Marta Stratskase maalinäitus „Possible“ ehk „Võimalik“ Vaalas kuni 11. VI.

Marta Stratskas (1986) on oma noore ea kohta jõudnud teha tähelepanuväärselt palju. Ometi on „Possible“ märgilise tähendusega eriline ettevõtmine – sellega kaitseb EKAs maalikunsti õppiv Stratskas magistrikraadi. Tema juhendajad on eesti kunsti suurkuju Kaido Ole ja kunstiteoreetik Andrus Laansalu. Originaalmuusika, mis teoste taustaks mängib ning meeleolu rõhutab, on loonud Artur Lääts.

Näitusel saab vaadata üheksat roomajatest inspireeritud maali. Seitse teost kujutavad ülimalt rahulikke, ent salakavalaks peetud olendeid kas otsesemalt või abstraktsemalt, kahel võib näha jooksvaid, erutunud inimesi, kes kunstniku sõnul läbimõtlematu liikumise, muretu hüplemisega vastanduvad roomajatele. Maalid on pigem suured, ulatuvad pooleteisest kolme meetrini ning täidavad efektselt kõrgete lagedega avara galeriiruumi.

Idee tegelda roomajatega tekkis Marta Stratskasel ligikaudu aasta tagasi, kui ta pidi ühe graafilise töö teostamise käigus uurima loomade käitumist ja väljendusviise. Roomajate juures hakkas kunstnikku paeluma põnev sümboolika ning ühtlasi ambivalentne tähendus religioonides ja rahvapärimustes. Just salapära, võõristus ning müstitsism tekitasid kunstnikus soovi süüvida veel enam nende loomade olemusse ning meie kultuurimälu ajalukku. Avastatu motiveeris teda käsitlema roomajaid ka oma kunstiloomingus.

Teoste koloriit on intensiivne ja valitud nõnda, et see kujutab roomajate ürgsust ning tabab mitmetahulist olemust: näeme india kollast, lillat, mürkrohelist, kuldset ja punast. Valitud värvidel on värvisümboolikas erinev, kuid selge tähendus. Koloriidi abil jõuab vaatajateni roomajatele omistatud omadused, nagu salakavalus ja kurjus, ent ka rikkus, õnn ja jumalikkus. Maalitehniliselt on teosed mõnusalt mahlased, sest oskuslikult on mängitud faktuuri, pinnatöötluse ja kujunditega. Matt vaheldub siin läikivaga, esineb nii tasapinda kui ka reljeefi, on suuremat ja väiksemat kujundit, figuur vastandub abstraktse mustriga. Ekspressiivset laadi jõulist käsitlusviisi rikastab mõtestatult komponeeritud mitmekesisus.

Kui kunstiajalooliselt on meisterlikul tehnikal ja sümbolite tõlgendamisel olnud alati suur roll, siis praegu kipub vormiliselt niivõrd põhjalikult läbi töötatud maal olema pigem värskendav nähtus. Nagu traditsioonilises kunstis, nii kõnelevad ka Marta Stratskase teosed professionaalses visuaalses keeles, originaalses autoritehnikas teostatud maalid on aga kahtlemata praegusaegsed. Et tegu ei ole aktuaalse sotsiaalse teemaga, pakub samuti vaheldust: puudub pingutatud probleemipüstitus, kontseptsioon on filosoofiline ja laia tõlgendusruumiga.

Väljapanekuga kaasneb magistritöö kaitsmise protseduur. Kunstnik peab seisma komisjoni ees ja õigustama, selgitama oma teoseid. Varasemate näituste tarvis ei pidanud ta kirjutama teoseid saatnud esseed või uurimust. Kunstniku arvates võiks selline loomisviis, kus kirjutamine ja maalimine käivad käsikäes, olla tulevikuski tema loomeprotsessi osa. Teoste verbaalne mõtestamine on andnud talle enesekindlust.

Marta Stratskas hindab kunstis suuresti ka seda, mida sõnadega on raske seletada. Näitus peaks andma külastajatele emotsionaalse kogemuse. Teosed ei pea tingimata meeldima, nende vorm ei pea vastama isiklikule maitsele, kuid energia, mida kunstnik on panustanud teoste loomisesse, peaks olema tunda. Oma väljapanekuga tahab ta anda edasi roomajates pesitsevat jõudu ja ürgset energiat – tuua see ajatu võimsus vaatajani.

Ühessegi kindlasse kategooriasse või žanri alla Marta Stratskas oma loomingut paigutada ei taha: talle endale meeldib käia näitustel ilma eelavamusteta, puhta lehena, ette teadmata, millega on täpselt tegu.

Marta Stratskas hindab protsessi võlu. Ta ei ole oma meediumiks valinud maali juhuslikult, erialavalikut on mõjutanud ka muusika: ta on õppinud aastaid klaverit. Maalimisel ning musitseerimisel on teatav sarnasus, lõpptulemus saavutatakse pikkade otsingute käigus. Marta Stratskasele meeldib oma maalidega mängida, teha katsetusi, teoseid muuta. Maalides saab astuda sammukese tagasi või edasi: hetk, kui teos on päriselt valmis, on üllatus ka autorile. Tööd alustades on tal alati visioon, kuid kavand on pigem lähtepunkt ning maalides hakkab teos elama oma elu, mis pakub kunstnikule eneselegi avastamisrõõmu. Tavaliselt on Stratskasel korraga käsil mitu maali: üht tehes õpib tegema ka teist. Just maalimise paindlikkus on see, mis talle eriliselt meeldib. Kihtide lisamises ja pidevas katsetamises tekivad nüansirohked tööd. Näiteks Vaala näitusel on mao pea ja valge taustaga maali pealiskihi all hoopis teine maal, lõpptulemus on saavutatud metamorfoosi kaudu.

Kunstnikutöö pole Marta Stratskase meelest kerge, lõõgastav ja mõnus ajaviide, nagu sageli eeldatakse. See on pidev otsing, täis eksi- ja umbteid, mis lõpuks ehk päädivad õnnestumise ja seeläbi rahulolu pakkuva vabanemisega.

Pärast magistrikraadi kaitsmist on Marta Stratskasel plaanis Erasmus+ praktikaprogrammiga minna Berliini ennast täiendama. Maalimist ta ei jäta, ent kvantiteedist olulisemaks peab kvaliteeti. Uued isikunäitused on kindlasti tulemas, kuid süvenemist ja pühendumist armastava inimesena tuleb tal kõigepealt minna uutele eneseotsinguradadele.