Luuletaja Olivia Saar sai sündides kaasa niisuguse elujõu, et kõrvalseisjad aina imestasid, sõbrad ja tuttavad aga naeratasid mõistvalt, kui värvikas ja sarmikas daam taas julgelt tähelepanu valgusvihku astus. Ta tegi seda ka 90. sünnipäeval, kui esitles luulekogu „Laintesse libises naer“.
Olivia Saart tunti eelkõige kui lastekirjanikku ja toimetajat, hiljem ka mitmete raamatusarjade algatajat. Ta töötas aastatel 1952–1955 ajalehes Säde – just tema kui toimetaja juurde tuli esimeste luuletustega Heljo Mänd –, siis ajakirjas Pioneer ning 1960–1977 Pioneeri ja Tähekese ühistoimetuses, kõrvuti Jaan Rannapiga.
Aastakümneid kirjutas ta eelkõige lastele, oli õpetaja teisel moel. Ehkki ta võinuks ka klassi ees teadmisi jagada – oli ta ju õppinud Rakvere Pedagoogilises Koolis ja Tallinna Õpetajate Instituudis ning lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse erialal. Tallinna Ülikool hindas Olivia Saare teeneid sajandi vilistlase tiitliga.
Uus eriline ajajärk Olivia Saare elus algas 75aastasena, kui temast sai TEA Kirjastuse lastekirjanduse vanemkonsultant. Ta algatas „Kuldraamatu“ ning „TEA lasteraamatute varalaeka“ sarja, koostas ja toimetas nende tarvis hulga kogumikke. „Kui viga ei ole, ära paranda,“ soovitas ta toimetajana nooremale kolleegile.
Paljud eesti lapsed teadsid peast Olivia Saare luuletusi. Kultuslikuks sai raamat „Lõvi Lõrr ja jänes Jass“ (1972), mille alusel valmis televisioonis lavastus ning mida loeti ka raadios õhtujutuna. 2019. aasta juubelilaulupeol kõlas mudilaskooride esituses Helin-Mari Arderi viisistatuna Olivia Saare „Naerulohkudega maailm“. See oli teenekale luuletajale väga suur sündmus.
Olivia Saarel oli eriline oskus tulla läbi ajaloo ja jätta endast alati raamatujälgi, seda ka täiskasvanutele. 2005. aastal ilmus „Humalapuu“, viis aastat hiljem „Kanarbikukartus“. Ning 2021. aastal siis „Laintesse libises naer“, mille alapealkiri on „Sahtlisalme 1970–1990“ – ilmselt võimaldab just see kogu kõige enam mõista, kes oli luuletaja inimesena.
Olivia Saar oli sõbralik, empaatiline, alati särav, samal ajal iseseisev ja väärikas, riietuses igal hetkel korrektne. Kirjaniku kodu oli täis kunsti ja raamatuid, vaasides seisid värsked lilled. Iga päev treenis ta velotrenažööril. Veel hilises eas võttis Olivia ette julge korterivahetuse, et saaks rõdul lilli ja maitserohelist kasvatada. Tema õhtud venisid aga öösse Mezzo TVst oopereid kuulates-vaadates.
Oliviale olid väga tähtsad tema lapselapselapsed. „Kui ma näen oma poisse või mõtlen nendest, aga seda teen ma iga päev, siis ilmub taevalaotusesse päike – suur, särav ja helge. Ja mured kaovad. Ja valud kaovad. Ja hinges on midagi eriti südamlikku ja hella.“
Olivia Saar oli ühtaegu tegutseja ja mõtestaja. Lahkumist sellest maailmast mõtestas ta nii: „Inimene ei sure. Ta heidab puhkama eluväsimusest, mis räsinud hinge ja ihu sellessinases silmapilgulises siinpoolsuses.“
Eesti Kirjanike Liit
Kultuuriministeerium
Täheke
Hea Laps
Eesti Lastekirjanduse Keskus
