Suhtlen kõigiga siledalt, sujuvalt, tõrgeteta. Väga mõnus. Ometi on nad teised inimesed, mu ümber on teised asjad. Nad ei tee alati seda ja nii nagu ma tahan, vaid nad tõrguvad, ajavad vastu. Ja mina ei tee alati seda ja nii nagu nemad tahavad, vaid tõrgun, ajan sõrad vastu. Nõnda viib sile suhtlus vältimatult torgeteni. Sina torkad mulle vastu, mina sinule. See annab märku sellest, et me oleme eri olendid.
Ma tean, et ma olen teistsugune kui sina; ma pean kinnitama ja kuulutama oma erinevust. Ma pean kohe torkama, et meie suhtlus liiga siledaks ei muutuks. Liigse sileduse puhul me uinume, suigume, taandareneme. Ellu on vaja teravust, vürtsi, torget, ebamugavust. Kuid mõistagi ei saa ma ainult torkida. Teised solvuvad, saavad riivata, haavuvad. Kui ma liialt torgin, siis nad eemalduvad minust, ma jään üksi, kaotan üldse kontakti teistega ja seetõttu taas kaotan oma piirid. Ma pean vahel asju siluma.
Ma mõistan, et üks hea suhtlus tahab nii torkimist kui ka silumist. Kuid millal torkida ja kunas siluda? On hea lähtuda mingist põhimõttest. Näiteks kui näen, et keegi on mu jutu või teo peale haavunud, siis tõttan asja siluma. Palun vabandust, pakun hüvitust. Või kui tunnen, et asjad lähevad liiga sujuvaks ja ühetaoliseks, siis on aeg visata mingi vimka, teha mingi torge. Aasida, provotseerida, epateerida, jahmatada. Eks ole see hea retsept meeldivaks ja sujuvaks eluks ja läbisaamiseks?
Kuid ometi keegi torkab mind täiesti ootamatul moel. Keegi tabab mind nõrka kohta, mille olemasolust ma ka ise teadlik ei olnud. Haav on lahti, ma ei oska seda mingi plaastriga siledaks teha. Või ma ise riivan kedagi nii, et ma seda ei märka. Ei tee ega ütle oma arust midagi erilist, aga näe, inimene on hinge põhjani solvunud ja nüüd ründab mind, torkab nii valusasti kui oskab.
Kas peakski siis ehk arvestama selliste ootamatute võimalustega? Et mind torgatakse või mina torkan ootamatult valusasti. Eks ole ju isegi tore ja õpetlik seeläbi avastada enda ja teiste sees tundmata alasid? Kas ei ratsutagi ma siis torketeral? Kas ei saagi ta siis mu siledaks eluks? Või teisipidi, kas ei sisalda juba kõige tavalisemgi elu lakkamatuid torkeid, ärgitajaid, stiimuleid, mis meid ergutavad?
Kuid kas ei kesta see tumeduse avastamine igavesti? Eks ole mu isikus ju lõputult tumealasid, kortsus ja lõimimata piirkondi? Ja kas pole lõputu see silumine nii minu sees kui ka minu ja teiste suhetes? Kui sellele otsatusele mõtlen, kas ei aja see meeleheitele? Kunagi ei saa täiuslikuks, vaid alati on midagi katki ja pooleli, mingi torge või silumine. Ent jällegi, see etem silumine ja torkamine pole üksnes kaugel ees, vaid ka minu sees. Mingi ora ajab mind kõike siluma. Mingi kosmiline silitus paneb taluma kõik nooled, mida vali saatus paiskab. Elu aina kurdub nagu fraktaal, olemata ei terav ega sile, olles nii terav kui ka sile.
