Traagiline Juminda miinilahing 28. – 31. augustil 1941 on põnev peatükk meie ajaloos ning ikka uurijate tähelepanu pälvinud nii meil kui Soomes ja ka Venemaal (NSV Liidus). Strateegiline olukord oli selline, et Wehrmachti 18. armee jõudis 7. augustiks Kunda kandis Soome laheni, sellega oli Punaarmee taganemisvõimalus mööda maismaad Tallinnast itta ära lõigatud ning jäi üle ainult meretee. Selle kasutamise takistamiseks paigutasid Soome ja Saksamaa Soome lahte Jumindast põhja poole meremiinid, kusjuures seda tööd alustas Talvesõja kaotanud Soome juba 22. juunil, kolm päeva enne Jätkusõja algust. Soome-poolne hakkajalik kaasalöömine selles aktsioonis vajanuks selgitamist – soomlased tasusid territooriumikaotuste eest Talvesõjas.

Miinide panek kestis kaks kuud, üks koletult suur miin pandi iga kümne meetri peale, need ulpisid pisut vee all, oodati, et laev oma põhjaga neid riivaks ning miini plahvatama paneks. Soome laht sobib mineerimiseks hästi, kuna on madal ja kitsas. Kokku asetati sinna 60 000 meremiini, neist paljud on tänapäevani alles.

Taganejail polnud teist valikut, umbes 200 Punaarmee ja Punalaevastiku laeva ning 30 000 evakueeritut kasutasid just seda teed. Saksa õhulöökide ja mandrilt (Juminda poolsaare tipust) sihitud suurtükitule all ning miinide otsa sõites hukkus 60 laeva ja 15 000 inimest. Seega on ühe poole kaotused suuremad kui seda oli kuulsates Dunkirki (Dunkerque’i)ja Pearl Harbori lahingutes. Lihtsalt suuremad kultuurid domineerivad igal pool, ka ajaloos. Kummati ei tohi meie suhtumisi määrata ei London ega New York, meie oleme oma ajalooga ise ja keegi ei saa meile ette kirjutada, missugusena me seda kirjeldame. Kusagil Aafrikas ja Aasias elu kaotanud 15 000 inimest jäävad üldse suure tähelepanuta, meid siiski väheke märgatakse.

Kiur Aarma ja Jaak Kilmi on oma filmi verbaalse osa üles ehitanud peamiselt kirjalikele mälestustele, suur töö on tehtud allikate otsimisel ja leidmisel, diktorid loevad kaadritaguse (antud juhul ka hauataguse) häälena ette vaja läinud lõigud eesti, soome ja vene keeles. Võõrkeelsele jutule on pildi all subtiitrina tõlge. Visuaalse küljena näeme nii saksa kui Nõukogude omaaegseid mustvalgeid kroonikaadreid, osavalt kokku monteerituna illustreerivad need juttu. Peamine on tekst. Pildil (karikatuur välja arvatud) ei ole ideoloogiat, see määrataksegi jutuga. Meenutagem kas või omaaegseid Nõukogude filme, kus natsikroonikate tekst vaigistati, loeti peale uus ning tehtut kasutati Saksa-vastases ja NSV Liitu ülistavas propagandas.

„Lahkumine Tallinnast. 1941“ jätab vahel mulje, et tegemist on ilma kaamerata tehtud filmiga, kuna domineerivad kroonikakaadrid ja diktorid. Leitud on kaadrid meremiinide paigutamisest (mida kommenteerib Soome mereväeleitnant Pentti Nopanen) ning Luftwaffe rünnakuist põgenike karavanile. Merel on palju plahvatusi ja musti suitsusambaid, kõik see kütkestab, ehkki on muidugi ebainimlik. Asjaosaliste väitel puudusid Vene laevakahuritel sihikud, Saksa lennukeid kõmmutati niisama huupi. Kas uskuda? Tundub omaks võetud stereotüüpilise suhtumisena venelasse. Sakslaselt Herbert Wendtilt kuuleme diktori vahendusel, kui ohtlik oli miinide paigutamine punalennukite pommirahe all. Pravda korrespondent Eestis 1941. aastal Pjotr Izmestjev süüdistab eestlasi fašismis.

Diktorite keel filmis on sama, milles on kirjutatud nende tsiteeritavad mälestused, nii kuuleme eesti-, vene- ja saksakeelset juttu. Tegemist on vaevarikka ja põhjaliku allikatööga. Ent kroonikakaadreid, mida varem poleks teistes filmides kasutatud, on raske leida (vahest neid enam polegi?), nii varitseb filmis kordamisoht, meile näidatakse seda, mis pole uus ega üllatav. Meenutame siinjuures loomekunsti karmi reeglit – kes ei suuda üllatada, pangu pillid kotti ja lahkugu lavalt.

