$menuu_nimi: Telli_menuu
$submenu_hover: 
$submenu_direction: vertical
Toeta
$menuu_nimi: Ulemine_menuu
$submenu_hover: 
$submenu_direction: horizontal

$menuu_nimi: Ulemine_paremal
$submenu_hover: 
$submenu_direction: horizontal

Aedade järelelu

Lylian Meister
Vaatamisi 38
4 minutit

Aedade järelelu

I osa: nüüdiskunstiprojekt

EKMi suurprojekt „Aedade järelelu” Kumus ja aktsioonina Tallinna linnaruumis kuni 8. IX. Näituse nüüdiskunsti osa Kumu V korruse nüüdiskunsti galeriis, kuraator Eha Komissarov, kujundaja Villem Tomiste ja graafiline kujundaja Angelika Schneider, sisehoovis Margit Säde Lehni kureeritud helipõhine vabaõhuprojekt „Kõndides mööda salateid”.

Kultuuri ja looduse vahekord on nüüdiskunsti aktuaalne teema. Komissarov ise on sõnastanud näituse platvormi: „Aed kuulub looduse juurde, lahutamatu mõistetest maastik, maakoht, metsik loodus. Sellega on seotud müütilised paigad nagu Eedeni aed, Arkaadia ja Elüüsiumi väljad. Samas on pargid ja aiad inimlikustatud looduse märgid, mille sündi juhtis idee saavutada mitmemõõtmelisuses kogetav vaimne nauding.” Tuleb tõdeda, et Eha Komissarov on kuraatorina kõrgvormis. „Aedade järelelu” on tema viimastele töödele iseloomulikult intrigeeriv, valdkondade piire nihutav ja elus. Näituse nüüdiskunsti osa suurim väärtus on see, et esimest korda saab kokkuvõtlikult näha viimase aja urbanistlikku mõtlemist ja tegutsemist Eestis, ökoeluviisi levikut. Kunstiplatvormina on esitletud EKA arhitektuuriteaduskonnast sirgunud noorte arhitektide ja urbanistide põnevad projektid.

Alustaksin aedadega tegeleva näituse puhul ringkäiguga vabas õhus ehk siis Kumu hoovis. Iseseisvaks tegutsemiseks võib kaasa haarata „Teistmoodi ristsõna” ja kujundusplaani „Ole ise maastikuarhitekt!”. Kumu hoov võtab näitusekülastaja vastu rõõmsa vilistamise ja linnulauluga. See on Margit Säde Lehni kureeritud projekti „Kõndides mööda salateid” osa. Tegemist on keelt, heli ja ruumi sünteesiva ja võrdleva mahuka projektiga, mille eesmärk on eksitada vaataja keele ja ruumi labürinti ning näilise korrastatuse kiuste jätta ta ring-, ummik- ja salateedele uitama. See on projekti kõige rahvusvahelisem osa, kaasates hulga põnevaid välisautoreid. Häälimise ja lugemise valdkonda paigutuvad läbisegi mitmes keeles kõnelev Cia Rinne teosega „Helid solistidele”, ilmateadete poeesiaga tegelev Kenneth Goldsmith ning Triin Tamm oma teosega „Kivid Rroosi Selaviste roosiaias”. Louise Lawleri feministlik teos „Linnuhääled” esitab kuulsate ja edukate meeskunstnike nimesid linnulaulu ja paarituskutsena. Adrian Piper vilistab kaasa Johann Sebastian Bachi kontserdilinastustele, teeb seda rõõmsalt ja innukalt vaatamata väikestele eksimustele. Selle teose puhul tekib tugev side viienda korruse Timo Tootsi Soodevahe muuseumis kajastuva isehakanud aednike rõõmsa sooviga katsetades ja eksides maad harida ja oma aeda kujundada. Vilistab ka Paul Elleman: tema esitab Oliver Messiaeni kolm linnulauludel põhinevat klaveripala. Teised kunstnikud käsitlevad teksti ja ruumi, nende töödeni juhib Kumu hoovis ekslejat nauditava graafilise disainiga kaart, mis tuleb kindlasti kassa kõrvalt kaasa võtta. 5. VI peeti projekti raames hoovis ka muusikat ja maailma loomist hõlmav liturgia „Tammeöö:: turnigürh”.

Hoovi visuaalne fookus, projekt „Ananass või artišokk?” eksperimentaalse aiana on nii jõuline, et vaataja ei pruugi salateedele uitama pööratagi. Suurejooneliselt tõusevad mööda treppe taeva poole Tallinna ja linna ümbruse mahajäetud aedade taimed-leidlapsed ruutmeetrise Big Bagi kottidesse paigutatud „aialappidel”. EKA maastikuarhitektid on Katrin Koovi eestvõttel palju ringi uidanud ja linna piiri ka varem läbi käinud, nüüd siis sekkuv ja hooliv projekt, mis on sündinud näitusele eelnenud neljal aprillikuu laupäeval EKA maastikuarhitektuuri õppetooli avatud töötubade käigus, juhendajad Katrin Koov, Maria Pukk ja Ivar Lubjak. Vihm on küll viinud juuni teise pühapäeva seisuga suurelt osalt eksponaatidelt informatsiooni taimede leiukohtadest. Ilmselt oleks näituse meeskond kilekottidesse peidetud paberite asemel pidanud aialappidele spikerdama puukoolide vabaõhuväljapanekute veekindlad sildid. Leian siiski enda rõõmuks ka loetavaid silte: Soodevahe lupiinid ja päevaliiliad, Harku tähtputke ja hanemaltsa ning Kopli maasikad.

