Halb võib olla hea alusmaterjal.

Laozi

Enne ühe retrospektiivnäituse avamist küsis muuseumi direktor Eha Komissarovilt nõu, mida avamisel öelda, tal endal olid ideed otsas. Komissarov vastas: „Come on, tsiteeri Laozid ja ära ütle rohkem midagi. Diip, elegantne ja null pingutust. Ma võin sulle mõned tsitaadid saata!“ Avamiskõned olid tol õhtul aga pikad ja ülevoolavad ning ei saa meiegi Eha elutöö peale mõeldes tema nõuandega piirduda.

Maadeavastaja. Eesti kunstimuuseumis tööle asumisest peale 1973. aastal pole Eha Komissarov sealt kordagi lahkunud. Tema riikliku preemiaga pärjatud elutööd oleks seega loogiline vaadata kui kestvusdistantsi, vastupidamisel ja järjepidevusel põhinevat katkestusteta jada. Ometi ei saaks olla ekslikumat kirjeldust ühest või pigem üheksast, intensiivselt ja paralleelselt elatavast elust. Just katkestus on Eha kütus. Nõukogudeaegne muuseum oma tasase rütmi ja hierarhilise kunstipildiga suletuses oli unistama aeglustav krüogeenne uni – aastatesse arvutatuna pikk, järgnevat aimates hädavajalik ettevalmistav ooteaeg. Müüride langemise ajal, kui võimu poolest oli järsku peaaegu kõik võimalik, maailm ärkas ja avanes ning vähemalt teoorias sai Soome kolleegide seni utoopilisena kõlanud repliigile „„documenta“ avamisel näeme!“ vastata jaatavalt, oli Eha Komissarov koos teiste praeguste legendi staatuses tegijatega tundmatusse sukeldumiseks valmis. Kunstipildi uueks loomine oli sugugi mitte homogeense põlvkonna suur ühistöö, kus maadeavastamise ja -vallutuste kõrval kujutleti ja võeti uusi seni olematuid rolle, aidati luua eimiskist struktuure, metafüüsikat ja biotoopiat.

Trikster. Kolleegid Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusest tituleerisid Eha Komissarovi oma preemiaettepanekus Eesti kaasaegse kunsti emaks. Sellega on raske vaielda, eriti kui mõelda põlvnemismudelite peale laiemalt. Komissarov oli murranguajal tõepoolest üks esimesi, kes hakkas suhestuma siit vaadates uue, avatud, lääneliku kunstimaailmaga ning importima probleemipüstitusi, kunstivorme ja kõige nüüdisaegsemaid tehnilisi lahendusi, aga näiteks ka turundusmõtet. Koostöös toonase KKEKi tiimiga eesotsas Sirje Helmega aitas ta kaasa Eesti kunstnike rahvusvahelisele tähelennule. Tallinna Kunstihoonet juhtima suundunud endine muuseumikolleeg Anu Liivak tõmbas ta endaga galerii­maastikule: koos pandi alus ühe esimese eragalerii Vaala kunstipoliitikale. Eha Komissarov jäi seda kujundama kümnenditeks, ta oli alustavate noorte uue kunstikeele innukas toetaja. Kultuurkapitali taastamisel kuulus ta 1994–1997 esimesse kunsti sihtkapitali nõukogusse ja aitas luua osalt praeguseni kehtivaid rahastuspõhimõtteid, tänu millele tuli uuenev kunstiväli majanduslikult kõige keerulisematest aegadest läbi terviklikuma ja tasakaalukamana, kui tormiline varakapitalism seda ette näinuks.

Astronaut. 1996. aastal Eesti kunstimuuseumi kaasaegse kunsti näituste pinnana avatud Rotermanni soolalao alumine korrus oli esimene omataoline kunstikeskus Eestis. Koos legendaarse näituseinstallaatori Andres Amosega, kes ka praeguseni muuseumis töötab ja on suure osa Eha Komissarovi (ja kunstnike) visioonist realiseerida aidanud, mõeldi täiesti nullist välja uus kunsti näitamise standard. Võib isegi väita, et see, mida meil mõistetakse praegu kaasaegse kunstina, sündis 1990ndate teisel poolel soolalaos Eha orkestreerimisel. Kirsina tordil näidati siin ka ette, kui suuri nimesid (Andy Warhol!) ja kui ambitsioonikaid projekte saab importida ja põlve otsas ära teha. Soolalaos pani Komissarov koos Hanno Soansiga aluse hilisematele Kumu nüüdiskunsti programmi aluspõhimõtetele, seal treeniti kunstnike ambitsiooni ja publiku vastuvõtuvõime piire. Kui Kumu 2006. aasta 17. II avanes, oli Eesti kunstiväli selleks paljuski tänu Eha Komissarovile valmis. Ka praegu, kui mitu põlvkonda kuraatoreid on peale kasvanud, lähtutakse näitusetegemisel valdavalt toona loodud paradigmast.

