Rakvere teatri korraldatud näidendivõistlusele laekus 80 tööd, mille seast pälvis esikoha Vootele Ruusmaa „Vöötrada“ ning teist-kolmandat kohta jäid jagama Ott Aardami „Dora-Mia“ ja Katariina Libe „Kala pisarad“. Võistlusel märgiti ära veel kuus näidendit: Kasper Sebastian Silla „Kruiis“, Arlet Palmiste „Pööripäev“, Vootele Ruusmaa „Barbariss“, Merilin Jürjo „Ringmäng“, Erki Aule „Kägarkõnni meistrid“ ja Ilo Tuule Rajandi „Näidisinimesed“. Näidendeid hindas viieliikmeline žürii, kuhu kuulusid Kertu Moppel, Taavi Tõnisson, Peeter Raudsepp, Lauri Saaber ja Urmas Lennuk.
Kas näidendivõistluse töödest tõusis esile uusi suundumusi?
Üks suundumus, mida ma varem pole kuigi palju kohanud, oli see, et tehakse ära esimene läbikirjutus ning saadetakse siis tekst võistlusele – et kui õnnestub, siis hakkab autor selle visandiga juba tõsisemalt tööle. See ei pruugi isegi paha olla, kui tekst saab viimase lihvi koostöös lavastajaga – kui asi muidugi lavastamiseni jõuab. Kuuldavasti olevat sellist käitumismustrit esinenud ka Eesti Teatri Agentuuri viimasel näidendivõistlusel.
Teise suundumusena, just tugevamate tööde puhul, oli läbiv briti nüüdisdramaturgiale omane tunnetus – nagu oleksid autorid käinud palju Londonis teatris. Päris palju oli well-made näidendeid, mida on hea lugeda, kuid kahju hakkab eesti omapära kadumisest – tihtipeale võiks kõik see juhtuda kus tahes Euroopas.
Mis teemadel autorid südant valutavad?
Eks see huvitas võistlust korraldades kõige rohkem: näidendeid saab mis tahes teemal alati tellida, aga põnev on see, mida näitekirjanik oma vabast tahtest otsustab kirjutada. Siin oli suur rõõm nüüdisteemade rohkuse üle – eneseotsingud, kuidas saada tänapäeval hakkama ja ellu jääda –, mis on omandanud globaalsemaid jooni. Seejuures hämmastaval kombel oli vaadatud mööda sõjateemast – vaid ühes näidendis käsitleti seda riivamisi. Meie ajastu pinge ja ärevus olid ümber kolinud muude probleemide käsitlemisse. Varem pole selliseid pingestatud probleemidega näidendeid nii palju olnud.
Aga muidu nagu ikka. Oli toredaid lühikesi lastenäidendeid. Küllalt sageli vaeti peresuhteid – vennad-õed, isad-emad, vanemad-lapsed – ja sotsiaalseid käitumismustreid. Üllatavalt palju, seitse-kaheksa, oli thriller’eid – ilmselt võib siin aimata teleseriaalide viljastavat mõju. Oli nii piirkondlikke probleeme – näiteks tuumajaama ehitust – käsitlevaid näidendeid kui ka väga kujundile keskendatud tekste – kas või sellest, kuidas naine otsib oma häält. Seinast seina.
Millega võlus žüriid võidutöö, Vootele Ruusmaa „Vöötrada“?
„Vöötrada“, mis jõuab lähiaastatel ka Rakvere teatri lavale, on poeetiline ja kujundlik põgenemine oma valikute eest. Peategelane on otsustanud jätta eluliste otsuste tegemise vöötrajal foori teha: ta soovib läheneda kenale tütarlapsele, kuid vajab selleks foori lubavat rohelist tuld. Rohelise ja punase teema painab teda – autor on osanud siduda selle köitvaks tervikuks, tekstil on oma saladus ning seda hoitakse kaua ja ilusasti. „Vöötrada“ paistis silma ka sellega, et tegemist on valmis tekstiga.