Nüüdiskunsti galeriis domineerivad eesti ja inglise (aia)kultuuriruumid. Londonis elavad ja töötavad eesti kunstnikud, nende seas kõva aiandusinimene Mare Tralla, kelle video „Oma kartul” ja Londoni queer’i-aednikega tehtud intervjuud annavad näitusele kõvasti värvi. Teine kõva aednikust kunstnik, keda näitusel režissöör Katariina Lahti ja YLE TV rootsikeelsete saadete toimetuse poolt filmituna näidatakse, on Siim-Tanel Annus. Videomaterjal on igati huvitav, filmitud 1987. aasta hilissügisel ja käsitleb Annust nii laias spektris, et konkreetse näituse kontekstis on see kohatu. Huvitavam oleks olnud näha kunstniku aeda tema noorpõlve performance’i-teatri ja igapäevase elatusallikana, võrdlusena kunstnikku aedniku ja kunstnikuna nüüd, 25 aastat hiljem. Kunstnik elab edasi Ilkka Halso fototeosel osundatud „võimaluse” platsil, kõrguvate paneelelamute kõrval oma aeda harides.

Timo Tootsi projekti „Soodevahe linnak” võiks määratleda targa provokatsioonina, mille eesmärk on näidata alternatiivseid vaatenurki Soodevahe illegaalsele ja isetekkelisele suvilaasumile ja sealsete aiaharijate elustiilile. Loosung „Läbi peenarde pilvede poole” ja seda sümboliseeriv porgand-lennuk on Kumu näituse kõrgpilotaaž. Soodevahe on kuulutatud miljööväärtuslikuks pilpaarhitektuuri-piirkonnaks. Kumus avatud Soodevahe muuseumis – Somus kajastuvad Vatiteater, Linnujaam, hotell Baldahhiin, saab kaasa elada Soodevahe põnevaima aia konkursile 2011. aastal. Näituse osana töötab iseteeninduslik Magaziin. Loetakse ette Holger Kaintsi „Lennukivaatlejat”, mis on ilmunud LR 2009/13–15. Soodevahe Linnujaam on „skvotitud daatšas asuv alternatiivne õhuseirejaam Tallinna lennujaamas” ja hotellis Baldahhiin saab omal vastutusel illegaalselt ööbida. Kõike seda saadab vaimurikas graafiline disain ja alternatiivne tootearendus. Kahju, et Somu ei taibatud näidata Kiasma näitusel „Camouflage”, kui Helsingi oli 2012. aastal disainipealinn.

Näituse üks põnevamaid teoseid on kindlasti ka arhitektuuribüroo Kadarik Tüür Arhitektid „Reisikiri tulevikust”: makett „Aidu püramiid 2030” ja digitrükiteosed Lasnamäe ja Aidu jaama ning kaevandusala tulevikunägemustest, raugete klassikalisele maastikumaalile iseloomulike pealkirjadega „Aidu jaam, 2080”, „Sügis Aidus, 2080”, „August Lasnamäel, 2139”, „Sügis Lasnamäel, 2141”, „Talipüük Lasnamäel, 2208” jne. Teosed põhinevad 2012. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali võistlustööl. Kumus näidatav mõjub apokalüptilise tulevikunägemusena. Süngus väljendub eelkõige linna(maastiku) kõrvaltegelastes: sõdurites, kariloomades, karjastes, aga ka tühjades ja mahajäetud paneelmajades ja nende katustel paiknevates sama tühjades roostetanud karkassiga kasvuhoonetes. Mõtlesin huviga, kas see on minu isiklik taju, mõjutatud Pärnu rannakarjamaal linnaloomana surnuks tulistatud tõupullist ja teoste tulekarva sügiskoloriidist. Ehk on autorite endi eesmärk ikkagi jätkuvalt innustada meid eriliste draamadeta tagasihoidlikult toime tulema. Keskne koht on ruumis Aidu püramiidil, sealne põlevkivikarjäär on Eestis mäenduslikult oluline objekt, mis rajamise ajal 1970ndatel oli mitme uue kaevandusmasina ja tehnoloogia katsepolügooniks.