Korrastaja. Kaasaegse kunsti maaletooja ja vankumatu eestkõneleja rolli kõrvale mahub Eha Komissarovi tööelus ka sama pühendunud kunstiajaloo mõtestaja ja problematiseerija oma. Koos Tiina Abeliga moodustati aastatuhande algul kunstimuuseumis vankumatu tandem, kes Kumu püsiekspositsiooni ette valmistades esimest korda pilt pildi haaval meie kunstiajaloo visuaalset kaanonit kujundas. Ainuüksi sotsrealismi „soerdi“ kui ajaloolise paratamatuse kodustamisega eesti kunsti „lilleaias“ on Eha Komissarovi teened kunstiajaloo ees hindamatud. Valulikud konfliktid püsinäituse valikute ümber on kasvatanud meid kunstivälja ja ühiskonnana, õpetanud ka lähimineviku kunsti muuseumiekspositsioonis lugema ajaloo prillidega. Sama teravapilgulised tunnistused on Komissarov kunstiteadlasena sõnastanud ja muuseumitöötajana näitusteks vorminud ka eri ajastute avangardi ilmingute kohta.

Ellujääja. Meie põlvkond mõtleb Eha Komissarovist kui Eesti esimesest kuraatorist – inimesest, kes hakkas näitusi tegema nii nagu praegu seda formaati mõistame ja mõtestame. See ei tähenda, et ta on esimene näitusetegija või ainus, kes omal ajal kaasaegse kunsti keele selgeks õppis. Ka Kumus on 15 aasta jooksul näitusi teinud 114 kuraatorit, neist 90 väljastpoolt muuseumi. Umbes viiendiku üle kahesajast Kumu näitusest on aga kureerinud just Komissarov, kes oma 48 aasta pikkuse staažiga peaks olema ka muuseumi pikaajalisim töötaja. Viiendikust saab kiirelt vähemalt pool, kui kujutleda teda kaasa mõtlemas, sekkumas, inspiratsiooni andmas, aga ka polemiseerimas ja ümber lükkamas kolleegide mõttekäike ja algatusi. Eha fenomen on kõikjalolek. Oli enesestmõistetav, et muuseumi sajanda aastapäeva programmi ühe keskse näituse „Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik“ pani kokku just tema, seda metodoloogiliselt samuti pea ainuvõimalikul viisil, kutsudes kunstnikud dialoogile muuseumi kogudega. Juubelile on järgnenud 1990ndate püsiekspositsioon ja sügiseks on kavandamisel nullindate näitus: võiks arvata, et akadeemiliselt neutraalselt kõlav süsteemne ajalookirjutus, kui see ei oleks Komissarovile ainuomaselt läbinisti kunstist ja kunstnikest lähtuv, lõpuni ettearvamatu protsess.

Märulikangelane. Eha Komissarov on kuraator, kelle professionaalse DNA telg on muutus, uuele võimaluse andmine, kogemuste kriitiline ümberhindamine, katkestustest ja konfrontatsioonist käivitumine. Peale loomaliku energia, erksuse, uudishimu ja kustumatu kire kunsti suhtes peitub tema ainulaadsus ka alistunud enesekindluses. Tema meetod on kummaline kooslus protestantlikust tööeetikast, alkeemiku fanaatilisest lõpuniminekust, boheemlase ekstsentrilisest fatalismist ja reamehe isetust kuulekusest. Kunst tuleb hierarhias kõigepealt, muuseum kohe selle järel.

Kui püüda Komissarovi kureerimismeetodit arusaadavasse kultuurikonteksti ümber asetada, siis kõige täpsema vaste leiab filmivallast: action. Eha näitused on mastaapsed, vererõhku kergitavad ja tihti keerulised vastandite magnetismile üles ehitatud fantaasiamaailmad. Kohe, kui tundub, et süžee on läbi hammustatud, head pahadest eristatud, algab järgmise ajutise valge seina taga uus kõmmutamine. Adrenaliinidoos on tagatud ka pealtnäha süütult mõjuva vanema kunsti ekspositsiooni puhul – ainult Eha Komissarov suudab näiteks Eesti 1950ndate maali intrigeerivalt stalinistlikuks impressionismiks vormistada, olles ise samal ajal kõrvuni kaevunud veel ka Diori tafti, abstraktsionismi revolutsioonilistesse juurtesse, ekraani arheoloogiasse või maali pidevasse tagasipöördumisse. Ehast saab mõelda kui Eesti kunstimaailma Ellen Ripleyst, Ridley Scotti legendaarse ulmeõuduka „Tulnukas“* kangelannast, seersandist võimatul missioonil, kes teeb kõike seda, mida parasjagu vaja: kamandab kosmoselaeva tehnikuid, kehtestab karantiini, paljastab vandenõu, juhib lootusetut võitlust ksenomorfse koletisega ega jäta meeleheitliku, plahvatusi ja leeke täis põgenemise käigus kassi päästmata, jäädes kõige selle juures täiesti tavaliseks inimeseks oma hirmu, harjumuste ja ellujäämisinstinktiga.