Originaalvõtteid ja originaalheli on filmis vähesel määral, selle osa täidab suuresti stiilne habemik-merekaru, Soome mereajaloolane ja üks filmi konsultante Juha B. Flinkman. Need võtted on tehtud 2023. aastal Soome uurimislaeval Lood. Originaalvõtete koloriit on hallipõhine, mille emotsionaalseks vasteks on mure. Seega on värvivalik täpne. Kui varem oli tegu veepealse looga, siis nüüd natuke ka veealusega. Ja siin tuleb oodatud üllatuski – ekraanil on kaadreid hukkunud laevade vrakkidest Juminda poolsaare lähedal merepõhjas. Neid pole mitte keegi kunagi varem näinud, need on originaalsed. Juha B. Flinkman arvab, et seal, 90–100 meetri sügavuses on uppunud meremeeste vaimud. Ent vee all filmimine nõuab spetsvarustust ja oma ala spetse, need on väga kallid ning paistab, et selleks ei ole filmi eelarves olnud piisavalt raha. Need võtted on kahjuks kahvatud, ent ilma nendeta oleks film ise kahvatu.

Tegemist on tarbe- ja õppefilmiga, see ei tohigi olla liiga kunstipärane, sel juhul meenutaks töö leivapätsi dekoreerimist. Usun, et kooli ajalootundides on tarvis seda filmi näidata.

Mälestuste kaudu heidavad sündmusele valgust Suure Tõllu teine tüürimees Aleksei Hiedel, Punalaevastiku Balti mere staabiülem Juri Pantelejev, eesti poiss Tallinnast Valdo Kallion, poliitvang Harry Tulp, mobiliseeritu Leonid Trett ja teised. Kõik mäletajad on need, kellel vedas ning kes jäid ellu selles võikas surmaetenduses. Punaarmee tõlk Rafael Beltšikov meenutab, et Tallinn oli rahvast tühi, tema tormas restorani, kus polnud ainukestki hingelist, aga lauad kaetud. Maitses head-paremat ning jätkas pagemist laevale. See on hea leid. Neid on rohkemgi – öösel on Tallinna põlemisese tõttu nii valge, et reidil seisnu saab lehtegi lugeda; keegi neiu kaebab, et nüüd põleb sisse tema ballikleit. Kunsti jõud on kõnekates detailides.

„Lahkumine Tallinnast. 1941“ algab Tallinna kaitsmisega punaarmeelaste poolt, eestlaste sundmobiliseerimisega Punaväkke, kaevikute kaevamisega paesel pinnal. Seda kõike on varem kordi demonstreeritud. Näeme ka Tallinna vabastamist/vallutamist sakslaste poolt, õnnest säravat linna, särtsakad neiud viskavad sõduritele lilli, sigarette ja kompvekke. See on ülemaailmne klišee. Siiski on sissejuhatus vajalik, ilma selleta ei põhjenda kuidagi ära Punaarmee evakuatsioonivajadust. Konflikti formeerimist, seda, kuidas kummagi poole väed liikusid maal ja merel, näidatakse jooniste ja graafikaga. Neist, kelle mälestusi ette loetakse, on ilmselt fotode järgi tehtud eskiisportreed. Looduskaadrid (samuti toonased), nagu lainetav ja ähvardav meri, toetavad juttu emotsionaalselt.

Mulle jääb arusaamatuks, miks ei ole kaasatud eesti mereajaloolasi, ka ei mainita Juminda poolsaare tipus paiknevat igati korralikku mälestusmärki sellele traagilisele sündmusele.

Film on patriootlikult objektiivne, ei kõla mingit hurraad Punalaevastikule antud võimsa löögi tähistamiseks. Filmi tooni ja ideoloogia määrab Juha B. Flinkmani monoloog, tema suhtumine on humaanne – tema ütleb, et surnutega ei sõdita ning ärgem kahjurõõmutsegem, ärgem tundkem kättemaksuhimu! Siin on ka põhjus, miks Soomes sellest aktsioonist eriti ei räägita. 15 000 inimese surma puhul pole eetiline hõisata.

Arvan, et uue ja varem kasutamata materjali puudus ei lubagi sel teemal säravat dokumentalistikapärli teha. Filmi autorite saavutuseks jääb infokildude korrastamine loogiliseks, kronoloogiliseks ja põhjuse-tagajärje ahelaks koondatud dokklooks.