„On see tõsielul põhinev film?“ oli esimene küsimus, mis tekkis arhitektide seas vaheajal pärast poole filmi vaatamist. Linateos on nimelt 215 minutit pikk ja väga inimlik on teha paus, et vaatajad saaksid vahepeal kangeks jäänud liikmeid sirutada, klaasi vett juua ja tualetis käia. Kiire guugeldamine andis küsimusele vastuse: ei, see on fiktsioon, virtuaalne ajalugu. Vabalt võiks see olla ka tõsielust!

Brady Corbeti ja Mona Fastvoldi kirjutatud lugu Austria-Ungari juudist, väikeses kalurikülas sündinud arhitekt László Tóthist, kes jõuab pärast Buchen­waldi koonduslaagrit tõotatud maale Ameerikasse ja hakkab seal oma elu nullist üles ehitama, on vägagi tõetruu. Ameerika juutide seas on palju edukaid modernistlikku arhitektuuri viljelnuid. Tuntumad Ameerika juudi arhitektid olid USAsse saabunud küll juba mõnd aega varem, enne Teist maailmasõda, nende hulgas ka Eestist pärit Louis Kahn, kes emigreerus vanematega Uude Maailma juba 1900ndatel, aga näiteks ka Mies van der Rohe ja Austria-Ungaris sündinud Marcel Breuer, kes saabusid USAsse 1930ndatel. Ameerika võttis aastatel 1945–1952 vastu umbes 400 000 inimest ja neist umbes 80 000 olid juudid – vabalt võinuks nende seas olla ka üks koonduslaagri üle elanud Ungari juudist modernist, kes sisserändajate laevalt veidi äraspidise nurga alt vaba maa sümbolsammast näeb ja kelles tärkab lootus siin taas jalgele tõusta.

Arhitekt László Tóth, keda kehastab Adrien Brody (tuntud filmist „Pianist“¹), on sündinud, nagu selgub filmi lõpuosas, 1911. aastal. See tähendab, et Ameerikasse saabudes on ta alla neljakümneaastane mees, kes on aga enne sõda olnud juba Ungaris tuntud ning austatud ehituskunstnik, loonud mitmeid avalikke ehitisi teatrist sünagoogini. „Maestro,“ tervitab teda Ameerikas ennast juba sisse seadnud nõbu. Lõpetanud Saksamaal Dessaus kuulsa Bauhausi kunstikooli, on ta kahtlemata oma ala pioneer, modernist-funktsionalist, kelle õpetajad pidid olema maailmakuulsad arhitektid Hannes Meyer ja Ludwig Mies van der Rohe.

Corbet ja Fastvold konsulteerisid filmi käsikirja kirjutades arhitektuuri osas prantsuse arhitekti ja arhitektuuriajaloolase Jean-Louis Coheniga (suri 2023. aastal) ja võib arvata, et László Tóthi tegelaskuju põhineb kahel samast ajast pärit Ungari juudi arhitektil: Marcel Breueril, kes oli lõpetanud Bauhausi ning kolinud Ameerikasse, ja Ernő Gold­fingeril, kes õppis Pariisis, kus tutvus ka Mies van der Rohe ja Le Corbusier’ga. Tóthi töödes, mis filmis vilksavad, tunneb aga ära mitmetele tolle aja tipparhitektidele omaseid jooni.

Selleks et mõista László Tóthi, on hea veidi teada teda mõjutanud Bauhausist, kus ta oli saanud arhitektuuri­hariduse. Staatliches Bauhausi, rohkem tuntud lihtsalt Bauhausina, asutas 1919. aastal Weimaris arhitekt Walter Gropius ja selle eesmärk oli ühendada käsitöö ja kaunid kunstid ning siduda kunst masstootmise põhimõtetega. Rõhuasetus oli seejuures hoone funktsioneerimisel – maja kui masin. Bauhausi õpilaste töid iseloomustavad lihtsad kaunistamata geomeetrilised kujundid, ümarad nurgad või seinad, väljaulatuvad torureelingutega rõdud ja pikad aknalindid. Sealt on pärit ka meie sõjaeelne nn eestiaegne funkarhitektuur, mis inspireerib mitmeid arhitekte seniajani.