Mõõkade kuninganna. Eha on olnud meie mõlema mentor, õpetaja ja hoolitsev kassiema, aga me ei liialda, kui väidame, et ta on innustanud, inspireerinud ja eeskujuks olnud kõigile kuraatoritele, kunstnikele ja kunstiteadlastele, kellega ta nende aastakümnete jooksul intensiivselt koos tööd on teinud. Eha Komissarovi kõige suuremaks supervõimeks on tema oskus vaadata – ja panna teisigi nägema – asju täiesti uue nurga alt. Vaatamata klassikalisele kunstiajaloolase haridusele käitub Komissarov näitusematerjaliga nagu kunstnik: kohe eraldab ta kõigest muust endale olulise, takerdumata sealjuures ühtegi sentimenti, dogmasse, tavasse või (väheatraktiivsesse) stereotüüpi. Eha ei ole kindlasti kuraator, keda iga kunstnik endaga töötama tahaks: ta sisistab geeniuste peale, põlgab nn head maitset ega anna armu klassikustaatuse välja teeninud autoritele. Kui Komissarovil on idee, ei ole takistuseks selle materiaalse tõestuse puudumine, sest tihti kunstnikud veel ei tea, millised teosed neis peidus on, Eha Komissarov saab ka siin aidata. Ei ole kahtlustki, et tal on alati visioon, sabatunne kõige uuemale, alles tärkavale kunstile ainuomase vormi ja suuna osas. Ühtlasi on ta ka kuraator, kes näituse avamise eel tavaliselt viimasena harjaga saalis põrandat pühib.

Leegiheitja. Eha Komissaroviga koos kureerimine, ilmselt ka Komissarovi poolt kureeritud olemine, on õhku tõstev ja arendav, aga võib sellest hoolimata ka vastastikku traumeerida. Ta usaldab, aga pea alati sekkub. Oleme mõlemad leidnud end olukorrast, kus ta on enese jõuliselt kehtestanud, olles kirjutanud elust suuremaks mõne autori või disaininud teost ümbritseva konteksti meie arvates liialt oma subjektiivse visiooni järgi. Selline teguviis ei tulene pahatahtlikkusest või hoolimatusest ülejäänute suhtes, selle põhjuseks on seesama loov alge, mis enamasti ka kunstnikke tegudele sunnib. Kunstiajaloolase taustaga kuraatorilt oodatakse tavaliselt kirjutatud ja kirjutamata kokkulepetest kinnipidamist, aupaklikkust ja distantsi teoste, pärandi, autoriga. Eha Komissarovi võime kunstiga ausalt ja krambivabalt ümber käia, tulemuslikult tööd teha, on imetlusväärne ja õpetlik.

Kuraator. Iga näitus on teos. Kuraator on autor, kes põimib oma visiooni kunstnike häälte abil kõneledes ühtseks, ajas ja ruumis kordumatuks koostööl põhinevaks tervikuks. Olgu tegemist isikunäituse või teemapõhise kuraatoriprojektiga, ajaloolise, nüüdisaegse, maali-, moe- või kollektsiooni tutvustava püsinäitusega – kõik see on kordumatu, ajutiselt ellu kutsutud ime. Kõige süsteemsemalt, kõige suuremas mahus ja kõige laiema ulatusega on neid imesid korda saatnud Eha Komissarov. Kuigi action-formaat sobib ehk ka olemuslikult kõige paremini tema natuuriga, ei ole see tekkinud tühja koha pealt. Eha teab, et näitus peab köitma. See ei tohi olla igav ja intriigita. See peab tõmbama ka nende tähelepanu, kelle muidu eneseküllane olek lubaks neid jätta huvitumata. Komissarov mõtleb näitust koostades kõige pretensioonikamatele olenditele ja püstitab protsessi alguses igati loogilise küsimuse: mida? See küsimus saadab Eha Komissarovit kogu ettevalmistusperioodi, selle järgi annab korrigeerida nii teoste valikut kui ka eksponeerimiskeskkonda ja tunnusvisuaali. Mida näidata, et see kõnetaks? Mida teha, et iga uus näitus oleks intrigeerivam, kui kõik varasemad kokku? Mida kassid ostaksid?

* „Alien“, 1979.