Tartu Kunstimaja kaks korrust on kujundaja Jüri Kask jaotanud nii, et alumise korruse galeriis on varased, 1960ndate lõpust ja 1970ndate algusest kuni 1980ndate alguseni dateeritavad tööd, ülemise korruse kolmes ruumis hilisemad. Pilte on poolesaja ringis. NB ! Jutt käib maalist, vanast heast maalist, mille võimalused on teooriates ammendatuks kuulutatud. Maalist kui kujutamise ja eneseväljendamise vahendist, mille eetika nõudis, et pole mõtet teha maali siis, kui öelda saab ka teiste vahendite abil.
Paul Saar ei võtnud maali vahendina, mis loob tema käekirjale või kujutamise viisile monopoli, seda tegija nime külge kinnistades. Maal oli talle võrdväärne, enamasti aga potentsiaalselt võimsam ja parem, ajatum partner kui tema võimalusi ekspluateeriv kunstniku-mina.
Selline värvide väe vabakslaskmist, selle väe tõestamise võimalust otsiv hoiak jõuab enamasti abstraktsioonini. Jõudis ka Tartu maalikooli õitseaegade õhustikus elav Paul Saar. Selle tüüpiliselt prantsuspärase loodust ja motiivi maksimaalselt üldistava viisini, milles on meeleolu ja poeesiat, pidevat igatsust ja kõhklusi, ettevaatlikkust ilu suhtes ja sõltumatut distantsi.
Probleemi vastuoksused ei seisne tema vormilises lahenduses. Piltide ees olles ei mõtle mitte „mida ta tahab öelda?”, vaid „mida ta tahab näha?”. Minu jaoks on nägemises rohkem vabadust ja tõde.
Pilt paneb vastu vähemalegi katsele tuua tasse mingit detaili või konkreetsemat maailma ilmutavat pintslilööki. Ma ei taotle küll mingit erilist pildi mõtestamist. See seob vaimu ja on rohkem „aju töö”. On hea kui „motiivi” mõtteks on värv, värv, mis on antud täie teadmisega – ja ainult omast „maailmast”. See peaks tähendama töö „vabana sündimist” – sõltumatust loojast ja ümbrusest, milles olema hakkab. Seda tahab maal ja seda tuleb talle ka anda … See on vastuoksuste terviklikkus, mida me tihti ei taha mõista, kardame (kujuta ette pildisarja, ütleme mingi „Minek”).
Kuni silm tajub äkki Suurt Halli. Kui palju jõudu ja kompromissitust on esimese mustas ja valges. Vaadata kahe silmaga, musta ja valgega. Kõike peab olema, jõudu ja jõuetust. Hea ja halb olgu vastakuti (muidu pole see kellegi Hea!). Peab olema kannatust ja närvi, et uued asjad veenvalt ise enda eest seistes pildile saaksid.
Suured värvitundlikud formaadid, sümbolistliku alatooniga väga erinevaist meeleoludest kantud kompositsioonid, vahel selgepiiriline ja äratuntav objekt keset abstraktset värvimerd („Trepp”, „Vaikelu”). Palju akvarellilikult läbipaistvaid ja õhulisi pilte, ilmselgelt vesivärviga töötamise kogemusest sündinuid. Tõenäoliselt aitas akvarell kunstnikul tajuda ka välismaiste õlivärvide võimalusi, sest üleminek „venelastelt” „väljamaakatele” oli alguses üksjagu võõras ja vaevaline.
Aga need väljamaa värvid. Nagu juba arvasin nii ka oli. Kõige peenem inglise kaka. Jumala eest, ma ei oska arvata, mida nendega ka hästi teha saab. Igatahes ma maadlen nüüd lõuendil küll tõesti! Värvidega. … Toonid on ilusad, ei ole midagi öelda, aga värvid ei kata, on teised tatised ja puha ja puha.
Tõeliseks üllatajaks osutuvad Paul Saare varased, paljudele tundmatud pildid, julgelt naiivsed ja rõõmsad, kus rakendatud lihtsaid, aga väga kõnekaid värvikooslusi. Nende „kultuursusele” ja „professionaalsusele” vilistav vorm on täis liigutavat ja veenvat ekspressiivsust. Papile ja lõuendile maalitud, enamasti signeerimata, dateerimata ja pealkirjastamata, on nendes keskendutud inimesele, kasutatud rohkelt figuuri. Siin on väikesi lihtsaid etüüde, ema ja isa portree, lustakaid kompositsioone („In vino veritas”, „Piibutaja maastikus”, „Karikas”) ja kauni, lihtsameelse sugestiivsusega „Mees merd kuulamas”.
Hilisemates töödes inimene kaob, jäävad aina peenemaks ja rafineeritumaks muutuvate värvikoosluste vahendatud tunded ja nägemused, väga erinevad varaste piltide lapsemeelsest otse märki tabamisest.
Omaette seisvad, aga siiski kahe perioodi üleminekuna on käsitletavad „Kuulaja”, „Ringjoone puutuja”, „Vari” ja „Mets”. Ateljeetoonides laseeritud, valguse eest kaitstud ja ajahambast õilistatud müstika poole püüdlevana on nad küll sugestiivsed, aga ajast ja ruumist puutumatud, ses mõttes tardunud. Müstika ja allegooria ei kao päriselt ka hilisemaist piltidest, aga need tulevad avatud aknast ja uksest, koos õhu ja valgusega.
Kõnnin hilissügiseses Tartus ja mõtlen, et kusagil siinsamas elavad ja toimetavad tudengid, teadlased, kunstnikud ja kirjanikud ning et inimesena elamise keerukust on kogenud meie eellased ja elavad läbi ka tulevad põlved. Kõigest oma paljutahulisusest hoolimata tundub see olevat konstant, mille mõõtmiseks on meis kõigis mõõdupuu olemas. Niikaua kui kunsti teeb inimene, kehtib see ka kunsti kohta. Haritus, professionaalsus, rafineeritus ja kombed tulevad hiljem, terminid ja nende kasutamise kokkulepped ka. Ajal, kus pole millelegi järele jõuda, millestki maha jääda, on õppida kõigest. Nii et kõik on nagu alati. Mis inimesse puutub.
Kõik on lumes, kõik on valge, kõik on nii nii vait. Jaa, mu kullake, ja miski on vanaks saamas. Nii vanaks, et ootad juba uut ja võib-olla ehk noorematki. Selle lähedus teeb seestpoolt segaseks. Sunnib endale kohut mõistma ja mõnel määral andestamagi.
Aga metsas on puud purikaid täis ja härma. Tead Sa, mu kullake, mis on härmatis. See on suve tuhk. Kõige ilusam tuhk, mida tean. Ja kui sõltumatu ta on. Ei ta lase end kätte võtta. Külm ilu. Rahulik.
On imelik aeg. Sa tahad, et kogu aeg oleks su juures tuli. Vaatad teda ja tunned, et kogu see rahu, mida see valge maastik susse on süstinud, hakkab sulama ja kaob. Ei saa tarduda. Lased oma hingegi (kui ta olemas on?) endast minema. Seda on hea „vaadata”. Ta käib ja ei jäta jälgi.
Soperdan pilte teha. No on alles punnitamine. Aga sel on võib-olla ainult üks väärtus – õpetab olema.
Artiklis on kasutatud väljavõtteid Paul Saare kirjadest aastatel 1975–1985.