Kool, mis oli sunnitud poliitiliste tõmbetuulte eest taanduma, töötas eri aegadel kolmes Saksamaa linnas: Weimaris aastatel 1919–1925, Dessaus 1925–1932 ja Berliinis 1932–1933. Seda juhtisid tolle aja tipparhitektid Walter Gropius (1919–1928), Hannes Meyer (1928–1930) ja Ludwig Mies van der Rohe (1930–1933). Bauhausi ideed levisid ja vaimustasid arhitekte üle Euroopa. Ungari maalikunstnik Alexander Bortnyik asutas 1928. aastal Bauhausi ideedest lähtuva disainikooli Műhely ka Budapestis.

Bauhausi sulges Gestapo 1933. aastal. Kuigi Adolf Hitleril polnud siis veel oma arhitektuuripoliitikat, nimetasid natsikirjanikud Wilhelm Frick ja Alfred Rosenberg Bauhausi ebasaksalikuks ja kritiseerisid selle modernistlikku stiili. Ühtlasi süüdistasid nad kooli kommunistide ja sotsiaalliberaalide toetamises. Paljud Bauhausi vilistlased rändasid Saksamaalt välja, mitmed ka NSV Liitu, ja levitasid Bauhausi kontseptsiooni eri riikides. Suur oli nende mõju kunsti ja arhitektuuri vallas Lääne-Euroopas, Kanadas, Iisraelis ja Ameerikas, kuhu emigreerus ka kooli viimane juht Mies van der Rohe ja kuhu suurte ootustega saabub ka filmi peategelane László Tóth.

Filmi seisukohalt on huvitav asjaolu, et eriliselt soodne pinnas kujunes funkarhitektuurile nn valges linnas Tel Avivis, kuhu emigreerusid paljud Bauhausi juudi arhitektid. Seal on tänapäevani suurim kontsentratsioon funkarhitektuuri – üle 4000 hoone – ja 2003. aastal võeti Tel Avivi valge linn maailma kultuuripärandi nimistusse kui XX sajandi alguse uue linnaplaneerimise ja arhitektuuri silmapaistev näide.

Filmi pealkiri „Brutalist“ on aga termin, mida kasutatakse XX sajandi keskel, pärast sõda, Ühendkuningriigis tekkinud arhitektuuristiili kirjeldamiseks. Brutalism kasvas välja Bauhausi ideedest, aga sellele lisandus rõhutatult utilitaarne esteetika: varjamata konstruktsioonid, ehitusmaterjalina järeltöötlemata robustne betoon, katmata tellis ja teras, vahel ka puit ja klaas. Sageli on ses stiilis hooned ehitatud korduvatest moodulelementidest, range joonega, dekoreerimata – ei mingit nostalgiat! „Béton brut,“ ütlevad prantslased – toores betoon. Brutalismi üks kõige tuntumaid viljelejaid on Prantsuse-Šveitsi arhitekt Le Corbusier, aga ka eelmainitud Louis Kahn, van der Rohe ning Ungarist pärit Inglise arhitekt Ernő Goldfinger. Brutalism, mis on loomult üsna hinnasõbralik (viimistlemata konstruktsioonid, korduvkasutatavad elemendid), sobis hästi ka sõjajärgsetele sotsialistlikele riikidele. Nii mõnigi Nõukogude Eesti arhitekt vaimustus sellest. Brutalism on aga pälvinud ka hulga kriitikat ning pole haruldane, kui seesuguse hoone esteetikat ei mõisteta ja seda lammutada tahetakse – näiteks meie linnahalli.

