevad teose selgelt liiga kogukaks ja raskeks. Seda ei saa kanda kaasas ega lugeda diivanil lesides. Ja kui väärt teost sagedasti lapata, kaotab köide peagi oma kena välimuse. Vahest olnuks parem anda välja kaks köidet, millest teise lõpetanuks mõne Musta õpilase või ametikaaslase asjatundlik ja põhjalik järelsõna, milles oleks valgustatud teose sündimise lugu ja ka autori isikut. Ma arvan, et oma pitseri on teosele siiski vajutanud asjaolu, et Must oli käsikirjaga tegeledes raskelt haige (samal ajal mõtles juba järgmisele raamatule). Ta küll jõudis käsikirja lõpetada, kuid selle ilmumisest enam osa ei saanud. Kuigi lugemiskogemus on sujuv, võinuks toimetaja mõnda lauset või sõnastust veelgi viimistleda. Ometi ei teki ka muljet, et midagi oleks puudu: illustratsioonid, pildiallkirjad ja joonealused märkused on suurepärased. Inimnäolisusest kõneleb peatükkide kompaktsus. Mõned peatükid võiksid isegi lihakamad olla.
Aadu Must oli mitmekülgne inimene. Enamikule meist seostub tema nimi poliitilise tegevusega. Poliitikaski lõi ta kaasa sisemise põlemisega, täites eri aegadel vastutusrikkaid ülesandeid. On kurb, et Must rohkem ajaloost kirjutada ei jõudnud (mulle teadaolevalt jäi tema saagiks muude tööde kõrval seitse omakeelset raamatut). Jäägu Musta igaveseks meenutama see ääretult võluv, oluline ja õpetlik teos, mis võtab hästi kokku tema töö ajaloolase ja arhiivihundina.