Soome fotograafi Ilkka Halso tööd võimendavad Kadarik Tüür Arhitektidega samalaadseid küsimusi, vastandades maa ja aiaga elustiili korrusmajadesse koondumisele. Taavi Talve „Stetsonia Coryne” piikkaktus on suurepärane jõuline teos, elav skulptuur fotol, mis mõjub emotsionaalsusega. Talve on leidnud hea vaatenurga, sest raske on taimede arhitektoonika kiretu eksponeerimisega pärast Karl Blossfeldti veel midagi korda saata. Taimede suhtes empaatiline ja emotsionaalne on ka tema installatsioon „Salaelud”, mis ongi ju elust enesest, kus kassi- ja taimetädid viletsakesed elus hoiavad.

„Unistuste” sektsioonis loovad Marje Taska ja Ilmar Taska video- ja ruumiinstallatsioonina aeda oma elutuppa Lasnamäel. Ruumi sisenedes ootavad vaatajat vest ja hommikumantel nagu aedniku tööriided, vastasseinal saab end ka peeglist imetleda. Sisenesin vaatlejana Taskade aeda, kus flamingod voodi ja kirjutuslaua kohal toimetavad ja kaelkirjak raamaturiiulil lehti sööb. Marje Taska on oma varasemas loomingus puudutanud aednikuna ka linnaruumi.

Aiateatri ruumi primadonna on Jaanus Samma oma paljukiidetud seeriaga „Basseinid” ja Apollo platsi purskkaevuvideoga. Draamat lisavad Paco Ulmani fotod „Nimeta. (The Loneliness is Alive!)” ja Kirke Kangro video „Õismäe”, vaimukas teos, mille heli oleks tahtnud kõrvaklappidest kuulata. Paco Ulmani tundlik suhe ruumiga on olnud lummav juba läbi mitme fotoseeria. Ruumi lavastamisel on kasutatud ka metallikunstnik Leida Ilo teost „Kõrred”, Krista Möldri Londoni pargileidudega fotosid, Liina Lõõbase nihestatud reaalsusega fotosid Tartu aedadest ja Laura Kuuse sissevaateid naabri aeda. Ruumi keskpunkti on seatud Villem Tomiste Viljandi Minihansa teemapargi konkursitöö elegantne pargimööbli makett. Iseenesest ju huvitavate töödega ruum mõjub kokku siiski kirjult.

Alaossa „Traditsioon” on koondatud Jakob Schmitti C-trükis seeria „Ülemise haru põõsas 1–6” („Upper Branch Bush No 1–6”), Anni Kagovere metallanumad „Mööduv hetk” ja installatsioon „Ryöanji” ning Mare Vindi paari aastakümne tagune litograafia Palmse mõisa palmimajast ja käesoleva aasta värvipliiatsijoonistused. Eklektilist ruumi hoiavad koos kunstnike töid ühendavad vormimängud, aga huvitav oleks olnud näha ka diskussiooni traditsiooni tõstmisest kontekstivälisesse kultuurikeskkonda Kadrioru pargi Jaapani aia näitel, kuhu kunstnik Kagovere publikupäeval ka jalutuskäigu korraldas.

Postmodernistlik arhitektuuritraditsiooni on vorminud ka ruumis „Vaatamine” esindatud Minna Hindi ja Jaanus Samma teose „Tipp” tumeda tornehitise, mille sisemus on vooderdatud kuivanud adruga. Merelõhna tahakski nuusutama jääda. Torni sees projitseeritud videoinstallatsioonis saab kõndida läbi adruse vee edasi, jõudmata obeliski mäekristallilaadse tipuni, kooslus mõjub täiesti new – age’likult ja üsnagi vängelt. Kristiina Hanseni ja Johannes Säre „Nimetu” („Untitled”) on optiliselt tore teos, aga mitte just üllatav.

Maastiku vaatlemise ja maastikus toimetamise viisid seab kahtluse alla Liina Siibi, Su Griersoni, Kyra Cleggi ja Laura Kuuse projekt „Eedeni(le) vastu”. Videoteoseid tuleb piiluda läbi seinaaukude, tõsiselt häirib ebahügieeniline tõsiasi, et piiluaukude ümbruses on eelmiste vaatlejate huulepumati ja puudrijäljed, ehkki eks omamoodi loodusevaatlejate paatina seegi. Eriti hõrgu koosluse, nii omavahel kui ka looduse ja arhitektuuri poeetilisel sidumisel kunstnike töödes, annab aga Arne Maasiku ja Giovanni Battista Piranesi koosesitlemine ruumis „Väsimatu loodus”. See on kuraatori erakordne leid: ruum mõjub täiesti lummavalt.

Mida oleks näitusel veel näha tahtnud? Rohkem Lilleoru kogukonda, mis on tagasihoidlikult kajastatud Katrin Lipu ja Elulille kogukonna pargi fotodokumentatsioonina; Linnalabori „Söödava linna” projekti kokkuvõtet ja katuseaianduse keemiakatseid, nüüdisdisaini (III korruse traditsioonilisele toalillelaua-installatsioonile Elmar Kitse maali ees oleks võinud vastandada V korruse modernistliku pinnalaotuse Maci arvutite visuaalist inspireeritud IT-meeste disainitud lillekasvatuspottide „Click and Grow” esteetika ja elustiiliga).

Sirp