Just sellises brutalistlikus arhitektuuristiilis kavandab filmi peategelane László Tóth oma esimese uue hoone Ameerika pinnal. Ootamatu võimaluse selleks saab ta tänu tööstur Harrison Lee Van Burenile (Guy Pearce), kel tekib ambitsioonikas plaan ehitada oma ema Margaret Lee mälestuseks Pennsylvania künka harjale mitme funktsiooniga megastruktuur – Van Bureni Instituut – mis on mõeldud kohalikele elanikele, aga ühtlasi ka monumendiks Van Bureni „heatahtlikkusele“.

See ei ole enam bauhausilik kerge valgusküllane ja tundlik funktsionalism, mida võib näha László Tóthi Van Burenile üllatuskingiks kavandatud raamatukogus, mis tagab tänu kohalikus arhitektuuriajakirjas kajastamisele töösturile moodsa tulevikumõtleja ja kunstihuvilise tiitli. Väikekodanlikust koloniaalstiilist lihtsasse funki hüpata ei ole ühel ameeriklasel ilmselt sugugi kerge, aga uus monumentaalmaja on sellest veel jõuline samm edasi. Sünges brutalismis ei puudu muidugi oma narratiiv, aga selle ilmutuslik poeesia vajab elluviimiseks nii tellijale kui kohalikele elanikele suunatud osavat selgitustööd. Tõmban veel kord paralleeli päris maailmaga: selle hoone analoogiks võib ehk pidada Breueri Saint Johni kloostrit Minnesota osariigis Collegeville’is.

Van Bureni Instituudi, millest filmimiseks ehitati osaline makett, kujundas Fastvoldi ja Corbeti märkmete põhjal disainer Judy Becker, kes otsis selle tarvis inspiratsiooni Marcel Breueri, Tadao Ando, Louis Kahni, Frank Lloyd Wrighti ja mitmete teiste tolle aja arhitektide töödest. Suurehitus ei lähe paraku tagasilöökideta ja muidugi on selles süüdi arhitekt!

László Tóth on vägagi arhitektile iseloomuliku natuuriga. Kui ma mõtlen, mis võiks ühe arhitekti kõige enam endast välja viia, siis üks on kindlasti ehitaja – töödejuhataja, kes hakkab arhitekti esteetilisi taotlusi ja ideed mõistmata oma mõistusega ehitist lihtsustama. Teine – veel hullem – on see, kui objektile saabub keegi konsultant-arhitekt, kelle suhtes autoril puudub igasugune respekt, ja asub autori tööd kritiseerima ja korrigeerima. Nii ses filmis just juhtub: ehituse juurde palgatakse Tóthi silmis täiesti mõttetu kommertsarhitekt, kes arvab endal õiguse olevat sekkuda tema, ihu ja hingega ehituskunstniku loomingusse. See ajab marru!

„Kõik, mis siin on kole, rumal, aga eelkõige kole – on sinu süü,“ sisistab Tóth sissetungijale.

Ega Tóth muidugi seleta, mis tal täpselt silme ees seisab, miks need kitsaste ruumide laed just nii kõrged peavad olema, miks on maja nii suletud ja monumentaalne, kummaliste käikude ja päikesevalgusest sõltuva altariristiga. See selgub alles filmi lõpus, kui Veneetsia arhitektuuribiennaalil korraldatakse László Tóthi tööde retrospektiivnäitus ja tema õetütar Zsófia (Ariane Labed) avab esmakordselt onu loodud mõistatusliku maja olemuse. Alles siis selgub, miks see teos on László Tóthile nii oluline, et ta on olnud valmis selle nimel taas olema alandatud, põlatud ning panustama hoone just sellisel kujul valmimisse ka oma honorari.

Üks asi, mis nii tõetruus loos tundub mitte klappivat, on see, et kuulsat Ungari bauhauslast Ameerikas ükski sealsetest arhitektidest ei toeta. Juudid on väga kokkuhoidev rahvas, kelle puhul veri on ikka paksem kui vesi. Leonhard Lapin rääkis kunagi loo, kuidas ta sai 1990. aastal ootamatult kutse osaleda juudi arhitekti Daniel Libeskindi koordineeritud suurprojektis. Nimelt olla Libeskind küsinud soome arhitekti Kristian Gullichseni käest, et kas too teab mõnd Ida-Euroopa juuti, kes võiks osaleda sellisel üritusel. Ja Gullichsen olla vihastanud, et mis mõttes on vaid juudid kutsutud, ning soovitanud Lapinit, kel tol ajal olid pikad mustad juuksed ja must habe. Lapin võetigi luksuslikult vastu, kuni ühel õhtusöögil olla Libeskind küsinud, et „kas ikka oled juut?“. Lapin, kel polnud aimugi loo tagamaast, vastanud ausalt, et ei ole. Liebeskindi nägu vajunud pikaks ja järgmiste projektide juurde eestlast enam ei kutsutud. Kui László Tóth 1948. aastal Ameerikasse jõuab, on tal ees juba terve ring juudi arhitekte, kellelt ta oleks võinud tööd saada, aga ju see ei sobinud stsenaariumisse.

Teine asi, mis mõjub pisut ebausutavana, on László Tóthi soome-ugri aktsent, millega filmi tarvis palju vaeva nähti ja mis filmis aastatega kuhugi ei kao. No natuke võiks ju ümbruskond keelt mõjutada?

Arhitektuur ei ole muidugi filmis ainuke teema, mis köidab. Üks, mis kindlasti sügavalt puudutab, on sisserändaja isiklik elu: igatsus naise Erzsébeti (Felicity Jones) ja orvuks jäänud õetütre Zsófia (Raffey Cassidy, noorena) järele. Naised viidi Dachau koonduslaagrisse ega leia pikka aega võimalust Lászlóle Ameerikasse järele tulla. Vapustus, kui lõpuks taas kohtutakse – sõjatraumad ei lase end peita. Intiimsed isiklikud probleemid, millest mees oma naiselegi rääkida ei tihka, ja pidev alaväärsus ja arusaamine, et ega sind, võõrast, siin armastata, heal juhul talutakse. Mis tunne on minna juba küpse kuulsa inimesena kahe palja käega võõrale maale? Töötada söekaevanduses, seista supijärjekorras, koogutada tänulikult mehele, kes käsitleb sind, küll rõhutatud suuremeelsusega, omandina? Pidev alandustunne, ebamugavus – eks see murra ka tugevamad. Ummikusse sattunud arhitekte, kes end meelemürkide haardest välja ei suuda rabeleda, on stabiilsetes oludeski üsna palju.

Corbet, kelles on ka juudi verd, tundis pikka aega huvi arhitektuuri vastu ning filmis tõmbab ta paralleeli arhitektuuri- ja immigrandikogemuse vahel – brutalistlik hoone on nagu immigrantide sõjajärgse trauma visuaalne allegooria. Mona Fastvoldil on aga Norrast Ameerikasse tulnud immigrandina päris isiklik kogemus käepärast.

Adrien Brody täpse miimikaga piinatud geeniuse nägu annab filmile sama palju kui võimsad lummavad panoraamkaadrid Carrara marmorikaevandusest Itaalias, kuhu Tóth koos tellijaga altarimarmorit ostma läheb, või valmiv müstiline ehitusmaht Pennsylvania künka harjal. Suur plaan Brody näost ei muutu ka kõige pikemate episoodide puhul tüütuks – midagi on ta väga täpselt ära tabanud. Tänavune meespeaosatäitja Oscar läks kindlasti õige inimese kätte.

Siinkohal on ehk huvitav teada, et Adrien Brody ema, New Yorgi fotograaf Sylvia Plachy, on sündinud Ungaris ning tema ema oli juut, isa katoliiklane. 1950ndatel, pärast Ungari revolutsiooni, tuli ta teismelisena USAsse. Adrieni isa Elliot Brody on aga Poola juudi päritolu. Seega on näitlejal oma nimitegelasega samuti tugev isiklik suhe.

Film on pikk, kolm ja pool tundi, aga aeg kaob kiirelt. Pidev pinge, mingi näriv ebamugavus, hirm, et kohe-kohe juhtub midagi, istub jätkuvalt kuklas. Ja siis juhtubki – ja edasi hakkab pinge jälle kerima. Filmi muusika, mille autor on Inglise muusik Daniel Blumberg, annab peategelase sisevõnkeid edasi enamgi kui tema vaoshoitud nägu või kehakeel. Muusika on kindlasti üks tegur, mis hoiab pinget üleval, aga mitte ainult. Seda teevad samamoodi hästi loodud tegelaskujud, ka kõrvalosatäitjad oma ameerikaliku keep-smiling-fassaadiga, mille taha täpselt ei näe. Nõbu Attila (Alessandro Nivola) on Ameerika ellu juba sisse sulanud, lahti öelnud juudi usust ning nimegi vahetanud. Esiti tunneb ta justkui oma sugulase tulekust rõõmu, aga miski annab aimu, et kõik pole päris nii, nagu paistab. Tema marilynmonroelik naine Audrey (Emma Laird) teeb abivalmilt mehe sugulasele laoruumi voodi ja pakub pidusööki, aga mis tal tegelikult mõttes mõlgub, jääb esialgu mõistatuseks. Noor laia joonega jõukur Harry Lee (Joe Alwyn) saabub just sobival hetkel tellimusega, mis tundub uskumatuna ja mis viibki ootamatu krahhini. Ja muidugi peategelase elusaatust muutev suurtööstur Harrison Lee Van Buren, kelle deemonite lahtiharutamiseks oleks vaja psühholoogi abi. Ühelt poolt tundub Van Buren päriselt vaimustuvat kunstist, moodsast arhitektuurist ja selle loojast, loomulikult ka endast selle keskel, järgmisel hetkel vallandub temas aga perversne toores jõud, tahtmine õilishinge alandada, talle koht kätte näidata … Huvitav, kas László Tóth on ta esimene ohver? Milline suhe on tal oma poja Harry Leega, kes teda kohutava tõe paljastudes nii kiivalt kaitseb? Ja mis lõpuks täpselt temaga seal sünges brutalistlikus hoones risti all juhtub? Film jätab mitmed otsad lahti.

Praegu 36aastane stsenarist ja lavastaja Brady Corbet nägi selle linaloo kallal vaeva seitse aastat. Film võeti üles valdavalt Budapestis ja selle ümbruses ning Itaalias Toscanas – Carrara marmorikaevandused filmiti samas karjääris, kus Michelangelo nikerdas oma „Pietà“ – kuju Maarjast, kes hoiab Kolgata mäel Jeesuse Kristuse surnukeha.

Corbeti idee oli filmida võimalikult ajastutruult ning selleks kasutati 1950ndatest pärit VistaVisioni tehnikat, 70 mm laiekraan-filmiformaati.

„Brutalist“ esilinastus 2024. aastal LXXXI Veneetsia rahvusvahelisel filmi­festivalil, kus võitis kohe ka parima režissööri Hõbelõvi. Sellele järgnesid kolm Kuldgloobust (parim film, lavastaja ja draama meesnäitleja) ning kolm Oscarit: meespeaosa, originaalmuusika ja operaatoritöö eest. Lisaks nimetas Ameerika Filmiinstituut „Brutalisti“ 2024. aasta kümne parima filmi hulka.

Filmi vaadates tuli meelde üks teine hiljuti nähtud film „Lindprii“² eesti filmimehest Vladimir-Georg Karasjov-Orgusaarest, kes põgenes Nõukogude Liidust Prantsusmaale ning ei teinud seal enam ühtegi filmi. Andekas režissöör pühendas oma elu vaid pere äratoomisele Nõukogude Liidust ega suutnud samal ajal enam loominguga tegeleda. László Tóth suudab – looming annab talle pigem jõudu ja usku. Režissöör Brady Corbet on öelnud „Brutalisti“ kohta, et see tähistab meie esivanemate, kõige julgemate visionääride võidukäiku.